VIINAMÄETIGU
Näe, tigu! Venib mööda maad, katsesarved õieli ja limane rada taga, aga ise veab maja endaga kaasas. Puudutad näpuga, jääb tigu seisma ja tõmbab katsesarved tagasi, otsekui enda sisse, aga kui oksaraoga torgid, tõmbub kogu libe ja pehme keha karbi sisse, nii et sugugi enam näha ei ole. Ilus suur tigu, teist nii suurt tigu meil kuival maal ei ela, isegi vees mitte. Viinamäetigusid Eestis igal pool ei leidu, leidub ainult seal, kuhu nad sisse on toodud: Saaremaal, Hiiumaal ja Lääne- Eestis. Võib-olla on viinamäetigusid mujalegi viidud, aga nähtavasti võttis külm nad ära. Viinamäeteo kodumaa on lõuna pool, kus talved umbes niisugused nagu meil mere ääres saartel ja läänerannikul. Oma päriskodus Prantsusmaal ja mujal elab viinamäetigu viinamarjaistandustes, sellest tal niisugune nimigi. Eestimaale toodi ta küllap vist sellepärast, et kunagi siin tigusid söödi. Prantsusmaal aga süüakse viinamäetigusid tänapäevalgi. Seal on koguni restoranid, kus külastajatele tigudest roogasid valmistatakse. Eestis ei tohi viinamäetigusid enam korjata, praadimisest rääkimata. Meil on viinamäetigusid vähe ja nad on looduskaitse all. Mida viinamäetigu sööb? Viinamäetigu sööb värsket rohtu. Sööma tuleb tigu pärast vihma või muidu pilves ilmaga, kui rohi märg või õhk hästi niiske. Põuaga tigu oma majast välja ei tule, sest siis kuivaks tema keha ära ja ta hukkuks. Koda ei kaitse tigu mitte ainult kuiva eest, vaid on talle ka kindluseks. Rästad, näiteks, kes väiksematest tigudest hõlpsasti jagu saavad - võtavad teo noka vahele ja löövad karbi krõksti vastu kivi katki -, ei suuda viinamäeteole kurja teha. Pesakoopa uuristab viinamäetigu niiskesse mulda. Sinna muneb siis oma munad- ümarad valged terakesed. Ja munevad kõik teod, sest viinamäetigudel ei ole nii nagu näiteks lindudel, et munevad ainult emased. Tigudel ei olegi emaseid ja isaseid, teod on kõik emased ja isased. Teod on, nagu öeldakse, kahesugulised loomad. Teistest tuntud loomadest on kahesuguline veel vihmauss. Kui munadest noored teod kooruvad, ronivad need välja päikese kätte ja hakkavad elama nagu kõik teisedki viinamäeteod, ilma et vanemad neid põrmugi õpetaksid või neist üldse hooliksid.
Täheke nr. 5 / 1977 |