SURNUD HINGED

                                                   Nikolai Gogol

 

 

Mehe teekond viib läbi Venemaa kolgaste. Ta käib ühest mõisast teise, tahab omanikega iseäralikku kaupa teha. “Isake, ütle, kas ei ole viimastel aastatel hulk sinu talupoegi teise ilma läinud? Ja kas ei maksa sa sellegipoolest iga niisuguse pärisorja eest maksu, sest nad on ju revisjoninimekirjades, mida kontrollitakse iga kümne aasta tagant? Kuidas oleks, kas annaksid need nimed ühe-kahe rubla eest mulle, siis oleks sul kulusid hoopiski vähem?” Mõisaomanikud kortsutavad laupa. Nad ei oska ettepanekust algul midagi arvata. Kauge külaline jätab soliidse ja elegantse mulje. Ta sõidab treppi tõlla ja teenriga, lõhnab prantsuse seebi järele, tema kallite rõivaste all võlvub priske kõhuke, mis annab tunnistust heast elujärjest. Küllap pole ta mingi kelm, arvavad mõisnikud ja mõtlevad endamisi: loll mis loll. Surnud hinged pole ju midagi väärt! Võtku nad endale kui tahab.

Aga endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov on kõike muud kui lollpea. Ametlikult on kadunukesed ju veel elus ja kujutavad endast kapitali, mille pealt saab kena hüpoteegi. Tšitšikov tunneb Venemaa ametiasutusi läbi ja lõhki. Kantseleides valitseb korruptsioon. Rahatäht ostulepingu vahel pühib igasuguse kahtluse selle õigsuses. Keegi ei küsi, kas mahasahkerdatud talupojad üldse olemas on. Seda enam, et taotluse esitajal on kõige kõrgemal pool sidemeid.

 

Nikolai Gogolile oli bürokraatia olemus liigagi tuttav. Kui ta Peterburi tuli, oli ta 19-aastane. Noormees unistas paremast maailmast. Riigiteenistuses nägi ta võimalust end teostada. Aga kõrgelennulised plaanid luhtusid haledal kombel ja temast sai kantseleikirjutaja ja kõige madalama, 14. astme ametnik. Sellest alandusest inspireerituna kirjutas Gogol hiljem oma kõige kuulsama, maailmakirjandusse kuuluva jutustuse “Sinel”, ka “Surnud hingedes” meenutatakse läppunud õhku, ülemuste nürimeelsust ja omavoli, mille all Gogol kannatas. Pilku tsaristliku Venemaa ebakohtade suhtes teravdasid aga eelkõige sotsiaalse ebaõigluse kogemused. Rikas, privileegide ja tuluallikatega varustatud kõrgkiht täitis oma taskuid, samal ajal kui miljonid inimesed elasid toimetulekupiiril. Algaja kirjanik Gogol kuulus peagi vene kirjanduse uude, “sotsiaalsesse” ringkonda, kes alustas võitlust ebaõigluse vastu. Eriti põlastusväärseks pidasid noored mässajad pärisorjust.

Legendi kohaselt sai Gogol oma esimese ja ainukese romaani idee kingituseks Aleksander Puškinilt, kellega tutvus 1831. aastal. Puškinist olulisel määral mõjustatuna arenes välja Gogoli stilistiline talent, mis tegi temast järgmise vene kirjanike põlvkonna eeskuju. Ta kasutab kriitikarelva mängleva kergusega. Selges, lihtsas keeles jutustab Gogol tigeda loo Tšitšikovist ja tema sõidust mööda Venemaad, mis kujuneb ühtlasi retkeks läbi Vene ühiskonna. Tšitsikovi plaan paljastab selle tõelise iseloomu ja seisundi.

Kõigi Gogoli romaani tegelaste puhul peitub nende korralikkuse fassaadi taga suliloomus ja nad on moraalselt surnud hinged, ning kuigi raamatus tuleb ette ka siiraid kujusid, on nende väljavaated üpriski viletsad. Sellises saamahimu ja alatuse kliimas idaneb Tšitšikovi külvatud seeme suurepäraselt. Kõik loodavad sahkerdamisest kasu lõigata, ja kui ülikahtlane äri siiski päevavalgele tuleb, püütakse seda ühiste jõududega kinni mätsida. Tšitšikov istub aga juba ammu tõllas ja on teel järgmisse kubermangu.

Esialgu keelatud romaani ilmumine 1842. aasta mais kutsus esile protestitormi. Gogol põgenes välismaale. Seal töötas ta kolmeosalisena kavandatud romaani järje kallal. Ta tahtis jutustada Tšitšikovi ümbersünnist, visandada Venemaa edasise arengu positiivsed perspektiivid. Aga see ei õnnestunud. Nagu näitavad pärandis säilinud teise osa katkendid, lõi ta tuleviku ees araks.

Kummalisel kombel distantseerus Gogol viimastel eluaastatel oma loomingust. Kirjanduslike teekaaslaste Puškini ja Lermontovi surm lõi psüühiliselt ja füüsiliselt labiilse autori rivist välja. Lisandus närvihaigus. Gogolist sai korraga religioosne müstik ja konservatiiv, ta taganes kõigi üllatuseks oma senistest humanistlikest põhimõtetest, kaitstes tsaarivõimu ja pärisorjust. Kirjaniku vaenlased kahjurõõmutsesid, sõbrad tõmbusid tagasi. Keegi fanaatiline preester õhutas ta hullumeelsele teole: 1852. aasta veebruaris põletas Gogol pidulikult “Surnud hingede” juba lõpetatud teise osa. Mõni päev hiljem järgnes täielik kokkuvarisemine. Gogol suri sügavas masenduses. Ja sõna otseses mõttes alatoitumise tagajärjel. Ta oli nädalaid keeldunud söömast.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*N. Gogol “Surnud hinged”