RAKU EHITUS

Kõik elusolendid, välja arvatud kõige väiksemad neist, koosnevad rakkudest. Kuigi rakud sisaldavad põhiliselt ühesuguseid koostisosi, on nad kujult, suuruselt ja talitluselt vägagi erinevad. Inimkehas on palju miljoneid rakke, mis kõik on nii väikesed, et neid ei saa vaadata ilma mikroskoobi abita. Eriti väikesed on spermatosoidid (isassugurakud), mille pikkus on umbes viis sajandikku millimeetrit. Kõige suuremad rakud on lindude munad, mille mahust suure osa võtab enda alla varutoitainetest koosnev rebu.

Kõikide rakkude keskseks osaks on tuum, mis harilikus valgusmikroskoobis paistab ümara täpina. Tuuma ümbritseb sültjas mass - tsütoplasma. Elektronmikroskoobi abil, mis võimaldab saada tunduvalt suuremaid suurendusi kui valgusmikroskoop, võib tsütoplasmas näha mitmesuguseid organelle e. organoide (eri talitlusega rakuosad või kehakesed rakus). Kõikidel organoididel on rakus täita mingi kindel ülesanne.

Tuum kontrollib raku kuju, suurust ja talitlusi, ta sisaldab ka pärilikkuseainet. Rakku ümbritseb õhuke kest - plasmamembraan, mis koosneb valkudest ja lipiididest (rasvad, õlid, vahad ja teised taolised ained). Plasmamembraan talitleb filtrina, mis ühtesid aineid laseb läbi, teistel aga takistab rakku sisenemist. Raku sees on keerukas membraanidest ümbritsetud kanalikeste süsteem - tsütoplasmavõrgustik e. endoplasmaatiline retiikulum, mis talitleb filtrina ja transpordivahendina ainete liikumisel tsütoplasmas. Teine membraanidest koosnev kompleks on Golgi aparaat, milles toimub mitmesuguste ainete kogumine ja rakust eemaldamine.

Väga tähtsad raku organoidid on tsütoplasmas paiknevad mitokondrid ja ribosoomid. Mitokondrites toimuvad hingamisprotsessid, siin vabaneb raku elutegevuseks vajalik energia. Ribosoomid on kinnitunud tsütoplasmavõrgustikule. Need on väga väikesed kehakesed, mis koosnevad põhiliselt ribonukleiinhappest (RNA) ja milles tuuma kontrolli all sünteesitakse valgud. Valkude süntees on raku elutegevuse seisukohalt eriti tähtis, sest üks osa sünteesitavatest valkudest hakkab rakus toimima ensüümidena, s. o. eluprotsesside katalüsaatoritena (katalüsaatorid on ained, mis kiirendavad mingit reaktsiooni). Tuuma, mitokondreid, ribosoome ja membraane võib leida nii taime- kui ka loomarakkudes. Peale nende on mõnedes rakkudes veel teisi osakesi või aineid, mis täidavad mõningaid ülesandeid. Nii näiteks sisaldavad punased vererakud hemoglobiini, lihasrakud kokkutõmbavaid kiude, taimerakud aga kloroplaste (klorofülli - rohelist pigmenti sisaldavad kehakesed rakus).

 

RAKUD -

Mis on taimerakkudes teisiti?

Taimerakkudes on mõningaid koostisosi, mis loomsetes rakkudes puuduvad. Kõige paremini on taimses rakus vaadeldav rakukest, mis koosneb kihilisest tselluloosist ja ümbritseb väljastpoolt rakumembraani. Kahe naaberraku seinte vahele jääb kaltsiumpektaadist koosnev kiht - vahelamell. Tselluloos on sitke painduv materjal, mis koosneb pikkadest, ristsidemete varal omavahel ühendatud glükoosimolekulide (suhkrute - süsivesikute) ahelatest. Paljud loomad, aga ka inimene, ei suuda taimses toidus sisalduvat tselluloosi seedida. Kuid isegi seedimatuna on tselluloosil täita oma ülesanne - ta muudab toidu mahukamaks ja koredamaks, vältides sooltelihaste mandumist ning hoides sellega ära kõhukinnisuse. Taimtoidulistel loomadel, näiteks küülikutel ja veistel, on seedekulglas erilised mahutid, kus bakterid muudavad tselluloosi seeditavaks.

 

Mõnede taimerakkude kestad on eriti kõvad tselluloosist rakukesta peale ladestunud puitaine kihi tõttu. Sellisel viisil on tugevnenud vettjuhtivad rakud, mis moodustavad puidu, puutüvede peamise koostisosa. Enamik puidurakkudest on surnud ja seest õõnsad - nad koosnevadki ainult rakukestadest. Paljud taimerakud sisaldavad vedelikuga täidetud põiekesi, vakuoole, mille üheks ülesandeks on raku hoidmine sisemise pinge all. Vakuoolid on täidetud rakumahlaga. Mõnikord võib see mahl olla värviline, näiteks punapeedis. Ka mõnede õite värvus, eriti punane ja sinine, on tingitud kroonlehtede rakkudes sisalduvast värvilisest rakumahlast. Väga paljud taimerakud sisaldavad veel kloroplaste. Need on ovaalsed kehakesed, mille koostisse kuulub roheline pigment klorofüll, mis annab taimedele nende rohelise värvuse ja on tingimata vajalik fotosünteesi toimumiseks. Klorofüll seob valgusenergiat, mis kasutatakse ära orgaaniliste ainete tootmiseks ja uute kudede ehitamiseks. Kloropkastid on hästi nähtavad tavalises valgusmikroskoobis. Mõnedes taimerakkudes leidub kloroplastidega sarnaseid rakustruktuure - kromoplaste. Need sisaldavad kollast ja punast värvainet, mis kõige paremini on nähtav õite kroonlehtedel.

Vastavalt nende poolt täidetavatele ülesannetele on taimerakud mitmesuguse kujuga. Nii on puidu ja niine rakud pikad, sest nendest moodustub torude süsteem, milles vesi ning toitained liiguvad taime ühtedest osadest teistesse. Mõned rakud on muundunud kiududeks, mis annavad taimele tugevuse. Juurte rakkudel on niidikujulised väljakasvud, juurekarvad, mis imevad mullast vett ja mineraalsoolasid.

 

ELUS LOODUS * Tallinn "Valgus" 1983, pt. 3,4.