Imetajad

Seedeelundid ja toitumine

Toitumisviisi järgi võib imetajaid jagada kolme rühma:

taimtoidulised	segatoidulised	kiskjad
kaelkirjak	pesukaru	lõvi

Jätka tabeli täitmist oma näidetega.

Toidu haaramiseks on paljudel imetajatel arenenud mokad. Need puuduvad ainult vaaladel. Eriti hästi on mokad arenenud rohusööjatel loomadel. Mokad ja põsed ümbritsevad suuõõnt, kuhu sattunud toit segatakse keele abil ja purustatakse hammastega. Hambad kinnituvad lõualuudele ning jagunevad lõike-, silma- ja purihammasteks. Kiskjatel on mõned purihambad moondunud kiskhammasteks, millega nad purustavad luid ning rebivad liha tükkideks.
Suuõõnes algab toidu esmane lagundamine süljenäärmete toimel. Edasi liigub toit läbi neelu söögitoru kaudu makku. Maos algab toidu seedimine, mis jätkub sooltoru eesmises osas. Toidu imendumine toimub samuti sooltorus. Sooltoru lõpeb pärakuga, mille kaudu väljastatakse kehast seedimata jäänud tahked toidujäänused. Taimtoidulistel imetajatel on sooltoru väga pikk, kiskjatel üsna lühike.

Hingamiselunditeks on paarilised kopsud. Õhk liigub läbi ninasõõrmete, kõri ja hingetoru. Hingetoru hargneb kaheks kopsutoruks, mille kaudu jõuabki õhk kopsudesse. Looma hingamissagedus ja südamelöökide arv sõltub looma suurusest. Näiteks siga hingab 15 korda minutis, hiir 150 korda.

Erituselunditeks on oakujulised neerud. Neerudes eraldatakse verest kahjulikud ained ning juhitakse need kusejuhade kaudu kusepõide. Uriin väljastatakse kehast kusiti kaudu. Nii vabaneb imetaja organism vedelatest jääkainetest.

Vereringe on põhiehituselt sarnane lindude omaga ja see on üks täiuslikumaid loomariigis. Vere paneb kehas liikuma neljaosaline süda; arteriaalne ja venoosne veri on täielikult eraldatud; imetajatel on püsivalt kõrge kehatemperatuur, kuid siiski natuke madalam kui lindudel.