TOM SAWYERI SEIKLUSED

HUCKLEBERRY FINNI SEIKLUSED

 Mark Twain

 

 

Kui Samuel Langhorne Clemens lootsipaberid sai, oli ta 24 aastat vana ja tõsiselt uhke. Noormees armastas oma tööd, ja kui 1861. aastal poleks alanud Ameerika kodusõda, oleks ta arvatavasti terve elu Mississippil veetnud. Nüüd põgenes ta Läände, kus sõda ei peetud, temast sai õnneotsija ja ta hakkas kirjutama ajaleheartikleid. Ta võttis endale nimeks Mark Twain.

Mississippist säilisid kirjanikul kogu elu õrnad mälestused. Mark Twain nägi ilmavalgust 1835. aastal Missouri osariigis ühes otse jõe kaldal asuvas külas, ja nagu ta hiljem väitis, õppis ta enamikku oma tegelastest tundma Mississippi ääres. Selle kallastel elavad ka kaks Mark Twaini kõige kuulsamat kangelast – Tom Sawyer ja Huckleberry Finn. Nende lugu hakkab hargnema St. Petersburgis, väikelinnas, mille kirjeldamisel oli Mark Twainile eeskujuks tema kodukoht Hannibal.

 

Poolenisti orb Tom kasvab üles oma tädi Polly juures. Ta on paras marakratt, alati vempudeks valmis ja erakordselt nutikas siis, kui on tarvis koolist poppi visata või kirikuskäimisest kõrvale hiilida. Kõige meelsamini longib ta koos kaaslastega Mississippi ääres. Vahva on püüda kalu, teha lõket ja pahvida maisitõlvikust tehtud piipu. Kui ainult neid neetud täiskasvanuid poleks, kes sunnivad alati muudkui õppima ja palvetama. Tomi vanus ei ole täpselt teada, oletatavasti on ta nii 12 ringis, nagu ka tema parim sõber Huckleberry Finn, keda kutsutakse Huckiks. Huck on tänavalaps, hulkuri poeg, seega linnakese sotsiaalse skaala kõige madalamal astmel. Ta magab vihmaveetünnis, ei käi koolis ja kõnnib terve suve paljajalu. Huck on tublide St. Petersburgi kodanike hirm, noorte arvates pole aga linnakeses teist nii lahedat tüüpi kui tema. Ka Tomi meelest on Huck suurepärane, üheskoos elatakse läbi hulljulgeid seiklusi. Poisid panevad plehku Mississippil asuvale Jacksoni saarele, arvatakse juba, et nad on surnud, aga siis pöörduvad nad võidurõõmsalt tagasi. Nad otsivad legendaarset aaret, mille olevat ära peitnud Indiaani Joe nimeline gangster. Kui nad Joele mõrvatöö juures peale satuvad, on ohus koguni nende elu. Koos oma salaarmastuse, Becky Thatcheriga eksib Tom koobastesse, kus varitseb Indiaani Joe. Aga kõik lõpeb hästi: aare leitakse, Indiaani Joe on surnud, mõlemad poisid on linnakese kangelased.

 

Kiiduaul lapsepõlvele, “hümn, mille kirjutasin proosavormis, et anda talle argist välimust” – nii nimetas “Tom Sawyeri seiklusi” Mark Twain ise. Romaan ilmus 1876. aastal ja sellele sai osaks sensatsiooniline menu. Üks trükk järgnes teisele. Mark Twain kirjutas oma esimese romaani kihlveo ajel kahasse ühe sõbraga ja see äratas küllaltki suurt tähelepanu. Sellest julgustatuna ja kannustatuna kroonilistest rahamuredest alustas ta tööd “Tom Sawyeri” kallal. Kui selle loo pani ta veel kirja sihiga “meenutada täiskasvanutele meeldival moel, millised nad ise kord olid, mida tundsid, mõtlesid ja rääkisid, ja missuguseid kummalisi asju mõnikord ette võtsid siis järgmise raamatuga püstitas ta endale juba kõrgemaid eesmärke. “Huckleberry Finni seiklused” mõjub algul “Tom Sawyeri” järjena, on aga kirjanduslikus mõttes huvitavam. Lugu on jutustatud Hucki vaatepunktist ja tema kõrvalseisjapositsioon lubab tal formuleerida aktuaalseid, ajakriitilisi mõtteid, mida “Tom Sawyeri” loo jutustaja ei saanud endale võimaldada. Aukartlikult, ent umbusaldusega jälgib Huck ühiskonda, mille liikmed on ta pärast Tomiga läbielatut armulikult enda hulka võtnud. Ta näeb egoismi ja ahnitsemist, pealiskaudset moraali, mis näiliselt järgib kristluse ja korralikkuse seadusi, mida aga esimesel võimalusel rikutakse. Parim näide on suhtumine mustanahalistesse. Mõlema romaani sündmused toimuvad orjapidamise ajastul, mida peetakse jumala poolt määratuks ja mille õigsuses ei kahelda. “Neegreid” peetakse rumalateks, laiskadeks ja neid koheldakse nagu loomi. Orja Jimi näitel kujutas Mark Twain inimpõlgust. Jim kuulub lesknaine Douglasele, kes on võtnud Hucki oma hoole alla. Kaua Huck seal vastu ei pea. Tal pole vähimatki isu tsiviliseerida lasta ja laseb koos Jimiga ilma pikemalt mõtlemata jalga. Nad parvetavad Mississippit pidi allavoolu, kuna usuvad, et jõuavad nii osariikidesse, kus orjapidamist ei ole. Varsti leiavad nad endale kaaslased. Nad satuvad kahe petise meelevalda ja vaest Jimi ähvardab teistkordselt teotava mahamüümise oht. Õnneks ilmub välja Tom Sawyer ja päästab Hucki ja Jimi täbarast olukorrast. Aga seekord Huck “tsivilisatsiooni” rüppe ei naase: “Selle asja tegin juba kord läbi.” Tal on maailma alatusest küllalt ja ta asub teele indiaanlaste territooriumide poole, kus arvab leidvat vabaduse, mida vajab. Huck on ja jääb mässajaks.

“Huckleberry Finn” tegi Mark Twainist rahvakirjaniku ja rahvusvahelise kuulsuse. Müügiedu ületas koguni “Tom Sawyeri” oma. Vaimustuses ei olnud mitte ainult rahvas. “Huckleberry Finn” märkis Ameerika kirjanduse jaoks maha uued rajajooned. Siiani olid kirjanikud “kõrge” inglise klassika diktaadi all. Nüüd avastati kõnekeel, lihtsate inimeste kõnepruuk. Huckist sai kartmatu revolutsiooni prototüüp, kes hakkab vastu konventsioonidele ja klassibarjääridele – riiuhimuline ja otsekohene, seejuures hea südamega ja alati valmis vabaduse eest kõik ära andma. Tom Sawyer mõjub tema kõrval lausa väikekodanlasena. Kui ta õnnelikuna räägib, et nad on tänu Indiaani Joe aardest saadud rahale tehtud mehed, vastab Huck ainult: “Kuule Tom, rikas olla ei olegi nii tore, nagu seda kiidetakse. Muudkui vaevle ja vaevle, higista ja higista, ja soovi, et sa surnud oleksid.”

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*M. Twain “Tom Sawyer. Huckleberry Finn”