Häälikud jaotuvad
täis- ja kaashäälikuteks; kaashäälikud omakorda sulghäälikuteks ja suluta
kaashäälikuteks. Täis- ja kaashäälikud esinevad sõnades lihthäälikutena (mõlema
rühma häälikud ühekaupa vaheldumisi) või häälikuühenditena (kõrvuti kaks või
mitu sama häälikurühma häälikut: täishäälikuühendid ja kaashäälikuühendid).
Häälikute kirjas märkimise reeglid sõltuvad sellest, kas häälik esineb antud
sõnas lihthäälikuna või häälikuühendisse kuuluvana, nn ühendihäälikuna.
Kõige lihtsamad
on häälikute kirjas märkimise reeglid ühendihäälikute tarbeks – need märgitakse alati ühe tähega (erandeid
on vaid mõni: marss, valss, simss, seanss, morss, …).
Lihthäälikuid
märgitakse erinevalt: kui need kõlavad lühidalt – märgitakse ühe tähega, kui
aga kõlavad pikemalt (senise määratluse järgi pikalt või ülipikalt) –
märgitakse kahe ühesuguse tähega.
Seega EI OLE VAJA
JÄLGIDA sõnas iga hääliku kõlamise
pikkust, vaid ainult iga lihthääliku
kõlamise pikkust.
Et lihthäälikud ära
tunda, peab olema automatiseerunud häälikute määratlemine liht- või ühendihäälikuteks. Häälikupikkuse
määratlemisel on siis võimalik tähelepanu alt välja jätta ühendihäälikud, st
häälikuühendid.
Väikest last abistab
selles visuaalne emotsioon.
Rahvusvaheliselt
kasutatakse häälikurühmade määratlemisel punast ja sinist värvust. Täishäälikut
tähistatakse punasega ja kaashäälikut sinisega. Eesti keele õigekirja jaoks on
oluline veel sulghäälikute eristamine teistest kaashäälikutest, seepärast tuleb
sinisele värvusele lisada ka roheline kui teine kaashääliku värvus, mis
tähistab nii kaashäälikute rühma kuuluvust kui ka sulghäälikut.
Õigekirja
seisukohalt on veaohtlik koht osasõnade piir liitsõnas. Teatavasti esinevad
liitsõnas õigekirjutusel osasõnad nagu iseseisvad sõnad. Nii tuleb neid ka
vaadata, s.t, et liitsõna on vaja lihtsalt ära tunda ja kirjutamisel tunnetada
alati osasõnade piire, kuna õigekirja jaoks moodustuvad häälikuühendid ainult
osasõna siseselt, sõnade liitumispiire ületamata.
Esimese kooliastme
lapsele on kõige eakohasemad mängulised harjutused, kuna tekitavad emotsioone.
Lapse tahteline tähelepanu ja seega teadliku omandamise võime on veel väga
lühiajaline. Tegevusest saadud emotsioonid lülitavad sisse tahtmatu tähelepanu
ja suurendavad meeldejäämise mahtu – seega on emotsioonid lapsele selles
vanuses meeldejäämise põhiline tegur.
Nii on ka liitsõnade
olemasolu, nende “lahtivõtmine” ja “kokkupanemine” suhteliselt kerge muuta huvipakkuvate mängude sisuks.
Kaks eelnimetatud
valdkonda:
·
hääliku
esinemine sõnades lihthääliku või
ühendihääliku positsioonis;
·
häälikuühendite
esinemine liitsõnade puhul vaid osasõnades
–
need ongi
võtmekohad eesti keele õigekirja aluste omandamise lihtsustamisel juba
põhikooli esimesel astmel.
Senise käsitluse kohaselt
õpetatakse lapsele, et lühike häälik märgitakse kirjas ühe tähega, pikk ja
ülipikk häälik kahe tähega; sulghäälik pannakse kirja kahe erineva tähega,
millest üks on nõrga (lühikese) sulghääliku jaoks, teine tugeva (pika)
sulghääliku jaoks ühe ja ainult ülipika sulghääliku jaoks kahe tähega.
Umbes aasta-paari pärast
selgub, et selleks ajaks juba kinnistunud teadmisest tuleb lahti öelda, sest
häälikuühendites märgitakse ka kõik ülipikad häälikud ühe tähega. (Kontrollitud
andmete kohaselt on häälikuühenditega sõnu
koos mõningate lühendatud sõnadega – ma, sul, kui, kas … – umbes kaks kolmandikku kõigist ülipikkade
häälikutega eesti keele sõnadest.)
Kirjastuse
“Koolibri” poolt välja antud ja sellel (2006/2007.) õppeaastal koolidesse
jõudnud esimese kolme klassi eesti keele õppekomplektid “Ilus emakeel” on
lähtunud eelpool kirjeldatust, mis on toonud kaasa ainekäsitluse uue
järjekorra.
Sõna koosneb häälikutest.
Leiame need. Abistab häälimine.
Miks häälikud kõlavad
erinevalt? Uurime ja avastame.
·
Kuidas hääl
saab tekkida? – Õhk väljub suust koos häälikuga. (Võrdlus ja proovimine
mängupasunaga.)
·
Õhk toob hääle
välja. Suu asend annab erinevuse (nagu pasuna nupud annavad õhule pasuna sees
uue tee.)
*Kui õhk pääseb suust otse ja takistuseta
– on see täishäälik
Häälik on
kõlav, seda saab venitada nii
kaua, kuni õhku jätkub (a, e, i …)
*Kui õhk ei pääse suust otse ja takistuseta
– on see kaashäälik
Hääl ei
ole nii kõlav, selle häälikuga pole mõtet hüüda, kaugele ei kosta.
Miks? Õhul on takistus ees (kas
keele asend takistab või on suu kinni ja õhk pääseb vaid nina kaudu: l, m, s, …)
·
Uurime edasi kaashäälikuid. Neid on
mitmesuguseid.
– häält polegi, õhk on sulu
taga kinni, sulg
avaneb,
kostab plaks, venitada häälikut ei
saa.
Need on – sulghäälikud,
–
häält polegi, ainult sosin või kahin, aga venitada saab (s, h);
–
hääl on, kuigi ei ole nii kõlav küll kui täishäälik, aga venitada saab (l, m, r, n, v);
Need on – suluta kaashäälikud.
Kui on jõutud
tutvuda kõigi sulghäälikute ja nende tähtedega, tuleks uuesti võtta uurimisele
sulghäälikud, kuna igal neist (k, p, t)
on hääliku jaoks kaks erinevat tähte.
·
Sulghäälik
kõlab mõnes sõnas nõrgalt (vibu) – huuled vaevalt puudutavad teineteist, (rida)
– keel suulage, (nagi) – keel paneb õhule sulu kurgus.
Igal nõrgal sulghäälikul on oma täht – ilus, ümar ja pehme nagu huuled
(B), suulagi (D) või kurk (G).
Need on nõrgad sulghäälikud.
·
Mõnes sõnas
kõlab sulghäälik tugevalt, pingega, siis on plaks ka tugevam ja paremini kuulda
(Pipi, võti, aken), tähtki sirgem, tugevam (P – huulte vahet pole enam näha; T,
K).
Need on tugevad sulghäälikud.
Miks on selline
lähenemine otstarbekam? Lihthäälik võib sõnas olla lühike või pikk. Nõrk
sulghäälik on alati lühike.
Tugev sulghäälik
võib olla ajaliselt ju sama
lühike (vibu, Pipi; rida, ratas; nägu, aken), ainult plaks on tugevam. Tugev
sulghäälik võib olla ka pikk, kui huuled (sulg) on nii tugevalt koos, et
lahtiminek võtab kauem aega (hüppas, võttis, lükkas), sama kaua kui pikkadel
täis- ja suluta kaashäälikutel.
Nendes koolides, kus
pole üle mindud uuele õigekirja-aluste kujundamise teele, seega nendes
klassides, kus kasutatakse seniseid kirjastuse „Avita“ õppekomplekte, toimub
töö endisel viisil. Emakeele töölehtedes on märgitud kindlalt ühe või teise
käsitlusega seotud harjutused vastavate tingmärkidega (“Koolibri” komplekti
„Ilus emakeel“ kasutajatele *IE; senise tööviisiga sobivatele **). Harjutused,
mis on kasutatavad mõlemal puhul, on ilma tingmärkideta. Märgistatud harjutused
algavad II teemast („Kodu ja perekond“),
mille esimese alateema puhul on see veel kord praktiliselt ära
seletatud.