Linnud

Inimtegevus avaldab lindude elule vaieldamatut mõju, kuna elame ju koos suhteliselt väikesel territooriumil. Kuna inimene on linnust ja loomast palju võimsam, ei ole kahtlustki, kes selles konkurentsis alla jääb - inimtegevus mõjub loomadele valdavalt halvemuse suunas. Inimtegevus hävitab nende pesitsuspaiku, häirib nende igapäevast elu ja paljudel liikidel mõjutab inimtegevuse tagajärjel tekkinud õhusaastatus järglaste ellujäämist.  Seetõttu on oluline, et me nõrgematele tähelepanu pööraksime ja neid enda eest võimalikult palju kaitsta püüaksime. Selle tagamiseks on kehtestatud seadused lindude kaitseks. Seadused kas keelavad linnu tapmise täielikult või reguleerivad nende küttimist.

Lindude kaitseks on Eestis loodud kaks looduskaitseala - Matsalu Looduskaitseala, kus peatub väga palju läbirändel olevaid rändlinde ja kuhu on ka pesitsema kogunenud suurel hulgal meie veelinnuliike, ning Vilsandi Looduskaitseala, kus samuti kaitstakse merelindude pesitsusalasid.  Peale selle on kaitse all paljude haruldaste lindude pesitsuspaigad - näiteks kõigi meie kotkaste elupaigad.

Linnuteadlased peavad pidevat arvet meie lindude arvukuse ja selle muutuste üle. Liigid, mille arvukus tundub olevat ohtlikult vähenema hakanud, kantakse Punasesse Raamatusse. Rahvusvahelisse Punasesse Raamatusse kantakse liigid, kelle säilimine tundub ohus olevat kogu maailmas, Eesti Punasesse Raamatusse need liigid, kes meilt hakkavad kaduma, kuigi elutingimused peaksid neil sobivad olema.

Eesti liigid Rahvusvahelises Punases Raamatus.
Ohualtid: rukkirääk ja hiljuti seoses sadamaehitusega Saaremaal palju poleemikat tekitanud kirjuhahk. Samas nimekirjas on ka suur-konnakotkas, kuid teda ei ole Eestiga seostatud, kuigi ta on meil pesitsenud. Ohualtid liigid võivad välja surra ja seda mitte kauges tulevikus.
Ohulähedased loomad: merikotkas, rohunepp.

Meie Punasesse Raamatusse on kantud 56 linnuliiki - s.o 25,2% kõigist meil pesitsevatest lindudest (kokku on haudelinde registreeritud 218).
Ohustatud liikide elupaikadeks on sagedamini metsad, sood ja rabad.
Ohuteguritena on enam välja toodud häirimine inimese poolt ja liiklust, põllu- ja metsamajanduslik tegevus ning muud põhjused - näiteks kliimamuutused või tegurid väljaspool Eestit. Kuna enamik meie lindudest on rändlinnud, siis seletub sellega ka muude ohutegurite suur osakaal.

Hävinud või ilmselt hävinud liikidena on meie Punases Raamatus kirjas punakurkkaur ja habekakk, põhilised ohutegurid on nende puhul häirimine ja küttimine.
Eriti ohustatud liikidena on kirjas krüüsel, madukotkas, siniraag, rabapistrik, rohunepp, järvekaur ja rabapüü.

Ohustatuse kategooriad ei ole päriselt kooskõlas kaitsekategooriatega, sest viimaste puhul on enam arvestatud tegelikke kaitsmise võimalusi ja vajadusi, samuti erinevate liikide tähtsust ökosüsteemide koostisosana ja isegi tähendust ühiskonna jaoks.

Nii on kõrgeima, esimese, kaitsekategooria alla paigutatud järgmised meie linnud:  madukotkas, rabapistrik, rabapüü, must-toonekurg, kaljukotkas, merikotkas, kalakotkas.