Endla järv ja Juta

Kes on sõitnud väikest postmaanteed mööda Tallinna poole, on selle pilku, kui ta silmad üles tõstis, kohe Kärde mõisa taga rõõmustanud üllatav vaade.Tee käib üle järsu mäeseljaku ja vasakul levib sügav org, mida kaugel piiravad tumedad okaspuumetsad ja laugjad kõrgustikud. Org on soine, kaetud väikeste saaretaoliste kasetukkadega. Ühesuguselt huvitav on vaade nii päikesepaistel kui ka pilvise ilmaga; kes on hommikul vaimustuses alla orgu vaadanud, ei näe seda mitte vähema vaimustusega keskpäeval või õhtul, ja ilusal juuniööl pole vaja mõttekujutust - lihase silmaga võib näha murueide tütreid nõiduslikul veepinnal udus tantsimas. Oru peamiseks ehteks on nimelt kristallselge veega üsna suur järv, mis rändajale igas valguses vastu naeratab kui haljas hõbe. Aga kui tahetakse orgu ja järve lähemalt vaadata, siis on vaeva palju ja kasu vähe. Läbipääsmatu raba takistab uudishimuliku samme ja kõrge kõrkjastik ligipääsmatuil kallastel varjab vaadet hõbedasele järvele. Mäeseljakult on vist vanad eestlased sagedasti võlutult vaadanud alla orgu ja vaatepilt pidi tollal olema veelgi meeldivam; sest sakslane, kes ainult kasu taga ajab, on metsad hõrendanud ja eestlase adra ette rakendanud, et kuldsest külvist kuldset saaki lõigata. Selle järve ääres elas eestlaste muinasloo järgi Vanemuise kaunis tütar, kuldkiharate ja nõidusliku linikuga Juta. Temale oli järv pühendatud ja tema kaitse all seisid oru ning järve elanikud, suur hulk linde ja kalu. Mäeseljakul kuulatasid inimesed orust kostvat imeilusat häält, Juta laulu ja armukadedusi. Ta oli lauluvanakese tütar, ta oli kehastatud luule. Ta armsam, Ilmarise poeg Endel, oli surnud - surelikud olid kõik heerosed ehk olendid jumala ja inimese vahepeal, kuid nende elu oli piiratud kestusega, mille ainult Vanaisa määras. Ta valas kibedaid pisaraid oma armsama pärast, kuni Ilmarine tegi talle kuldse liniku. Kui ta selle liniku enda üle heitis, nägi ta õnnelikku minevikku ja elas seda ikka uuesti ja uuesti läbi imehellas pettekujutluses. Ka surelikkudele inimestele laenas ta aeg-ajalt oma linikut ja sellest tulebki, et jutus minevik jälle meile vaimusilmade ette astub.

FR.R. FAEHLMANN, MÜÜTILISED MUISTENDID

TALLINN, EESTI RAAMAT 1986 .KOOLI KIRJAVARA