KRAHV MONTE CRISTO

Alexandre Dumas vanem

 

 

1848. aasta õhtupoolikul on Alexandre Dumas oma kuulsuse haripunktil. Pariisi lähedal väikeses Bougivalis, kuhu kirjanik elama asus, peeti uhket soolaleivapidu. 600 külalist imetlevad idamaises stiilis sisustatud ruumide siniseid, kollaseid ja punaseid atlasstapeete. Sosistatakse, et ainuüksi sisekujundus läks maksma 100 000 franki. Tuneesia kujurid dekoreerisid laed Alhambra stiilis stukk-kaunistustega. Hoonet, millele lossihärra annab paljutähendusliku nime Château de Monte Cristo (Monte Cristo loss), ümbritseb hiiglaslik park. Sajad tuhanded lugejad saavad vihjest otsekohe aru. Bestseller seisab neil raamatukapis ja nad tunnevad dramaatilist lugu tohutult rikkast krahvist, keda tema looja nüüd püüab jäljendada. Nii nagu tema kangelanegi, lebab Dumas diivanipatjadel, teda ümbritsevad hommikumaised kaunitarid, kuulsale kirjanikule meeldivad “puhtatõulised” naised ja nad vahelduvad tihti. Aga see eristab teda oluliselt krahv Edmond Dantésist.

 

 Krahv armastab ainult üht ja ainukest – Mercedest, ja kuna nende ühine õnn purustatakse, vannub krahv kättemaksu, mille sarnast on kirjanduses tänaseni raske leida. 19-aastane meremees Dantés vangistatakse, kui ta peab Mercedesega kihluspidu. Krahvi rivaal, kes taotleb samuti ilusa katalaanlanna soosingut, ja kade käsualune on sepitsenud üheskoos vandenõu. Dantési süüdistatakse spioneerimises Napoleoni kasuks, kes oli tol ajal, 1815. aasta kevadel, Elba saarel pagenduses. Dantés heidetakse kohtupidamiseta Ifi kindluse vangikongi. Korrumpeerunud prokurör mätsib skandaali kinni, toimikud kaovad, Dantés jäetakse saatuse hooleks. Dantés leiab saatusekaaslase ja liitlase kongikaaslase abee Faria näol, kellega veedab koos aastaid. Vana tark mees avab naiivsele noormehele komploti tõelised tagamaad ja pärandab talle muinasjutulise varanduse, mis on peidetud väikesele Monte Cristo saarele Vahemeres.

Kui abee sureb, poeb Dantés tema asemel koolnukotti ja ta visatakse merre. Salakaubavedajad õngitsevad põgeneja veest välja ja Dantés asub teele Monte Cristo saarele. Ta leiab aarde ja astub pärast 14 aastat taas Prantsusmaa pinnale, peas vasardamas ainult üks mõte: nüüd saabub tasumise tund…

 

“Krahv Monte Cristo” originaalväljaanne on peaaegu 1500 lehekülge pikk. Alexandre Dumas´l kulus romaani kirjutamiseks vähem kui aasta, samal ajal oli tal käsil teine maailmakuulsaks saanud romaan “Kolm musketäri”. Teosed ilmusid paralleelselt kahes Pariisi ajakirjas, iga päev valmis Dumas’ “romaanivabrikus” uus järg. Alexandre Dumas juhtis ilukirjanduslikku suurettevõtet. Šeff mõtles välja süžee, visandas tegevusliini ja karakterid, ja seda, milleks tal endal aega ei jätkunud, tegid arvukad palgatud kirjutajad, sealhulgas oma aja tunnustatud kirjanikud. Psühholoogiline peenus, viimistletud kirjanduslik stiil ja intellektuaalne sisukus ei olnu eriti tähtsad. Dumas produtseeris meelelahutuskirjandust, filosoofiline sügavus ei huvitanud ei teda ega tema lugejaid. Kirjanduslikult konveierlindilt tuli igal aastal 20-30 romaani, kõrgaegadel oli tööl kuni 70 inimest.

Mõned “Krahv Monte Cristo” osad ei pärine seega sugugi Dumas’ sulest, kiirustamisest on ilmelt tingitud ka loos leiduvad arvukad vasturääkivused ja loogikavead, mis häirisid juba tolleaegseid kriitikuid, kuid ei vähendanud sensatsioonilist publikumenu. Romaani tegevus on lihtsalt niivõrd kaasakiskuv. Dantési põgenemisstseen võiks pärineda parimast seiklusfilmist, tema kättemaks on hiilgavalt väljamõeldud kriminaallugu, mille eriline põnevus seisneb selles, et asjaosalised ei tea viimase hetkeni, miks neid nii valusalt nuheldakse. Dantés jääb ise tahaplaanile ega kasuta ka otseselt vägivalda. Mõõk jääb tuppe, selle asemel võtab ta välja kukru: tema mõjusaim relv on raha. Dantés võidab oma vaenlased, laostades nad majanduslikult ja röövides neilt nii ühiskondliku positsiooni. Kõik talle halba teinud inimesed on vahepeal elus edasi jõudnud. Aga nüüd jäävad nende heaolust vaid varemed.

“Krahv Monte Cristo” on Dumas’ ainuke kaasaega käsitlev romaan. Tema kangelase naasmine langeb Napoleoni-järgsesse restauratsiooniperioodi, mil tooni andis uus, mitte millestki hooliv tõusikute klass loosungiga “Rikastuge!”. Dumas joonistab täpse, lausa satiirilise pildi 1830. aasta Juulirevolutsiooniga lõppenud epohhist. Kriitikast ei pääse ka Dantés. Tema kujus peegeldub mammona küsitavus. Raha ammendamatu jõud paneb ta valitsema elu ja surma üle ja ta minetab igasuguse mõõdutunde. Rikkus kütab krahvi kustutamatut kättemaksuiha ja hävitab temas viimsegi inimliku emotsiooni. Pärast meeltliigutavat stseeni Mercedesega saab Dantésile selgeks, kui kalgistunud on tema süda, ja ta põgeneb ilmaelu eest üksildusse.

Raha needust õppis krahvi kuju looja tundma ka omal nahal. Monte Cristo lossi lust ja lillepidu haaremidaamidega kestis vaid kaks aastat. Siis oli Alexandre Dumas pankrotis. Nüüd tuli tal elada võlausaldajate eest põgenedes. 300 romaani autor suri 68 aasta vanuses ilma ühegi sou´ta taskus.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*A. Dumas “Krahv Monte Cristo”