MIHKLIPÄEV
Kustas Põldmaa

ÜLE AASADE SÜGIS ASTUS.

ROOSTES VÕTI TAL RINNATASKUS.

SUVE UKSED TA KEERAS LUKKU,

KONN JÄI UNISEKS, SIIL JÄI TUKKU.

HELGI MULLER

Sügis on nüüd pärisperemees. Mihklipäev, 29. september on käes. Hurmaderohke ja soojuseküllane suvi lahkus meilt hüvasti jättes. Lahkub ka september ja loodus valmistub talve vastuvõtuks. Selleks valmistub ka põllumees ja pühitseb mihklipäeva.

Kui Jürit peeti kevadiste põllutööde alustajaks, siis Mihkel pidi sügisel põllutööd lõpetama. See päev oli tähtis päev põllumehe elus. See oli põllutööde lõpetamise püha ja päeva peeti viimaseks suvepäevaks, põllumehe tagasivaate päevaks suve jooksul tehtud töödele ja saavutustele. Mihkel alles ütles, mis põllumees suve jooksul oli teinud. Noored jooksid külas ringi, laulsid ja mängisid ning sõbrad ja tuttavad käisid üksteisel külas.

Viimase suvepäeva kõrval oli mihklipäev ka esimeseks talvepühaks, nagu maarjapäev oli esimeseks kevadpühaks. Kui mihklipäeva ei peetud, tuli hunt järgmisel aastal loomadele kallale ja tegi karjale suurt kahju, ka vili ei kasvanud põllul ja kanep ning lina jäid kasvus kängu.

Mihklipäev on tavaliselt ajal, kui metsad ja pargid lõkendavad toredates värvides, kõigis toonides ja varjundites. Aga niipea, kui esimesed öökülmad neid suudlevad, algab lehesadu, iidsest ajast kestev iga-aastane sündmus taimestikus. Rohelised lehed koltuvad ja muutuvad sahisevaks, tuules lendavaks kullaks.

Ja tihti on nii, kui mihklipäeva hommikul ärkad ja aknast välja vaatad, on hoonete katused, tarad ja maapind juba üleni valged. Maa on hallaga kaetud. Läbitungiv külm hõljub põldude ja niitude kohal.

Mihklipäevaks tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut. Ennevanasti viidud pool sepikut toapeale Tõnni vakka, tänutäheks Tõnnile, põldude ja karja haldjale, kes oli lasknud viljal põllul kasvada ja loomadel karjamaal ja koplis priskeks ning rammusaks minna. Tõnni tunti peamiselt Lääne - Eestis, rohkem küll Vändra kandis, kus teda veel Vändra küünlaks kutsuti, sest vakas pidi olema ka vahaküünal.

Mõnelpool meie kodumaal ohverdati põldude ja karja haldjale mihklipäeval kukk. Seda tegi peremees. Kuke suled, pea ja jalad põletati hiie ukukivil, lihast aga küpsetati piduroog ja osa sellest viidi samale kivile haldjale ja esivanemate hingedele. Hiljem söödi ka see ise pidulikul õhtusöögil, millest kogu pere osa võttis. See oli põllutööde lõppu tähistav pidulik söömaaeg.

Kui veel lugeda ei osatud ja rahval veel tähtraamatuid ei olnud, lähtuti mihklipäevast kui tähtpäevade pidepunktist ja arvati aega mihklipäevast jüripäevani ja sealt edasi nädalate viisi.

Mihklipäeval vabastati jüripäeval palgatud suilised talutööst ja mõistlik peremees korraldas neile lõbusa peo. Joodi mihkliliiku ja suilistele maksti nende palk välja. “Jüri sidus orja kinni, Mihkel päästis lahti,” ütles vanasõna. Aastasulased jäid aga peremeest edasi orjama, kuid pidutsesid koos lahkuvate suiliste ja kogu pererahvaga.

Mihklipäevaga lõppes ka karjalaste aasta ning kari jäi lauta kütkesse ja neile anti põhk ette. Elajate hääled kadusid nüüd karjamaalt ning karjapasun ei tuututanud enam. Loomi ei võidud nüüd enam välja lasta, kuigi mihklipäeva aegu olid mõnel aastal päris soojad ilmad, sest kardeti hunte, kellel mihklipäeval võetakse päitsed peast, mis huntidele jüripäeval pähe pandi. Hundid said nüüd vaba voli ja võisid loomi murdma hakata. Ka hobuseid ei võinud enam koplisse jätta, nad toodi sealt ööseks koju, sest “Püha Jüri kutsikad” olid ringi hulkumas ja võisid ööseks koplisse jäetud hobuse maha murda. Uskumusest hoolimata lasti kari mõnel pool siiski ka pärast mihklipäeva väljas olla, et loomad saaksid sooja sügise korral heinamaal ädala peal süüa.

Mihklipäevast peale oli naine toas ja naerid koopas, s. t. lõppesid naiste välistööd ja nad jäid kodustele toimetustele ja mehed rohkem välistöödele. Algasid ühised linapuhastustööd: linarehed linade masindamise ja ropsimistega, mis tavaliselt talgukorras tehti, olid väga tolmused tööd, kuid selle eest õhtuti ka lõbusad, tantsude ja lauludega, ringmängude ja trallitamistega. See oli poistele ja tüdrukutele kokkusaamise ja kohtamise paigaks noil rasketel ja hallidel aegadel, mil seltskondlik läbikäimine oli väga piiratud ning algeline. Töö aga edenes ja linarehed said pekstud. Hiljem tulid naistele ja tüdrukutele veel ketramis- ja kudumistööd. Meestele tulid aga puuraiumispäevad metsas, haotegemine ja tarbepuude raiumine.

Mihklipäeva üheks tähtsamaks sündmuseks oli veel mihklilaat, mil laadakaupmehed talus ööbisid ja varahommikul laadaplatsile ruttasid. Meil oli siis igasugust rahvast: juute, tatarlasi, venelasi, harjuskeid oma pampudega, linakaupmehi, hobuseparisnikke, lihaloomade ülesostjaid ja teisi. Laadalkäimine pakkus suurt huvi ja vaheldust külaelu üksluisuses. Laadapäev oli otse pidupäev, elamusterohke oma kirevuses leierkastimuusika, pildipoodide, tsirkuse ja klounidega, kompvekkide, laadasaiade ja magusate kaunadega ning suupilliga, kui aga poisikesel selleks kõigeks raha jätkus.

Mihklipäeval tehti ka ennustusi järgmiseks aastaks. Kui mets oli mihklipäeva ajal juba kollane, pidi suvivili järgmisel aastal valmima õigel ajal ja andma hea lõikuse. Olid puude lehed mihklipäeva aegu veel rohelised, pidi tulema pehme talv, aga põllud pidid kevadel halla all kannatama. Kui puude lehed olid aga mihklipäeva ajal juba varisenud, tähendas see eesolevaks aastaks varajast kevadet, maarjapäevaks pidi lumi olema läinud ning heinamaal ja karjamaal kasvama juba noor rohi. Kust kandis mihklipäeval tuul puhub, sealt puhub ta terve talve. On mihklipäeval maa valge, on jõulud mustad. Kui mihklipäeval müristab, tuleb soe ja pikk sügis. On Linnutee mihkliööl hästi hele ja sirav, tuleb sügava lumega talv. Mihklipäeva ilus ilm toob külma talve, sajune ilm - pehme talve oma sulailmadega. Nii ennustati.

Karu läheb mihklipäeval pessa ja jääb sinna talveunne, küünlapäeval (2. veebruaril) pöörab teist külge ja maarjapäeval (25. märtsil) tuleb enne päikesetõusu pesast välja. Sääskedel ja kihulastel on mihklipäevast peale kõvasti keelatud loomi piinata ja nende verd imeda. “Sääsk on mees mihklipäevani, parm pask pärtlipäevani (24. augustini),” ütles vanarahvas.

Kui suitsupääsuke on mihklipäeval veel siin ja põldlõoke lõõritab, tuleb pikk ja soe sügis, on need linnud läinud, läheb varsti külmale ning saame varajase sügise. Kapsapea üritab mihklipäeva öösel peenral veel tublisti kasvada ja rebib tema ümber seotud villase lõnga katki. Kartul on aga mihklipäevaks võetud ja üldse kõik põllutööd lõpule viidud. Põllud jäävad nüüd talvepuhkusele.

Nii oli vanasti.

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 211-213.