Lindude kehakuju on seotud lendamisvõime omandamisega - see on kompaktne ja voolujooneline, väikese pea ja suhteliselt pika sabaga. Saagi püüdmiseks, toidu tükeldamiseks ja muudeks vajalikeks tegevusteks (pesa ehitamine, sulgede korrastamine jne) on lindudel nokk. Noka kuju oleneb peamiselt sellest, mida lind sööb. Nii on pardi nokaga mugav otsida toitu veest, koovitaja pika peenikese nokaga mudast, leevikese lühikese massiivse nokaga on hea purustada seemneid, kuldnoka lühikese terava nokaga püüda putukaid. Kanakulli n-ö kullinokk võimaldab püüda saaki, kelleks on väiksemad loomad ja linnud.
Samuti reedavad linnu eluviisi nende jalad. Veelindudel on varvaste vahel ujulestad, mis kergendavad vees liikumist; kotka ja kulli jalg on massiivne ja tugevate küünistega, mis võimaldavad saaki püüda ja kinni hoida; laululindudel on suhteliselt habras jalg, mis võimaldab kinni hoida ka peenikestest puuokstest; lindudel, kes veedavad enamiku oma elust lennates (näiteks piiritajad) on väga tillukesed jalad, sest nad ei lasku pea kunagi maapinnale.
Katted
Lindude keha on kaetud sulgedega. Suled on nahamoodustised, nagu olid ka eelmises
peatükis käsitletud roomajate nahka katvad soomused. Suled on abiks lendamisel ning
hoiavad keha sooja ja kuiva. Sulgi on linnul kahte tüüpi - katte- ehk kontuursuled
ja alus- ehk udusuled. Kõige tugevamad kattesuled asuvad tiibadel (hoosuled)
ning sabas (tüürsuled). Kontuursuled annavad kehale voolujoonelisuse ning teevad
lendamise võimalikuks. Kohevad ja pehmed udusuled hoiavad kehasoojust.
 Kajakas lennus |
Kattesulgede laba koosneb ebemetest ja
udemetest, mis kinnituvad üksteise külge arvukate konksukestega, moodustades sileda
sulelaba. Nokaga siluvad linnud oma sulgi ning hoiavad neid korras. Paljud linnuliigid võivad oma sulgi erilise õlija vedelikuga, mis muudab sulgkatte veekindlaks ja võimaldab sooja hoidvatel udusulgedel ka vihma korral kuivaks jääda. Seda nõret toodab sabajuurel asuv päranipunääre, kust linnud seda nokaga võtavad ning sulgedele määrivad. |
Toes
Lindude skelett on samuti lendamiseks kohastunud. Luud on erakordselt kerged, kuid samas
väga vastupidavad. Massi vähendamiseks on enamik linnu suuremaid luid seest
õõnsad, luudes on hulganisti õhutühikuid ning tugevuse suurendamiseks on need erilise
struktuuriga. Vastupidavust tõstab ka see, et mitmed jäsemete luuelemendid on
kokku kasvanud ning liigesed väga tugevad. Võimsad lennulihased (rinnalihased)
kinnituvad rinnakukiilu külge.
Lihased
Kõige tugevamad on lihased, mis liigutavad tiibu, tagajäsemeid ja kaela. Tiibu
liigutavate rinnalihaste kaal võib olla 1/5 või enamgi linnu kehakaalust.
Tagajäsemete painutajalihase pikad kõõlused kinnituvad varvaste
alaküljele. Kui lind laskub oksale, tõmbab lihas kõõlused pingule ja selle
tulemusena haaravad varbad seda tugevamini oksast kinni, mida madalamale jalgadele
vajub linnu keha. Nii püsib lind kindlalt oksal isegi magades.