KUIDAS LUND HAKKAS SADAMA
Jaapani muinasjutt


Jah, ennemuistsel ajal ei teadnud inimesed lumest veel midagi… Kord tulnud üks kõndimisest kahvatu, valge habemega vanamees kusagilt põhjamaalt inimeste juurde. Olnud teine väsinud ja jäänud teemajja jalgu puhkama. Teemajas tungelnud rahvamurd. Kõik arutanud midagi omavahel kärsitult ja kärarikkalt, kuid otsusele polnud ikkagi jõudnud. Eks rändur siis küsinud, mis rahvast vaevab. Inimesed vastanud nõnda: "Saime sõnumi, et homme saabub meie maile siinne valitseja. Kõik on kästud puhtaks pühkida, et härral ei hakkaks silma ainumatki tolmukübet, olgu siis teel või siin külas. Miski ei tohi ta pilku riivata. Teistes külades ei suudetud seda käsku täita. Paljud jäid oma peast ilma ja paljud pandi sellepärast vangikongi. Nüüd me ei teagi, kuidas olla ja mida teha. Sest aega koristamiseks pole peaaegu jäänud…"

Võõras mees jäi mõttesse ja ütles siis: "Ma arvan, et suudan teid aidata. Kas teate, mis asi on lumi? Lumi on külm, valge ja väga ilus. Kui lumi teie küla üle puistab, kõik põllud ja künkaküljed valeva vaibaga katab, jääb teie valitseja kindlasti rahule."

Järgmisel hommikul ärganud küla tavalisest varem. Inimesed tundnud kohe, et kambrid olnud kunnatult kõledad, käed - jalad kohmetanud. Läinud siis õue ja jäänud jahmunult seisma. Kogu küla, põllud ja künkaküljed, majad ja puud ja teed olnud valevvalged, aga taevast langenud heledaid ebemeid aina juurde. See oligi lumi, millest väsinud teeline õhtul oli rääkinud! Inimesed unustanud külma küünistused, jooksnud hõisates õue peal ringi ja püüdnud helbeid. Siis tulnud neile meelde kõndimisest kahvatu, valge habemega mees. Nad rutanud sedamaid külavanema juurde, kuhu teeline oli ööseks jäänud. Aga võõra voodi olnud tühi ja meest ennast polnud kusagil. Räägitakse, et see mees olnud Lumi ise, kes suures uudishimus tulnud kaugelt põhjamaalt inimesi uudistama.

Ja et inimestele hakanud lumi meeldima, tuleb see valge habemega mees nüüd talviti ikka ja jälle inimeste juurde.