KUIMETSA IIDA URKED
Ülo Heinsalu

Eesti kõige arvukam koobaste rühm asub Rapla rajoonis Kuimetsa karstiväljal, mida lõikab Kose-Kuimetsa maantee Kuimetsast 1,8 km kirde pool. Siin leidub Iida ja Urge pere lähedal 12 ha suurusel alal rohkesti mitmesuguseid karstivorme, mida külastavad sageli ekskursioonid. See nn. Iida karstiala on looduskaitse all.
Karsti erakordselt intensiivset arengut on siin põhjustanud hästi lahustuvad lubjakivid ja Mustsoost tuleva kevadeti veerikka oja veed, mis Iida pere juures maa alla kaovad. Vanasti voolas igal kevadel karstialale nii palju vett, et urgete ala muutus järveks. Nüüd, mil kuivendustööde tulemusel on oja valgala tublisti väiksem, suuri üleujutusi enam ei esine. Neeldunud veed voolavad Atla jõe suunas, kus tulevad allikatena maapinnale.
Iida karstiala koopad on nii madalal, et neis saab edasi vaid käpuli või küürakil. Nende põhi asub vaid 2-5 m sügavusel maapinnast. Koobastes leidub laest allavarisenud lubjakivirisu ja veega maa alla kandunud huumuserikast liivakat savi. Nõrglupja ei ole. Koopaid on teada kokku 12.

1. Iida koobas, mis asub samanimelise pere juures oja maa alla kadumise kohas. Kuni poole meetri kõrgune ja mitme meetri laiune koopasuu asub 1,5 m kõrguse astangu jalamil, millest saab edasi vaid roomates 3-4 m, kaugemal läheb see läbipääsmatult madalaks. Varakevadel on siin vett kuni laeni, suvel ja sügisel vaid väike veenire.

2. Tunnelkoobas Iida perest paarsada meetrit lääne pool. Selle 1-2 m laiune ava asub langatuslehtri põhjas peresse viiva tee ääres. Koopa põhi, kuhu saab kergesti laskuda, on vaid paar meetrit maapinnast allpool. Siin näeme tunnelitaolist karstikanalit, mille üks laiend on sisse langenud. Sissekäigu kohal on koobas ligi 1 m kõrge ja 2 m lai, valgustatud osa pikkus ulatub 5-6 meetrini. Ühele poole kulgeb tunnel Iida pere suunas, kuid juba 3-4 m kaugusel muutub nii kitsaks, et edasi ei pääse. Vastassuunas saab minna paarkümmend meetrit, liikudes edasi kord käpuli, kord kükakil. Hädavajalik on taskulamp, küünla võib tuuletõmbus kustutada. Karstitunnel laius on kogu ulatuses 2-3 m ja kõrgus 0,5-1 m. Ta põhi on kohati ka kõige kuivemal aastaajal märg ja mudane, üksikute veelompidega. Seintes näeb lubjakivikihtide ebaühtlasest lähenemisest tekkinud "riiuleid". Kahel pool tunneli kõrgemat keskosa on kuni poole meetri kõrgused mullavallid, mis on moodustunud vee poolt koopasse kantud setteist. Lagi on enamasti üsna sile, vaid paaris kohas leidub kuni 5 cm kõrgusi kühmukesi - koopakarre - ja ka mõni kuni 20 cm laiune torujas karstiõõnsus, mis läheb maapinnale. Niisuguste karstitorude kaudu tuleb suurvee ajal vett koopasse. Siis voolab tunnelis maa-alune jõgi.

3. Metsarajaalune koobas Iida perest loode pool, mis ühendab kaht kõrvuti asetsevat karstihäilu. See on horisontalane tühe kõrgusega 0,3 - 0,8 m, laiusega paar-kolm m ja pikkusega 6 m. Kui ühest otsast sisse vaadata, paistab teisest otsast valgus.

4. Väike grott eelmise kõrval tee all. Groti läbimõõt on 1-2 m. Selle ava varises paarkümmend aastat tagasi kinni.

5. Teeristi koobas Urge ja Iida pere vahel metsateede ristumiskoha kõrval. Koopasuu asub koonusja karstilehtri põhjas ning on nii avar, et küürutades maa alla saab. Siin näeme jälle tunnelilaadset maa-alust käiku, kus kevadel voolab oja. Avast paremal pool on kõik juba mõne meetri kaugusel nii kitsas, et läbi ei pääse. Kui koobas on kuivaks jäänud, saab vasakule minna 15 meetrit. Selleks tuleb algul roomata paar meetrit läbi allapoole mineva kitsa koopakaela. Edasi on käik juba nii kõrge, et minna võib kükakil. See on üsna ebamugav - takistavad laest varisenud teravad kivid ja vee poolt maa alla kantud risu. Käik lõpeb huvitavad grotiga, mis on poolteist meetrit kõrge, kolm pikk ja kaks lai. Grotis sinetab ühe meetri sügavune veesilm, mille põhjas omakorda mustab kitsas ava.

6. Koobas suure karstioru lõunanõlvas. Sellesse pääses paarkümmend aastat tagasi ava kaudu, mis asus 1,5 m sügavuse puuraketega kaevu põhjas. Suusõnalistel andmetel kujutab koobas kitsast paarikümne meetri pikkust tunnelit, mida mööda saab liikuda vaid käpuli. Nüüd on koopaava kinni varisenud.

7. Laeaknaga koobas karstioru põhjanõlvas. See on horisontaalne 8 m pikk, 4 m lai ja keskel kuni 1,2 m kõrge tunnel, mis teises otsas avaneb väiksesse karstilehtrisse. Kohati vaid poole meetri paksuses laes on väike ava, mis olevat tekkinud hobuse raskuse all. Hobune kukkunud kõhuni sisse.

8. Kõlakojasarnane koobas Urke perest sadakond meetrit ida pool karstilehtri nõlvas. See kujutab võlvja laega nissi, mille laius ulatub 12, pikkus ehk sügavus 8 ja kõrgus 2 meetrini. Kunagi oli siin suur grott, millest praegune kõlakoda moodustas väikese ääreosa. Väga ammu sisselangenud groti suurusest annavad ettekujutuse karstilehtri mõõtmed, millel laiust 25-35 m ja sügavust 3 meetrit.

9. "Kõlakojaga" karstilehtrist läheb 10 m kagu pool asuvasse naaberlehtrisse 0,7 m kõrgune ja kuni 5 m laiune horisontaalne tunnel. Väiksemad koolilapsed-ekskursandid saavad siin küürutades maa alt läbi kõndida.

10. "Kõlakojaga" karstilehtrist läheb teine madal ja lai tunnel kirde pool asuvasse langatuslehtrisse. See koobas on kuni 0,5 m kõrge, 8 m pikk ja 2 m lai.

11. Maanteealune koobas Urge perest paarsada meetrit edela pool. Selle ava, mis tee laiendamise järel kruusa alla mattus, asus teetammi loodejalamil. Koopa kõrgus oli sajandi keskel 2 m pikkus ligi 3 m ja laius 1,5 m.

12. Kuimetsa Suur koobas asub maanteest sadakond meetrit lääne pool. Selle ava on metsatee ääres väikeses langatuslehtris. Maa alla pääseb siin tagurpidi käpuli ronides läbi kitsa ava. Edasi läheb laiaks muutuv käik mullasest 5-6 m pikkusest nõlvast alla. Kõrgus ulatub 1,2 meetrini. All järgneb enam-vähem horisontaalne koopaosa, kus saab mõnes kohas isegi end sirgu ajada - kõrgus on kohati üle 2 m. Siit vasakule, s.o. loode poole pääseb kummargil vaid mõne meetri kaugusele, sest edasiminekut raskendab väike kõrgus. Eemalt näeme ristlõikes üle 5 m laiust ja kuni 0,6 m kõrgust koopaosa, mis tagapool läheb veidi allapoole. Parempoolse seina ääres kulgeb peaaegu meetrilaiune lõhe, mis näib viivat sügavamal asuvale koopakorrusele.
Mullase nõlva jalamil paremale keerates saab minna edasi 18 m. Maa-aluse käigu laius ulatab siin 7-8 m-ni. Selle parempoolne sein kulgeb piki kirde-edela-suunalist püstlõhet. Laes näeme sellega paralleelset lõhet, mille peal esineb kolm omapärast siledaseinalist ümarat laenissi. Nisside läbimõõt ulatub 20 cm-ni ja sügavus 10-15 cm-ni. Need Eestis ainulaadsed lahustusvormid on kujunenud lõhest väljanõrguva vee mõjul. Maa-aluse käigu tagaosa madaldub ja kitseneb sedavõrd, et muutub kihtidevaheliseks laiaks kanaliks kõrgusega alla poole meetri. Siin esineb riiulitena madalaid paevahesid, mis ulatuvad kohati mitme meetri kaugusele koopa seina sisse. Käigu lõpus näeme põrandas ovaalset 0,5 m laia auku - veeneeldumiskohta.
Suure koopa seinad on kõikjal puhtad, värskete lahustumisjälgedega väikeste lohukeste ja konaruste näol. Siin-seal leidub osaliselt vee poolt välja prepareeritud koralle, stromatopoore, käisjalgseid jt. kivistisi.
Vaadeldav koobas kujutab maa-aluse jõe käänu kohal moodustunud laiendit, mis suudme lähedal on osalt sisse langenud. Jõge, mis voolab loodest kagusse, võib näha vaid varakevadel. Muul ajal on koobas kuiv, kui mitte arvestada laest langevaid kondensatsioonivee tilku.
Iida urked on enamasti lõhe-groti arengustaadiumis. Minevikus moodustasid nad ühe suure koopasüsteemi, kus oli nagu tänapäevalgi palju mitmes suunas kulgevaid väga madalaid käike ja ka grotte - käikude laiendeid. Viimastest on paljud sisse langenud. Tänapäeval näeme siin vaid kunagise suure koobastiku üksikuid säilinud osi, mis järjest rohkem sisse varisevad. Ka ei esine siin enam suuri kevadisi üleujutusi, mille ajal toimus vanasti koobaste intensiivne suurenemine.

Kuimetsas esineb koopaid veel Iida urgete ja Kuimetsa asula vahel põldude all, kus kulgevad maa-aluse jõe vooluveed.
G. Vilbaste kirjutab, et kohaliku kooliõpetaja G. Ruudu teatel oli üks koobas veel kruusaaugus maantee ääres ja põllul. Teatest selgub, et mõnedel koobastel, mis asusid maanteest lõuna pool, olid huvitavad nimed - Kassiurge, Kasakaurge, Määraurge jt. Nüüd vist keegi enam ei mäleta, missugustele koobastele nad kuulusid.
Mõnikümmend aastat tagasi jutustasid kohalikud talumehed, et kui vankriga sõita mööda maanteed, siis ühes kohas tee kõmisevat. Samas lähedal langes kaevu tegemisel puur kaks korda, kusjuures üks langemine oli ligi 9m. Tõenäoliselt ei ole sel kohal suurt koobast, vaid sügav karstunud püstlõhe.
Kuimetsa suhteliselt avaraid koopaid on kasutatud pelgupaigana. Paljud uurijad arvavad, et kõige vanemad andmed selle kohta pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast, mille sakslaste, liivlaste ja lätlaste 1220. aasta kevadtalvel Põhja-Eestisse toimunud ja Harju ühes maakonnas lõppenud ühise sõjakäigu kirjeldamisel märgitakse järgmist. "Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena või surnutena koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid mõlemast soost oli kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge." Tõepoolest, Iida urked on ainukesed Harjumaa koopad, mis võisid sobida suureks pelgupaigaks üle 700 aasta tagasi. Kroonikas on koopas lämbunute hulka ilmselt suurendatud. Halvemal juhul võis neid olla mõnisada.
Iida urgete kohta on mitmesuguseid rahvajutte. Kunagi olnud siin suur linn, mis millegipärast maa alla vajunud. Selle raudväravate juurde viivat maa-alused teed. Vanasti, kui need teed suuremad olnud, kuuldud sageli kadunud linna kirikukellade helinat.
Koobaste ulatuse kohta on muistend, et vanasti läks Kuimetsa kloostrist maa-alune tee Iida urgetesse välja. Räägitakse ka, et kord olevat Iida talu part maa alla läinud ning ujunud välja Kuimetsa Jäävandis, kus kevadeti esineb üks maa-aluse jõe allikaaladest. Üht Kuimetsa koobast mainitakse M. Aitsami ajaloolises jutustuses "Laanekotkas" seoses Kose-Uuemõisa 1805. a. talurahvasõja ühe juhi Vabadiku Jüri saatusega. Raamatu järgi saadi ta kätte Põllikult ning viidi küüdiga Juurust Tallinna. Urke talu kohal olevat Jüri äkki vankrilt maha hüpanud ja peitunud maantee-äärsesse koopasse. Saatjatel madrustel ei õnnestunud teda sealt kätte saada. Pealegi arvati, et koobas viib põrgusse, kust keegi ei pääse. Rahvasuus liigub veel jutt, et samasse koopasse põgenenud Rummu Jüri, kui teda taheti viia Habajale kohtuhärra ette oma tegudest aru andma.

Heinsalu,Ü. Eesti NSV koopad. - Tallinn:VALGUS, 1987. - Lk. 9-16.