Kadripäeva kombed

 

Sissejuhatus

 

Kadripäeva 25. novembril on peetud nii Martin Lutheri abikaasa Katariina kui ka keisrinna Katariina nimepäevaks. Tegelikult seisab selle päeva taga varakristlik pühak Aleksandria Katariina, kes olevat olnud Armeenia kuninga tütar. Ajaloolisi tõendeid Katariina elust pole ja kultuse aluseks on 6. või 7. sajandist pärit kreekakeelne pühakulugu.

Paljudes Euroopa maades on ühine tava, et naispühakuile pühendatud päevadel on neiud ettevõtlikumad. See iseloomustab ka eestlaste kadrikombestikku.

Kadripäev nagu mardipäevgi tähistab talve saabumist ja palju on ühist ka nende kahe päeva kommetes – mõlema juurde kuulub sanditamine ja rohkete laulude saatel andide kogumine, samuti pärastine pidu, kus noored lõbutsevad ja ühiselt kogutud saaki söövad. Rahvasuus armastatakse neid kaht tähtpäeva vastandpaarina võtta: mardipäev on meeste püha, kadripäev on naiste püha, mart põllu kaitsja, kadri karja kaitsja, mardid on mehed, kadrid on naised, mardid on mustad ja koledad, kadrid on valged ja ilusad. 

Tartu-Maarjas arvati vanasti nii: Kadripäev on tähtsam kui mardipäev. Käidi ka mõisahärra pool sees. See tuli sellest, et keisrinna Katariinat austati enam, sest ta andis maa. Martin Luther andis aga ainult usu. Katariina oli eestlane.(3)

 

Kadripäev 25. november

 

Kadri vaatas aknast välja. Lumistel tänavatel kiirustasid inimesed. Kadri piilus vanaema juurde kööki. Memmel oli valge põll ees ja rätik peas. Ta küpsetas õunakooki. Õhtul, kui ema ja isa töölt tulevad, hakkavad nad kõik koos kadripäevaks riideid õmblema ja maske meisterdama. Homme on kadripäeva eelõhtu, 24. november, ja siis läheb Kadri Mimmi ja Kädi juurde kadrisanti jooksma.

Vanaema on Kadrile rääkinud, et vanasti käisid kadrisandid talust talusse, viisid karjaõnne, tegid lärmi ja helistasid kellasid. Seda sellepärast, et kella helin ja kõva hääl ajavad kurjad vaimud eemale. Kadrisandid on ikka ilusad ja valged. Maanaistel ei olnud uhkeid kübaraid ja siidiseelikuid. Kadripäeval said nad end linnapreilide moodi pitsi ja satsidega ehtida. Kübara asemel kõlbas ka õlgedest või heinast tehtud peakate, mida kaunistati paelte ja lilledega. Kadrisandid sidusid valged linad ümber, panid valged särgid selga ja pitsid-paelad külge. Jalas kandsid valgeid sukki ja käes valgeid kindaid. Ainult nägu peideti, et naabrid ära ei tunneks. Pähe võis panna maski või lihtsalt padjapüüri. Padjapüürile joonistati silmad, suu ja nina ning lõigati augud sisse.  

Tänapäeval ei käi kadrisandid enam karjaõnne pärast. Pigem toovad nad perele ja lastele lihtsalt õnne. Vanasti vaatasid sandikesed toas ringi ja noomisid lohakuse eest. Nüüd laulavad ja tantsivad, mängivad ja ennustavad. Kadrigi lootis, et Taavi ja Mihkel temaga kaasa tulevad. Siis võiks lausa kadripereks maskeeruda. Kadri paneb Kadriema riided selga ja võtab väikese puuhalu riidenartsu sees kaasa. See on siis Kadrititt. Taavi võtab luuavarre ja katab end valge linaga. Tema on kadrihani ja kontrollib, kas lapsed lugeda oskavad. Kui ei, siis “nokib” ja näpistab. Mihkel oskab trummi mängida. Tema teeb suurt kära. Kadri ja Taavi tantsivad ja laulavad. Selleks on nad juba paar laulu pähe õppinud.

Enne, kui Kadrid sisse lastakse, peaksid nad määgima. Siis kutsutakse sandikesed sisse, lausudes: “Kui ilus lammas tuli, ute-ute, tule sisse!”

 

Kui sandikesed tuppa astuvad, laulavad nad oma laulukest:

Laske sisse kadrisandid, kadri,

Kadril küüned külmetavad, kadri,

varbaotsad valutavad, kadri.

Laske sisse kadrisandid, kadri.

 

Siis tuleb laulda perenaisele:

Tere õhtust, perenaine,

minu kõht on ette vaene.

Palus natukene leiba,

ega see pole võlga.

 

Lõpuks tuleb kodu õnnistada:

Kadri toob lauta lambaõnne,

keset lauta kitseõnne,

kadri toob põllule põrsaõnne.

 

Või:

Ettenurka eideõnne

tahanurka taadiõnne

neljanurka neiu õnne.

 

Kadri teadis, et mardisantidele antakse toitu kaasa, sest nad toovad põlluõnne. Kadrisandid toovad karjaõnne ja neile anti vanasti lõnga, kangast või perenaise vana seelik. Kadri muheles selle peale. Huvitav, mida Mimmi talle küll sanditamise eest annab?

Vanaema katkestas Kadri mõtisklused: “Tule mulle appi!” Kadri lippas kööki. Memmel oli kama ja keefir laua peal. Kadripäeval söödi kama ja tehti kamapalle.(2)

 

Rahvakombed

 

Pühitsemine

 

Kadripäev langeb oma kommete poolest mardipäevaga kokku.

Laiuse

 

Kadripäev külas oli harilik tööpäev. Kadripäeval ei olnud sauna (köötud). See tähendab, et sel päeval saunas ei ole käidud.

Valjala

 

Karisillah peete õks praasnike alate kadõrna- või kadripääväh, nüüd om ar jüripäävä pääle käänet, a õigõmp olõs õks kadõrnapäävä praasnikist nimetäda ja naa’ mõlõmba’ päävä’ ommava’ ka ütstõõsõl lähkoh: kiikui täämbä olõse kadõrnapäiv, sis hummõh om jüripäiv. No piäi’ imp kiäke kadõrnapäävast luku, inne peivä’ timmä mõisniki’ suurõ au siseh – nüüd oma jo teistsugumanõ rahvas ko inne ol’l.

Setu

 

Kadri oli karja kaitsja, see õhtu ei tohtinud tööd teha, see pidi rikkuma karjaõnne.

Kadrina

 

Külaskäimine

 

Kui kadrinapääval tuleb võeras meesterahvas majasse, siis toovad lambad see aasta oinad, kui naisterahvas, siis uted.

Simuna

 

Kadripäeval käidud eriti pikkadel külaskäikudel, kas või hobusega. Siis pidanud pikad linad kasvama.

Põltsamaa

 

 

Kõrtsiskäik

 

Kadrinapäival tandsitas kõrtsin, sis saab palju voonakesi.

Puhja

 

Kadriskäimine

 

Kadrinapäevas meil ikka käidi sandist, aga mardipäev ei käidud.

Iisaku, Jõhvi

 

Kadriks käidi rohkem. Kadrid jooksid ikka alati.

Harju – Madise

 

Kui mardisandid pole käinud, ei lubata ka kadrisid sisse.

Mustjala

 

Kadri- ja mardipäeva pühitsemine ja sandilkäimine on sisemaalt sisse rännanud komme Petserimaale. Sest kadri- ja mardipäevade lugupidamine on seotud luteriusuga. Kuna Petseri eestlased on kõik kreeka – katoliku usku, sellega pole ka tähtsust Petserimaal nende päevade kohta olnud. Hilisemal ajal aga hakkasid ka setud jäljendama teisi eestlasi, hakates santimas käima. Teisi mardi- ja kadripäeva kombeid siin ei tunta.

Setu

 

Kadripäeval käidi kadritamas. Laul oli sama, ainult “märdi” asemel tarvitati sõna “kadri” ja naisterahvad olid heledamas riides. See komme oli levinud laialt kuni 1917. a  revolutsioonini.

Pärnu

 

40 aastat tagasi näi neid tihti ja käisi ise kaasan. Pääle sõda jäi nee kombe maha.

Otepää

 

Osavõtjad

 

Kadris käisid ikkagi ainult mehed. Kadripäeval olid nad naisterahva riietes.

Pühalepa

 

Estet põlati, kui naisterahvas keis kadriks. Peet ulluks, kui tüdruk poiste sega läks. Poisid olid kadrid. Külatüdrukud ehtisid kadrinoorikud välja. Igal noorikul oli oma kavaler, karused kasukad selgas.

Jaani

 

Ennem käisid mardiks mehed, kadriks naised. Nüüd aga mõlemad segamini.

Rapla

 

Mardiks käisid ainult poisid, tüdrukud tegid kadri. Vahel poisid riietasid ümber ja tegid ennast ka kadriks, aga tüdrukud mardiks ei käinud. Kadripäeva on üldiselt vähem peetud kui mardipäeva.

Karuse

 

Kadris käisid naise, valges riides ja ehitud. Kui poisid oli kaasas, siis need olid ka naisteriides.

Halliste

 

Igaüks, kuda tegi. Tüdrukud olivad poisteriides ja poisid jälle tüdrukuteriides. Alati lasti sisse.

Maarja-Magdaleena

 

Ühed olid pulmakadrid (st korjasid kraami kadripulmade jaoks), teised olid kerjajad kadrid. Vaesed inimesed käisid sügiseti kerjamas. Kadriajal käisid ja mardiajal.

Kirbla

 

Kadriõhtul käisidvad valla vaesemad naesterahvad, s.o. vabadiku- ja saunanaesed, perenaeste juures armuandisi ajamas, kus nad kadrilauluga tuppa astusivad ja va kibeda pudel kadri karastava märjajoogiga pereeide ja taadi pehmenduseks taskus, ja põlle all hea vitsakimp laste hirmutuseks, kes vallatumed olivad ja ei tahtnud lugema õppida. Kadridele sai antud lambavillu, linu ja ka toidukraami.

Märjamaa

Oli kuulda, et mõni üksik vanainimene käis üksi ka omale kadriajal kraami kogumas.

Karuse

 

Kadrisandist käidi kua. Segi käisid, poisid, nuored mehed ja vanemadki. Tüdrukud ikke kua. Ei sial vahet õlnud.

Iisaku

 

Nooremad käisid mardis ja kadris, ega vanemad käind.

Järva-Jaani

 

Pillimäng, tants

 

Kadrid õlid mehed-naised, kõik segamini, vahest 20 inimest kogus, kandelega mängiti ja selle järgi tantsiti.

Jõhvi

 

Kadripäeval oli vahel 2 – 3 pilli, lõõtspilli. Tantsud olid polka, masurka, valts ja labajalavalts.

Türi

 

Kadrianed panid pererahva ka tantsima, kes ei tantsin, see sai kadakaga õige koosa.

Muhu

 

Tuppatulek

 

Kui talu juurde läksid, siis väljas tehti suur müra ikka. Tuas tantsisid kadrid omakeskes.

Haljala

 

Kadrid ikka veidike laulsid kah uksetaga – ega muidu umbkaudselt ei tohi ka sisse minna, inimesel peab ikka oma kordus olema.

Ridala

 

Ukse taga lauldi nii kadri- kui ka mardipäev ühte moodi algussõnadega, ainult lõppsõnad olenesid päevast, kas mardi- või kadripäev. Nüüd, kui ust ei avatud, põrutasid nad ukse taga nii mis hirmus ning ei annud ennem rahu, kui uks avati.                                                   Helme

Enne peeti nõnnamoodi: kui kuhugi mindi – nad käisid enamasti kõik pered läbi – siis lauldi enne ukse taga kas mardi- või kadrisandi laulusid “Laske sisse mardisandid” (või “kadrisandid”). Siis laulis maja peremees või perenaine tuast vastu, andis luba sisse tulla, tulti sisse, paluti söögikraami. Nüüd, uuemal ajal, enam ei kerjata, vaid käidakse tantsimas. See pruuk hakkab ära kaduma.

Torma

 

Harilikult tallu sisse minnes läksid ees vanaeideks ning –taadiks riietatud mardi- ehk kadrisandid. Sisse astudes viskas vanataat pihuga herneid põrandale laiale, mille järel siis ka teised sandid sisse tulid.

Tartu

 

Vitsad olid käes, peksid vastu akent.

Kaarma

 

Pikad sabad sai üles tõstetud, kui tee peal jooksid, saaks aga teisele järele! Uksest sisse kõik ühes summas, kui esimene ju sees, siis teised kohe järele. Ja jalgu trambiti kõvasti – “kadri varbad valutavad”. Laul oli seesama. Pikemalt oli ka, aga kel see aega veel oli laulda ja naer tuli peale. Mõni teadjam seal ees laulis, teised jorisesid ka, hõiskasid aga: “laske sisse!”. Koer haugub omasoodu, vaata et tõmbab mõnel tüki lahti, seda pidi ka tõrjuma.

Väike-Maarja

 

Kadrisandid olid enamalt küll. Kotid seljas, räbalad üle. Igaüks andis, mida tahtis neile. Tulivad sisse kolinal porise jalgadega. Siis olid alati kole porised ajad sel ajal. Karasid sisse, sõkkusid su toad ära.

Põltsamaa

 


Kadrivits

 

Kadri tuli kadakaga,

mart tuli madakaga,

lutsi luuaga

ja toomas tooripuuga.

Kärla

Kadriaegas käisid aned. Akna taga aned laulsid:

Kiik – kaak, kiik – kaak,

laske kadrid sisse tulla,

kadri küüned külmetavad,

kadri varbad valutavad.

 

See, kes läks sisse laskma, see sai sagida ukse vahelt kuuseokastega. Tehti ikka “terveks, terveks, terveks”. Toasolijatele kõigele pandi kuuseokastega pähe, tehti “terveks, terveks”.

Muhu

 

Kadriks käisid enamasti vanemad naised, lesednaised, vaesed, vanatüdrukud. Vitsakimp oli kaasas, sel olid tutid küljes, sinised ja punased. Toas lõi sellega noori ja vanu, ütels: “Tervist! Tervist!” Igaühele löödi kaks – kolm patsu. Kellele ei löödud, see oli nagu alam teiste ulkas.

Kirbla

 

Kadriks käisid ka üksinda mõned vanad vaesed naisterahvad. Laulsid ukse taga ja lõid sisse astudes vitsaga. Anniks anti neile ka villu. Lastele olid niisugused kadrid alati vastumeelt külalised ja pugesid nende eest nurka.

Varbla

 

Kadriajal vana naisterahvas käis üksi, kadrivits ühes, tutid küljes:

Laske kadri tuppa tulla!

 

Tuli tuppa, akkas inimesi peksma. Kadrivitsa kardeti. Kadrivits pidan aigust tekitama. Selle anti siis ka andid.

Karuse

 

Kadriemal oli vits kaasa, anti oma lastele ja ka külalistele.

Halliste

 

Kadrilaul

 

Laske sisse kadrisandi, kadri,

kadril küütse külmetava, kadri,

varbaotsa valutava, kadri.

Laske sisse kadrisandi, kadri.

Egas mi, sandi, siist ei ole, kadri,

mi ole sandi kauõst tullu, kadri.

Mi ei ole nälläsandi, kadri,

mi ole eesti nallasandi, kadri.

Läbi suu ja läbi raba, kadri,

läbi pika pilliruu, kadri.

Pilliruug see pistse silmä, kadri,

kanarbik võtt viisupaila, kadri.

Perenainõ tsirgukõnõ, kadri,

tulõ üles istmõ päält, kadri,

võta peoga pirdõ parsilt, kadri,

joosõ allalauda poolõ, kadri.

Lehm om tillu täku toonu, kadri,

hobu härgavasika, kadri,

lammas laudan mune lõi, kadri,

kana paari poigõ tõi, kadri.

Härja haukva, hanna sällän, kadri,

peni kündvä persiküllö, kadri.

Siin om täämbä härgä tapet, kadri,

härjä sarvõ saina pääl, kadri,

härjä händ om aia vahel, kadri,

kopsu, massa keresel, kadri.

Mi ei taha tsialiham kadri,

mi taha puhast pulliliha, kadri.

Laskõ sisse kadrisandim kadri,

kadril küütse külmetava, kadri,

varbaotsa valutava, kadri,

laske sisse kadrisandi, kadri.

Hargla

 

Kadripäeval käisivad jälle naesterahvas meestega seltsis kadrisi mängimas, kusjuures ka andisi korjati. Siinpool oli see allseisev laul sissepalumise lauluks.

Kadride ema laulab:

Kadrid tulnud kauge’elta,

üle soo, läbi libeda.

Kadri küined külmetavad,

kadri varbad valutavad,

sõrmeotsad sõitelevad.

Kadril kaskine hobune,

remmelgane reeke,

pihlakene piituskene.

Pereeit oli eidekene,

peretaat oli taadikene.

Keksi minna kelderisse,

kapsi minna kamberisse,

üle õue aitadesse.

Otsi natuke osada,

leika natuke lihada.

Kitku villa, katku villa,

katku linu karusida.

Kui ei täidu täita nuusti,

võta nuusti pooleeksi.

Kui ei täidu tervet leiba,

leika leiba pooleeksi.

 

Sisse minnes ja vilja külvates:

Lee ette linaõnne,

taha nurka takuõnne,

ukse kõrva odraõnne,

reie alla rukkiõnne,

parte alla parmaõnne.

 

Kui ei lasta sisse ega anta midagi, siis:

Saagu, saagu, ma sajatan,

saagu su siad surema,

lambatalled kärvama,

kanapojad kukkuma.

Hunt see tulgu hooste hulka,

karu kõige karja hulka,

saagu lehmad verd lüpsema,

kana kiva munemamie,

sead saue sõtkumaie.

Harju – Jaani

 

Perenaine, linnukeine.

Valatage kadri pääle,

kas kadril silma teräne,

sis o te rüä teräste.

Valatage kadri pääle,

kas kadri pää kahare,

sis kasvas kaara kahare.

Valatage kadri pääle,

kas o kadril keeru keinaga,

sis teil keeruts kesvänurme.

Valatage kadri pääle,

kas o kadri ehteenna,

sis teie erne ehteenna.

Valatage kadri pääle,

kudas kadri üppänesse,

üpas teil ua ümäre.

Valatage kadri pääle,

kudas kadri karganesse,

ninda kasvas kartulida.

Pereneine, linnukeine,

sa teit kolme teoleiba.

Üte teit sa pöökleiba,

tõise teo nisuleiba,

kolmad kesvakaraskiida.

Otsi kadril osrtikesta,

katsu kadril karaskiida.

Kadri sunnib suurta õnne,

kadri pillup piimaõnne,

kadri kasvats karjaõnne,

hoiap ta hobesteõnne,

laotep ta lambaõnne.

Laut sull täisi lambeida,

kena oinas keskeelle,

kena oinas, keerut sarvet,

suurelt villa vilventeve.

Punt saab villu puusa päälta,

kümme nakla külle päälta,

sada nakla saba pääla,

muist saab munakoti pääla.

Katus saab kanuje täisi,

kik muret muneje täisi.

Kuk sääl kenä keskeelle,

kukk on kena keerusaba.

Karksi

 

Kaks nädalat pääle mardipäeva tuli kadripäev. Kadripäeva kombed on üldiselt samad kui mardipäeva kombed, tantsimas ja laulmas käisid ainult noored neiud.

 

Neiu laulis:

 

Tere õhtust, perenaine,

minu kõht on ette vaene.

Palus natukene leiba,

ega see pole võlga,

palus natukene piima,

ega ma ei võta viina,

palus natukene liha,

ega see pole viha.

Sul lehmad, lambad,

mul paljad hambad.

Sinu põllul oli vilja,

seda nägin mina hilja.

Mul paljad reied,

tuul puhub läbi,

et üsna häbi.

Audru

 

Siis pandi ka lapsed kadrile laulma ja lugema. Suured poisid laulsid kadrile:

 

Kadri ette pandi katel,

katla sisse pandi süsi,

kadri süte peale kusi,

kadril anti sisse tina,

sest sai valmis paja nina.

Kaarma

 

Õnnistus

 

Ube ja herneid visati igasse tuppa õnneseemneks.

 

Ettetuppa eide õnne,

tahatuppa taadi õnne,

lauda taha karjaõnne!

Martna

 

Kadri soovis head lambavilla, vasikaõnne, head kapakalja.

Võnnu

Kui me teile tagasi tuleme,

siis tuult me toome tuulajalle,

kültut põllukülvajalle,

jatku leivalõikajalle.

Teil siis tõusku tõmmud härjad,

tõmmud härjad, töntsud sarved,

punase peaga puulokest,

valge peaga vasikad,

sead teil siiraksed sigu,

lambad teil laastikus ladugu,

põrsad põhku pugegu.

Risti

 

Lammaste püha või ta küll olla, sest kadrisandile anti ikke villu ja panti nende vitsakimp, mis nad vilade vastu andsivad, lambalauda lakke, mille järele usuti, et lambad pidivad siis hästi siginema, kui “kadri kimp” laudalaes, sest kadrisandid laulsivad ju:

 

Kadri toob lauta lambaõnne,

keset laua kitse õnne,

kadri toob põllen põrsaõnne.

Halliste

 

Kui kadripäeval tulid esimesena naissandid paaris, siis tulid lammastel utetalled, kaksiktalled. Kui meessandid tulid esimesena, siis tulid oinastalled, ja kui mees ja kaks naissanti, siis tuli lambale üks oinastall ja üks paaris utetall. Vanaema rääkis seda, et meessandid toovad ossuõnne ja naissandid uteõnne.

Torma

 

Karistus halva vastuvõtu puhul

 

Kadrile pidid ikka midagi antama jah. Ma tean, et kus pole kadridele midagi antud, su loomaõnne ju läheb ära. Ükskord oli niisugune juhus, et põle kadrid sisse lastud ja järgmisel suvel lehm lõppes ära. Kadrid olid ütelnud: “Ärgu olgu loomaõnne.” Naine ütels: “Näe nüid”, tema pole kadrisid sisse lasknud.                                                                                  Pühalepa

Kui palju andid anti, siis oli väega suur tänamine. Kõik loomad pidiva kasuma. Kui es saa midagi: “Kadogu sul kõik, vaogu kõik maapõhja, et sul midagi ei jää.”

Võnnu

 

Kui mardi- või kadrisantidele midagi ei antud, siis laususid:

 

Kivi otsa keksti,

hundi suhu lopsti!

Täh[endab]: Hunt söögu talled ära.

Palamuse

 

Anti otsre või kurrid, linu, villu. Kui ei antud mitte, sis ütlesid: “Kadugu lambaõnned ja hävigu nad!” Kui anti, sis õnnistati: “Sigigu sead ja lambad!”

Mihkli

 

Kui ei lastud sisse, siis vastati:

Sead sulgu suregu,

kanad kaevu munegu.

Kodavere

 

Kui ei anta:

Saagu, saagu, ma sajatan,

viletsus veiste peale,

tõbi naeste – laste peale,

ani surgu aidateele,

kana surgu kaevuteele,

lammas surgu laadassagi.

Saagu, saagu, ma sajatan,

saagu sinu naene narritama,

langetõbi tulgu laste peale,

hooletus enese peale.

Peetri

 


Kui sisse ei lastud, siis laulti nõnna:

Kui ei lasõ, sõs mi lahu, katre – katsre,

kui ti piäti, sõs mi põrutami, katre – katre.

Meil om ligi lingisepä, katre – katre,

meil om kaasan katelsepä, katre – katre.

Süntkü teil puutsõ poja, katre – katre,

laastutsõ latse, katre – katre.

Susi sitku su pudupatta, katre – katre,

keskpaika pulmalauda, katre – katre.

Jäät sa kodu kopitama, katre – katre,

lavva alla hallitama, katre – katre,

piip suhu, pamp sälgä, katre – katre,

tubakukott turja pääle, katre – katre,

nõgõsõ kasugu nissu pääle, katre – katre

pojokõsõ p...i pääle, katre – katre.

Urvaste < Karula

 

Kui sisse ei lastud marti ega katri, siis pandi midagi ukse taha, et uks kinni jääks. Kui marti ja katri sisse ei lastud, tuli halb vilja – aasta.

Pärnu – Jaagupi

 

Kui laulu peale sanditajaid sisse ei lastud, pandi väljaspoolt uks kinni kas adra, vankri või vedruga. Mõnikord laoti suur puuriit trepile. Peremehel polnud muud teha kui akna kaudu välja pääseda.

Põltsamaa

 

Kui es anda, sis aieva linaluid kaivu.

Rõuge

 

Tehakse vorstid, paksud kapsta lihaga ja natakse ka kadernasandile süüa. Kus aga halvasti santisid vastu võetud on, siis soovitakse sääl peremehele ja perenaisele kõige kõrratuma olekud, vanast tehtud ka sellega tihti paha, et niisugumatsile kitsile peremehele lavu linaluid lastud ehk mõnd rege, saani õue pääl kummuli käänetud või sigu laudast välja lastud.

Põlva

Kui sisse ie lastud kuhugile, tõsteti vanker üles puuriida peale.

Võnnu

 

Kui peremees kuri oli, veeretati kivihunnik aida ukse alla. Vahel viisivad suured rehad katusele.

Äksi

 

Kui vahest mõnest talust ei antud, sealt minti siis kirudes minema, aga ei jäetus millaski seda kätte tasumata. Seal pruugiti siis oma võimu, teati vahes ära, kus kuked ja kanada magasivad, neist võeti mõned ära, kellest siis pärast kõrtsi juures magusat suutäit valmistati.

Halliste

 

Pääle söögi anti veel kaasa ka midagi, näiteks toidukraami, raha jne. Kui aga ei antud, siis haars üks santidest millegi kättejuhtuva asja ning viidi ühes, jonniks perenaisele, et midagi annud.

 Tartu l.

 

Annid kadridele

 

Tarvastus mardi- kadripäeva ajal tapeti loom ära. Anti värsket liha, verekäkke, tangu ja jahu. Kõike anti, villa ja lõngu.

Viljandi l.

 

Meil anti tapet kukk ja kaks karaksit.

Karksi

 

Mart tahab makki (vorsti), kader tahab käkki.

Pühalepa

 

Anti pallisi, vorsti, kelmi tehti ka. Pereema toond täistopitud seapõie järgi, taariraba sees või mis seal oli. Ütles: “Ma tõi teile makki ka, es tohi küll tuua.” Teised tiitsasti tänama.

Kärla

 

Vorsti tehti teistele. Seuke vorst sinna kõrva, et pihelgamarju sees. Kostimees pidi küll valvam, aga ikka pandi.

Muhu

 

Kadridele anti jahupalle lihaga.

Kaarma

 

Kadrisantidele anti peoga ube, herneid, õunu.

Simuna

 

Nõnda kui mardipäeval, käivad ka nüüd kadripääval noored tüdrukud kadrisandi moodi ümber uitamas. Mõnes kohas antakse neile ka süüa. Ka hernid tuvasse matiga ehk muu riisataga neile ette.

Kadrina

 

Vanasti oldi ikka tettu karaskit mardidele ja kadridele. No ja andideks anti õike: õunu, erneid, ube, kaalikaid, mis kellelgi oli.

Otepää

 

Minu ema küdsas saia või hääd vatska või hääd pirukat või hääd odrakaraskit.

Sangaste

 

Mardi- ja kadriõhtal olid tapetud aned ja lammad. Kui muud peres ei olnud pakku, siis reheahjus tehtud pirukat kapsalehe peal ja lammaliha oli kausiga kerisel ja head koorst rõõska piima ka pakuti peale.

Vändra

 

Antakse kaalikaid, porgandeid, ehk mis kellegil on, ehk sepiku. Sandid võtavad kõik vastu.

Iisaku

 

Antud enamasti õunu ja pähkleid.

Püha

 

Kadripäeval tüdrukud käisid villu saamas. Laulsid ise, et:

Kadri ei taha tallekest,

kadri tahab lambavillakest.

Nissi

(1)

Määgimaskäimine

 

Kadripäeva peetakse karjakasvatusega seotud tähtpäevaks, eriti just lammaste päevaks. Võnnu Võnnu kirikukatsumise protokollis 1680. aastat on kirjas, et meil Katariinat isegi kui lambajumalat on austatud ja teenitud. Lambapühast on jäänud ka kadripäeval määgimas käimise komme, mis ei ole mingil moel kadrisantidega seotud. Määgimas käidi kadripäeva hommikul ja mindi ikka sinna, kus lambaid oli. Vanasti aga sellist talu polnudki, kus ühtki lammast poleks olnud. Määgida oli vaja lammaste õnne, hea sigivuse ja paksu villa pärast.

Määgimas käisid nii vanad kui noored, hiljem oli see just laste lõbu. Määgimise eest anti tavaliselt herneid ja ube. Kodaverest on päris kirjeldus: Kadrinapäeval käidi mäimas. Kadrinapäeva loeti lambapäevaks. Kui keegi sel päeval läks teise majja, siis teda ei lastud muidu sisse kui pidi mäima. Siis öeldi: “Voeh, kui ilus lammas tuli, tä-tä-tä, la-ta-tu, tule sisse.” Tulejale anti keedetud herneid (soolaga keedetud), ja panti rõõska piima kõrvale. Vahel anti ka kama. See õli ka selle päeva toit. Uba anti, et lammas sööb, on seega terve, toob õnne majja.

(3)

 

Kadrisöök

 

Lammastega on tihedalt seotud ka kadripäeva söögid. Mulgimaal oli vana komme lambalaudas kana süüa ja pärast luud sõnnikusse matta. See on algselt olnud ilmne ohvritoiming. 17. sajandist on ka mujal kirikuprotokollides kirjeldatud söömaaegu lambalaudas, kus peale kehakinnitamise imiteeritakse hüpeldes kariloomi. Lambalaudas söömise komme püsis pikka aega, aga roaks ei pruukind sugugi ainult kana olla. Omamoodi ohvrisöök oli ka puder. Väike – Maarjas viidi tangupuder vaagnaga lauta ja pandi kaks lõngakera alla, üks must ja teine valge. Siis pidi lammas tooma kaksikud talled, ühe musta ja teise valge. Mõnel pool sõid perenaine ja tüdruk lammaste sigivuse õnneks lambalaudas keedetud mune.

Tormas on üles kirjutatud: Kadrinapäeval keedeti lammaste pudru. Tangupudru veivad siis üksteisele. Kõhe suur pütt veedi – või õli suurelt sees. Siis öeldi, et tulge nüid kõik sööma, see lammaste õnn.

Loomadest tapeti mõnel pool lammas või isegi siga ja siis sai verikäkki. Oli aga lammas mihklipäevaks tapetud, siis sellest söödi kindlasti osa kadripäeval. Kui suuremat looma ei tapetud, veristati kukk või kana. Nagu mardipäeval, nii on ka kadripäeval hane söödud ja nimetatud seda siis kadrihaneks.

Kapsasuppi ei tohtinud kadripäeval keeta, siis söövat kanad kapsad ära.(3)

 

Kokkuvõte

 

Kadri- ja mardipäeva kombed on enamjaolt sarnased, on vaid väikseid erinevusi. Enamasti praegu neid vanu kombeid ei järgita, ainult mõningaid neist kommetest kasutatakse ka tänapäeval. Tööd kirjutades tundusid paljud kombed, ütlused ja tavad väga imelikud ning naljakad. Oli ka palju selliseid asju, millest polnud kuulnudki. Kui praegu neid kombeid järgitaks, siis tunduks küll kadripäev üks imelik tähtpäev.

Kasutatud kirjandus

 

1.      Hiiemäe, M. Eesti rahvakalender VI. Tallinn, 1994

2.      Lään, C. Rahvakalendri pühi. AS kirjastus Ilo, 2005

3.      Õunapuu, P. Pühad ja kombed. Tänapäev, 2001