JÕULUKÜÜNAL
Jüri Parijõgi

 

1.

Toda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ning sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja esikust levisid jõululõhnad, sest seal seisid lavatsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad.

Hämariku tulles oli jõulurahu laskunud üle kogu küla. Kõik oli jäänud vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnaist. Taevas oli laskunud madalale kauge metsaviiru kohale.

Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis temaga õuest välja, kirikusse . . . aisakellahelinal. Istusin akna all ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kajas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede kohal.

Oli nii hea istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge. Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kellahelinaga õhus, lumesädelemisega ja kauge metsaviiruga.

Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille ise oli kastnud külmal näärikuu päeval, pani ninale vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soojamüüri äärde. Ei ma kuulnud ta lugemist, ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetanud, vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pea vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hea. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:

"Kui hea sa ikka oled, isa ja ema on ka head . . . Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis, nagu küünal saadaks välja seda rõõmu . . . "

Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas:

"Ega see rõõm tule mujalt kui meie endi südameist. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hea laps olnud ega ole saatnud tagasi jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis."

"Kuidas saab jõululast vastu võtta või tagasi saata?"

Vanaema pani siis käe mulle pea peale ja hakkas jutustama pikkamisi ja venivalt:

"Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema laual ei säranud jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike ja hea, oli ema talle kinkinud ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul lõi iseendast põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames on headust ja ta tagasi polnud saatnud jõululast. Niipea kui poeg kaotab südameheaduse ja tagasi juhtub saatma jõululapse, ei hakka küünal enam põlema – ja kaob jõulurõõm.

Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtki teekäijat ega abipalujat, sest ei võinud teada, kes neist on jõululaps. Igal jõuluõhtul tõi ta küünla, ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda piisas kogu aastaks, sest ta teadis, et ta südames on headust ja ta polnud saatnud tagasi jõululast. Nii möödusid aastad, talu varandus kasvas ja ta tegi rõõmuga tööd, aga igal jõuluõhtul süttis imeküünal, mis toa täitis rõõmuga kogu aastaks.

Pikkamööda mees harjus õnnega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti. Ei ta püüdnudki olla enam hea, sageli unustas koguni imeküünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid koorinud palju noori puid ja teinud talle kahju. Torm oli murdnud puilt palju oksi, kehv lesknaine korjas tuulemurtud raagu kotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus mees talt koti käest, puistas raod maha ja ajas naise koju. Vaevalt oli ta selle teinud, kui tundis, et ilm oli läinud palju külmemaks, paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikult uluma; metsa all ja eemal talu kohalgi oli läinud palju pimedamaks, kuigi päev ei olnud palju üle lõuna.

Õhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotanud headuse ja tagasi saatnud jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teinud enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ning umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee äärde lehma söötma ega käinud tema tee äärest raagu korjamas, ehk ta seda nüüd küll oleks lubanud. Isegi lapsed ei tulnud tema niitudele lilli noppima, põgenesid kohe, kui teda nägid juba kaugelt. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele, kuid keegi ei tulnud talt midagi saama. Isegi teekäija läks juua paluma naabritalust.

Kui tulid uued jõulud, oli mees kõigi peale vihane. Kõik jõulutalitused ja valmistused ei edenenud ta käes, perelgi ei olnud tahtmist midagi teha. Ta toad seisid pimedad ning õudsed, suurile aknaile olid nagu imevarjud ette tulnud, mis ei lasknud läbi valgust ega rõõmu. Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldanud keegi ta naeratust ega vastanud sellele.

Jõululaupäeval oli mees toonud poest palju küünlaid ja tahtis need süüdata, et ometi saada valgust tubadesse. Oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis kirve ja läks ise metsast tooma jõulukuuske. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, siis nägi, kuidas naabritalu aknaid kuldas loojenev päike, tema talu kohal aga lasus tumenev vari.

Kadus ta hommikune lahkus ja rõõmsam meel, tuli asemele kadedus ja viha. Kui ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest kuusekest, kiskus ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas ise küünlaid seadma kuuse külge ja andis teenijaile käsu ahjus puud süüdata, et saaks soojust ning valgust majja. Varsti tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd juhtus ime – ükski küünal kuuse küljes ei võtnud ka tuld. Imeküünalt ei usaldanud mees välja tuuagi.

Järgmisel jõulul põgenes pere aegsasti talust. Keegi ei usaldanud jääda. Ainult vana peremees üksi oli kodus. Puud olid jällegi ahjus, aga ei põlenud. Suur jõulukuusk seisis keset tuba täis kalleid küünlaid, kuid neil ei olnud leeki. Kustunult seisis keset lauda vana imeküünal. Kasukas üll ja kindad käes, seisis peremees akna all ja vaatas välja.

Kuskil kaugemal, seal metsa taga, naabrite juures näis olevat imeline rahu ja rõõm, siin aga ulus tuul korstnas ja tuisk mattis õue. Taevaservale ilmusid tähed, tema talu kohal rippus aga must pilv, isegi tähtede sära näis kustuvat enne, kui jõudis sinna.

Hirm hakkas külmas ning pimedas toas. Ta läks välja, istus ukse kõrvale pingile. On ju ükskõik, kus oled, toas on ju niisama külm kui väljaski.

Seal näeb mees äkki mööda umbset teed poisikese sammuvat. Too näib külmast värisevat ja väsimusest vaaruvat umbsel teel. Tuleb talu õue, jääb mehe ette seisma ja ütleb:

"Külm on, kas saaks teil soojendada?"

Soojendada? Mehel on kibe vastus keelel. Kuidas saab ta sooja anda, kui seda endalgi ei ole. Toas on niisama külm kui väljaski. Ei, mingu aga poisike edasi, nende inimeste juurde, keda jumal ei kiusa jõuluõhtul. Kuid poisike ei liigu paigast, ta võib väsimusest iga silmapilk langeda maha. Ja nüüd alles märkab mees, et poisil polegi kindaid.

"Olgu, lähme tuppa. On ehk tuulevarjugi." Võtab võõral poisikesel käest kinni ja viib ta tuppa.

"Sooja tahad? Ei ole mul endalgi sooja, istun isegi külmas toas, üksi ning maha jäetud."

Tahab poissi talutada ahju juurde, kuid siis tuleb meelde, et see on külm ja puud ei hakka seal põlema. Aga poisike väriseb veel rohkem kui enne ja käed on külmad nagu jää.

Nüüd võtab vana peremees poisi mõlemad käed pihku ja hakkab nendele puhuma hingesoojust.

"Ehk saad sedaviisi sooja!"

Niipea kui mehe hingeõhk puudutas poisikese käsi, hakkas laua kohal särama rõõmus leek – imeküünal oli läinud põlema. Ja ahjus süttisid puud rõõmsasti iseendast, jõuluküünalde külge kuuse otsas ilmusid säravad leegid . . . tuba läks korraga soojaks, täis valgust ja rõõmu. Tuul vaikis, talu kohalt lahkus must pilv, heledad tähed lõid loitma üle kogu taeva. . . .

Mees tundis, et rõõm on tulnud tagasi, sest ta oli jälle võtnud vastu jõululapse.

* * *

Jah, toda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Kui vanaema jutu lõpetas, vaatasin aknast välja. Taevas oli tulnud tähti täis, isa sõitis kella helinal õue.

 

J. Henno. Laste jõuluraamat.- Tallinn, "Kodutrükk" 1993, lk.8.