KAITS TON`TI

Üitskõrd johtunuva külän pulma ja päiv enne sedä tulluva kaits ton´ti üte silla alla nõu pidama, kudas sedä prahti kõik endäle saada, mes pulmalistele olli valmistedu.

"Eg´ä me muedu ei saa, ütelnu edimene, ku laseme neid maha sadada, kes süöki juoki ette kannava: kui na´ sis vannuva, sis om muidugi kõik mes maha läits meie jagu."

"Eg´änd muedu küll ei lähä," kit´nu tõene, sellega kutsuva na esi meid manu, kellele muule ta sis viel piass saama, kui nad esi oma söögi meile lubava." Nii ollu´ss varsti ää nõu käen ja tondi´ lubanuva pidu õdagul jälle sinna samma silla alla tagasi tulla, et näta saada kellel parembide õnnistanu! A´ üits mies olli nende arupidamist kuulu, lännu tõese talule (üitskõik, kas nüüd peigmehe vai pruudi poole) ja jutustanu´ neele ärä, mes ta olli kuulu. Sääl kinnitedu kõegile talitajile ärä, et kui na´ ka satava, mitte ütte vande sõna ei tohi üteldä, et süök mes maha lähäb omete sigadelegi saass. Küll na´ olliva ka´ kukerpalli käännuva, aga siski olliva kõik kurja tagasi oidnuva. Muudgu õdagu olli tütrik sigadele süvva viima lännu, ja kui ta jälle maha olli sadanu sis olli kogemata kurr…

väl´lä tullu ja sie olli ka kõik. Aga toll talul kos ton´te vigurist kiägi midagi es tiiä, saanu kõik süök, mes maha sadanu tondile, nii et õdagu kui tondi jälle silla alla kokku tulluva tõesel kõiki küllald ollu, a tõesel muud midagi kui lõvva täis siaputru.