|
VAPPER KEEFIR Näidend ühes vaatuses
Tegelased: Peremees saabub, kilekott käes, ning avastab suure hulga teatri ukse taga ootavaid lapsi-pealtvaatajaid. PEREMEES: Oi, oi, teie juba kohal! Andke andeks, et hiljaks jäin! Ma käisin veel poes, ostsin vorsti ja keefirit, ei osanud arvatagi, et te nii vara kohale jõuate! Aga sellest pole midagi, ma teen kohe ukse lahti, astuge aga edasi ja võtke istet! (Juhatab lapsed saali ning paigutab kõik istuma.) Istuge nüüd ja oodake natuke, mul läheb tiba aega! Ainult natukene! Ärge muretsege, kohe löön piruka ahju, ja asi korras! Ainult üks moment, ma tulen kohe tagasi! (Paneb kilekoti lauale ning lahkub. Hetk vaikust. Siis pistab kilekotist pea välja Keefir.) KEEFIR: Halloo! On siin keegi? (Tuleb kotist välja ning uudistab ümbrust.) Vorst! Tule vaata, kuhu me oleme sattunud! POOL KILO VORSTI (tuleb ka kotist välja): No mis siin vaadata? Tavaline laud. KEEFIR: Ikkagi uus koht! Oi, kuidas mulle meeldib reisida! Ma olen olnud juba piimakombinaadis ja poe piimaletis ja nüüd olen ma siis laual! Põnev! Halloo! On siin kedagi? Oi, mõtle, Vorst, kui me oleme sattunud täiesti asustamata lauale! VORST: No mis sest, parem ongi. Vaiksem ja rahulikum. Seal lihaletis oligi kogu aeg kisa taevani, need Viinerid ei oska ju suud kinni hoida, muudkui laterdavad ja müravad nagu lapsed! Ja Sealiha jällegi kogu aeg laulis! Ma ütlen, kogu aeg laulis, nagu mingi lind! Sardellid olid küll muidu vaiksed ja mõnusad mehed, aga magades norskasid koledasti ja lasid unes peeru. Olekski hea, kui lõpuks rahu saaks. Näe, ehitame sellest kilekotist endale maja ja pikutame seal kas või terve päeva! KEEFIR: Ei, mina küll pikutada ei taha! Mina lähen lauda uurima. (Liigub ringi.) Ahoi, on siin keegi? KOTT ITAALIA MAKARONE: Jaa! Uno mento! Kohe mina tulema! Kohe tulema! (Tormab lauale, tema kannul vaarub Vanaema Maasikamoos.) MOOS: Kus sa tormad, vanamees, pane ikka hõlmad kinni, muidu pudised laiali! MAKARONID: Mamma mia, kas meile külalised saabuma? Püha Pasta! Oh kui meeldiv, oh kui meeldiv! Teie lubama minul end esitleda! Kott Itaalia Makarone, teie teenistuses, ehtne Itaalia Makaronikott, ja alles pooleldi täis! KEEFIR: Mina olen Keefir, ja see on Pool Kilo Vorsti. VORST: Tere! MAKARONID: Ah sa mu taevas, küll see meeldiv olema! Milline rõõm! Mamma mia! Edasi astuma, siiapoole, siiapoole, ja mitte kartma, et teie jälgi teete, Santa Spagetti! Laud olemagi alles lapiga üle käimata, leivapuru puha täis! Siia, siia, mina tegema teile väikese ekskursiooni, tulge, tulge! MOOS: Kus sa lähed, vanamees, pane ometi hõlmad kinni, näe, makaronirada järel, kõik ju pudeneb välja! Kuidas sa sedasi oled! KEEFIR: Kes tema on? Kas teie naine? MAKARONID: Ei! Ei! Mitte minu naine! Püha Pasta nimel! Hoopiski mitte! Tema olema lihtsalt üks Moos, üks Maasikamoos! MOOS: Mida? Ah et sul on külm? Kallis vanamees, ma toon sulle õige mütsi, kui sul külm on, miks sa siis seda varem ei öelnud! (Keefirile.) Meie oleme juba ammust ajast abielus! Kui te teaksite, kui ilusasti ta omal ajal minult kätt palus! Laulis pika serenaadi ja küsis siis, kas ma ei tahaks saada tema armsaks abikaasaks! Ma olin kohe nõus, ta on ju nii kallis! MAKARONID: Ärge mitte uskuma seda hullu Moosi! Tema olema kurt, puhta kurt! Tema olema ju klaasist purgis, ja sellel purgil mitte kõrvu olema, üldse mitte kõrvu olema, purk olema libe ja sile nagu kala kõht! Püha Pasta! Mina mitte kunagi tema kätt palunud olema, mamma mia, mina hoopis küsima tema käest kella, et mis kell on, vanaemake, aga tema olema ju kurt, kurt nagu tainarull ja arvama, et mina teda naiseks tahtma! Ei, ei! Mitte iialgi! MOOS: Jaa, jaa, ära nüüd karju! Ma kuulsin küll, et sa tahad mütsi! Kohe toon! (Lahkub.) MAKARONID (karjub talle järele): Hull Moos, mina ei tahtma mingit mütsi! Sina jätma mind rahule, Santa Spagetti! Minul ei olema külm, minul olema palav! Oh Mamma mia, küll olema mina hädas selle kurdi Moosiga! Aga armas noorhärra, tulema nüüd minuga, mina tutvustama teile lauda! Ja teie suur roosa sõber, kuidas tema nimi olemagi, Vorst, jah, sinjoore Vorst! Tema ka! Minuga koos, palun, palun! VORST: Ei mina tule kuhugi. Mul on selle kilekotiga veel hulk tööd. Näh, poes mässiti mulle hea nutsakas paberit ümber, selle tõmban tapeediks seina, vaat siis on ilus! Ma olen alati oma majast unistanud, lihaletis elasime ju kogu aeg pead-jalad koos, nüüd saab ikka omaenese peremees olla. KEEFIR: Lähme meie! Mina tahan kangesti lauda vaadata! Kas sinnapoole? (Astub ja libiseb pikali.) MAKARONID: Ettevaatust! Seal libe olema! Seal olema juhtunud väga kurb asi, seal Või ära sulama! Terve ilus suur Või, sest tema rumal oli, oi kui rumal, mamma mia! Tema tahtma ennast pruuniks päevitada nii nagu Šokolaadivõi, aga Santa Spagetti, ega siis Taluvõi ennast päevitada saa! Püha Pasta! Nii kui tema päikese kätte lesima läks, nii tema ära sulama, mamma mia, ja laiali voolama! Nüüd siin temast ainult liuväli alles jääma, väga kurb lugu, väga kurb! KEEFIR: Aga mis see selline suur ja valge ja ümmargune on? Nii ilus! Ma pole nii ilusat asja varem kunagi näinud! MAKARONID: See olema, jaa, see olema üks väga peenikene asi, see olema praetaldrik! See olema meie laua uhkus! See olema vana taldrik, temal olema juba kild küljest lahti, sest tema olema palju vanem kui meie! See taldrik seisma siin juba siis, kui mina alles makaronitehases sündima, mamma mia, küll see olema ammu! Ja Santa Spagetti, kas teie juba nägema need uhked hõbedast asjakesed selle taldriku kõrval? Need olema kahvel ja nuga! Nemad olema ka väga vanad, nemad olema siin laual seisnud juba terve nädala! KEEFIR: Terve nädala! Siis nad on küll jube vanad. Aga mis see seal on? Selline karp, kaas irvakil? MAKARONID: Uno mento! Mitte lähemale minema! See olema tondimaja, hirmus koht, Räim Tomatis! See olema paksult surnud kalasid täis, ilma peata kalasid, Santa Spagetti olgu meile armuline! Nemad seal lebama nagu vere sees, täitsa punased olema, ja vahel öösel nemad ulguma ja kummitama, nii et hirmus vaadata! See olema kole koht, noorhärra Keefir pidama mulle lubama, et tema mitte kunagi selle Räim Tomatis ligi ei lähe, muidu ilma peata kala temale paha tegema! KEEFIR: Mina ei karda kedagi! Ega ma mõni Piim ei ole! Vat need Piimad on tõesti argpüksid, meil poes oli nii - Piimad kogu aeg kartsid, et äkki lähevad hapuks! Häh, asi ka mida karta! Mina olen kogu aeg hapu olnud! Mina ei karda surnud kalasid ka. Ma lähen vaatan ja panen kaane kinni, siis pole teil ka vaja rohkem karta. MAKARONID: Ei, mitte minema! Santa Spagetti! Mamma mia! Mina ei võima seda näha, kuidas need koledad ilma peata tondikalad noorhärrale viga teevad! Mina saama krambid! Püha Pasta! KEEFIR: Ei ole tarvis minu pärast muretseda. (Hiilib lahtise konservikarbi juurde, piilub sinna sisse ja lööb kaane kinni.) KEEFIR: Korras! MAKARONID: Uhh, mamma mia, kuidas mina kartma, mina olema üleni higine! Küll noorhärra Keefir olema vapper, jaa, tema olema vapper nagu supikulp, sest supikulp ka mitte midagi kartma, tema iga päev julgelt kuuma supi sisse sukelduma! (Sosinal.) Mis need ilma peata kalad seal tondimajas tegema? Santa Spagetti, kas nemad mängima oma seljaluudega kitarret, nagu meile räägitama? Kas olema see tõsi? KEEFIR: Ei mänginud nad midagi, lesisid niisama tomatikastme sees. Neid pole tarvis üldse karta, nad ei tee mitte midagi. Meil poes oli hoopis hullem asi, selline helendav ja kuum kast, mille sees keerlesid vardasse lükatud ilma peata kanad! MAKARONID: Mamma mia, see olema põrgu! KEEFIR: Aga karta polnud neid ikkagi mõtet. Mina ei karda mitte midagi! (Tuleb moos, kohvitass käes.) MOOS: Näh, vanamees, siin su kõrvaga müts ongi! Pane pähe! MAKARONID: Mamma mia, õnnetu vanaeit, kas sina arvama, ei mina tsirkusetola olema, et sina minule kohvitassi pähe tahtma panna! Mina seda mitte pähe panema, Santa Spagetti nimel! Mind rahule jätma, ruttu! MOOS: No öelnud kohe, et sa tahad pükse ka! Ma oleksin sulle toonud, nüüd pean edasi-tagasi heegeldama! Oh sa oled mul totu! Aga mis ma sinuga teen, hea küll, käin ära. Pane see müts pähe, ja ma lähen pükste järele. Vana totu! (Paneb Makaronikotile tassi pähe ning kõnnib ise minema.) MAKARONID: Mamma mia, miks olema saatus mind selle kurdi Moosiga karistanud! Mina ei vajama mingeid pükse, kas kuuled sina, õnnetu vanamutt! Miks sina ometi piinama mind, armas aeg! (Samas kostab kisa ja lauale tormab Hõbepaber.) HÕBEPABER: Appi! Appi! Aidake mind! Nad ajavad mind taga! KEEFIR: Tulge minu juurde, preili! Mina ei luba kellelgi teid kiusata! Milles asi! (Ilmub vana Banaanikoor.) BANAANIKOOR: Asi on selles, et see paberilipakas lasi prügikastist jalga! Marss tagasi sinna, kus on sinu koht! HÕBEPABER: Ma ei taha! Ma ei taha sinna minna! Seal on nii kole! BANAANIKOOR: Sinu tahtmist ei küsi keegi! Sinu koht on prügikastis, ja ma viin su sinna tagasi! KEEFIR: Aga kui preili tõesti ei soovi, siis ei saa teie teda ka kuhugi viia! BANAANIKOOR: Kes sina veel oled? KEEFIR: Mina olen Keefir! BANAANIKOOR: Ja mis sul selle paberilipakaga asja on? Tema koht on minu juures, mitte laua peal! Mina olen kuningas Tarzan Esimene, ja nõuan, et ta jalamaid koos minuga Aafrikasse tagasi tuleks! KEEFIR: Missugusesse Aafrikasse? Ja mis Tarzan sa oled, sa oled tavaline banaanikoor. HÕBEPABER: Ta nimetab prügikasti Aafrikaks ja ennast Aafrika kuningaks, mingiks Tarzaniks! Ja ta tahab, et mina oleksin seal Aafrikas mingisugune hõbedane papagoi! Aga ma ei taha, ma ei taha! Seal prügikastis... BANAANIKOOR: Aafrikas! HÕBEPABER: Hea küll, Aafrikas! Seal Aafrikas on nii pime ja kitsas ja haiseb koledasti! BANAANIKOOR: Aafrika džunglis ongi pime ja kitsas ja lõhnab ahvide ja ninasarvikute järele! Mina tean, sest mina olen Aafrikas elanud ja banaanipuu otsas rippunud, siis kui ma veel noor ja roheline banaan olin! Ja kui ma nüüd prügikasti sattusin, tegin ma ka sinna Aafrika ja hakkasin ise selle kuningaks! Kuuled, paberitükk! Aafrika kuningas nõuab, et sa jalamaid džunglisse tagasi tuleksid! HÕBEPABER: Ei tule! KEEFIR: Kuulsid? Ta ei tule! Mine aga ise ja ela oma Aafrikas, ära teisi sunni! BANAANIKOOR: Sina, Keefir, oled vist siin köögis uus! Sa vist ei tea, et igasugused paberitükid peavad olema Aafrikas, see tähendab prügikastis, aga mitte laua peal! Ütle talle seda, Makaronikott! MAKARONID: Oo jaa, nii see olema, see tähendab põhimõtteliselt... Mis olema juba kord prügikasti visatud, see sealt välja mitte tohtima tulla... BANAANIKOOR: Kuulsid, kuidas kord on? Las ma nüüd võtan selle paberilipaka kaasa! KEEFIR: Mind sinu kord ei huvita! Kui preili Hõbepaber ei soovi seal prügikastis istuda, siis sina teda ka sinna ei vii! Mina ka ei tahaks olla kohas, kus sinusugused ringi kondavad ja kuningat mängivad! Kasi oma Aafrikasse ja jäta preili rahule! Mina kaitsen teda! BANAANIKOOR: Ah nii! Ah et lauale on tekkinud kangelane! No vaatame veel seda asja! Vaatame! KEEFIR: Tahad kakelda! BANAANIKOOR: Mina sinuga kaklema ei hakka, selle tarvis on meil Aafrikas ninasarvikud ja gorillad! Oota, oota, küll ma varsti tagasi tulen, ja mitte üksi! Mitte keegi ei pääse Aafrika kuninga käest, mitte kunagi! (Läheb minema.) HÕBEPABER: Oh häda! Ta ässitab terve prügikasti mu kallale! KEEFIR: Mina ei karda kedagi! HÕBEPABER: Aga sa ei tea, millist jubedat rahvast seal elab! Koledad kondid - neid kutsub ta lõvideks, ja hambulised konservikarbid, keda ta kutsub krokodillideks, ja ammuli suuga pelmeenikarbid, keda seal kutsutakse jõehobudeks ja kes võivad alla kugistada kelle iganes! Nad tulevad ja viivad mu tagasi, kindel see! KEEFIR: Ei vii nad midagi! Mina olen ju koos sinuga, ja Makaronikott, ja minu sõber Pool Kilo Vorsti! Vorst! Ärka üles! Vaata, kes meie juurde tuli! VORST (ronib kilekotist välja): Mis sa tahad? Sain just tapeedi seina, nüüd hõõrusin veel põranda ka läikima. Mul on ju pekitükid sees, urgitsesin ühe välja ja lõin sellega põranda särama. Lihaletiski ei läikinud põrand nõnda. Ah, mis seda rääkida. Seal oli üldse sant elu. Kohe meie kõrval oli ju juustulett, no vaat seal elas ikka seltskond! Vastik meenutadagi! MAKARONID: Kas sinjoor Vorst mitte sallima juuste? VORST: Kas neid saab siis sallida? Neid on ju kole isegi vaadata! Neil on augud sees, nad haisevad ja mõni on koguni hallitanud! Solk, mitte toit! Aus toiduaine ei tohi niisugune välja näha! Pesku end ometi! Aga ei, nad on veel tähtsad pealegi! Igasugu peened prantsuse nimed on neil ja puha! Mõtle, ühe nimi oli President, aga ise haises nagu nõudepesukalts ja oli üleni valge hallitusega kaetud! Uhh, vihkan juuste! KEEFIR: Praegu pole meil siin juustudega tegemist! Vaata seda Hõbepaberit! Prügikasti kuningas tahab teda ära röövida! VORST: Või nii? Mis ma siis nüüd tegema pean? KEEFIR: Me peame teda kaitsma! VORST: Hea küll, kaitseme! Tulge ja kutsuge mind, kui kaitsma peab hakkama, ma lähen ja kõpitsen veel veidi oma tares, teen aknad ka seina sisse, siis on hommikuti ilus vaadata, kui laelamp põleb. (Läheb tagasi kilekotti.) MAKARONID: Noorhärra Keefir, teie väga õilis olema, aga meie selle vastu mitte midagi ei saama parata, mis prügikastis sünnib! Kes juba kord prügikasti sattuma, Püha Pasta kaitsku meid kõiki selle eest, see pidama sinna ka jääma! Prügil polema lubatud laua peal patseerida, see olema rangelt keelatud, rangelt, rangelt! KEEFIR: Ärge ajage sellist juttu! Mitte kedagi ei tohi vägisi prügikastis hoida! Räägi, Hõbepaber, kuidas sa sinna Aafrikasse üldse sattusid! HÕBEPABER: Kas te tunnete sellist šokolaadi nagu Nurr? Selline pruun ja laiade õlgadega, natuke kassi näoga. Mina elasin varem selle šokolaadi ümber, me olime peaaegu et abielus! No igal juhul pruut ja peigmees! Oh, see oli nii õnnelik aeg! Aga täna võeti mind šokolaadi ümbert ära, ma veel lehvitasin talle ja mõtlesin, et huvitav, kuhu mind küll nüüd viiakse, kui leidsin end järsku prügikastist! Seal oli nii kole! See vana Banaanikoor tuli kohe minu juurde, lõi tühjal munakoorel trummi ja ütles, et ma olen nüüd Aafrikas ja pean hakkama papagoiks! Ja kõik need hirmsad jõehobud ning krokodillid lõrisesid prügikasti põhjast ja üks libe ning vastik Arbuusikoor tuli minu juurde, endal ainult kaks seemet suus, ja ütles, et ta on ninasarvik. Ma ütlesin, et kasigu eemale, ja siis ta vihastas ja tahtis oma nina minust läbi torgata. Siis ma põgenesingi, aga küllap viiakse mind varsti Aafrikasse tagasi ja siis ma satun jälle nende ninasarvikute ja jõehobude küüsi. Keegi ei hooli minust! Ma olen nii üksik ja õnnetu! (Hakkab nutma.) KEEFIR: Ära nuta, Hõbepaber! Sa pole põrmugi üksi! Mina olen sinu sõber! Mulle on alati meeldinud hõbepaberid, poes piimaletis olid kõigil magusjuustukestel ka hõbepaberid ümber, ma sain nendega alati väga hästi läbi. Kuule, ära nüüd nuta! Ma aitan sind! HÕBEPABER: Sa ei saa mind aidata! See hirmus Banaanikoor tuleb varsti tagasi, koledad elukad kaasas, ja siis mind viikase tagasi pimedasse prügikasti! Oh kui õnnetu ma olen! Seal olid kaks täitsa ära näritud nätsu, need muudkui kleepisid end mulle külge, ja üks vana tühi hambapasta roomas ringi nagu uss! KEEFIR: Me peidame su ära! Makaronid, kus siin on mõni hea peidukoht? Mis suur valge maja see seal eemal on? MAKARONID: Oo, see olema suur valge loss, seda hüütama külmkapiks! Sinna mitte keegi niisama pääsema, sinna ainult suured kangelased ja kuningapojad viidama! Seal olema puhtast jääst seinad ja lagi ja elektrivalgus sees, jaa, see olema peen paik! Santa Spagetti, mina, vaene Makaronikott seal sees mitte kunagi käinud olema! Mitte eladeski! See olema tähtis loss, sinna ei olema võimalik mitte kedagi peita, ei, ei, ei! (Ilmub Hallitanud Leivatükk, pikk roheline hallitushabe ees.) LEIB: Mina tean, kuhu peita! MAKARONID: Mamma mia, see olema ju kuulus röövel Hallitanud Leivatükk! Tema peitma end põrandaharja eest juba mitu nädalat! Mida sina tahtma, kole asi! Ära minema, ära minema, sina mitte tohtima siin laua peal kõndida! LEIB: Ole vait, loll! Pole ma mingi röövel, lihtsalt vaba leib! Ma kuulsin, et te otsite peidukohta! Mina tean, kuhu peita! Tulge pliidi taha! Mina redutan seal juba hulk aega, keegi ei leia üles! Elan seal, nagu ise tahan, vaba ja õnnelik! HÕBEPABER: Aga seal pliidi taga on vist väga pime? LEIB: Jaa, on küll pime! Mitte midagi ei näe. Aga mis sellest! See-eest ei saa sind keegi kätte ka! Mul on seal tolmu sisse pesa kaevatud, tasakesi kasvab hallitusekiht ka selga, varsti ei näe mind mitte keegi! Tule aga minuga, Hõbepaber! Pliidi taga on meil muretu elu, sealt ei koristata kunagi! KEEFIR: Kas sa tahad pliidi taha peitu minna? HÕBEPABER: Ma ei tea... Kui seal nii pime ja tolmune on, siis pole ju väga vahet, kas ma elan prügikastis või pliidi taga... LEIB: Rumal, prügikastis oled sa Banaanikoore võimu all, aga pliidi taga ei käsuta sind keegi! Mina plaanisin põgenemist juba siis, kui mind veel poes koos teiste leivatükkidega kilekotis vangis hoiti. Mina ei tahtnud, et mulle keegi kunagi võid peale määriks ja veel singitüki selja peale laotaks, nagu oleks ma mõni hobune, kes peab raskeid koormaid vedima! Mina koormat ei kanna! Mina pole ori! Mina tahan olla vaba! Ja nii kui mind siis kilekotist välja lasti, nii ma pliidi taha hüppasin! Seal on vabadus!!! Kükitan päevad ja ööd läbi tolmu sees, olen läinud kõvaks nagu puutükk, ja keegi ei kamanda ega kiusa mind! Noh, kas tuled! HÕBEPABER: Ei. Pliidi taha kükitama mina küll ei tule! LEIB: Loll oled! Mõtle veel järele, enne kui hilja! Sealt ei saa sind keegi kätte! Kattud tolmuga, mattud selle alla, mõtle kui tore see on... (Ehmub.) Keegi tuleb! Ma kaon! (Tuleb Moos, pajakinnas kaasas.) MOOS: Näe, vanamees, siin on su vatipüksid! Aja jalga, siis saavad su koivad sooja, kallis abikaasa! MAKARONID: Mamma mia, miks sina ometi mind piinama, mina mitte olema sinu abikaasa, rumal Moos, mina olema poissmees, itaalia poissmees, vaba senjoore, ja mina mitte tahtma neid koledaid pükse! Santa Spagetti nimel, kao siit, enne kui ma vihaseks saama! Mina seda õnnetut pajakinnast mitte kunagi jalga panema, sina see endale kõrva taha kirjutama, vanamutt! Tõmbama see endale parem pähe, siis mina ei pidama sind nägema, Püha Pasta! MOOS: Jaa, ma tean küll, et sa mind armastad. Aga sa oled ikkagi nii kallis, et sa mulle seda iga päev ütled! Pane nüüd püksid jalga, mis sa eputad! Noh, on küll siin üks kõrbenud auk, aga kes see sind ikka kodus vahib? Tõmba aga jalga! (Hakkab Makaronidele pajakinnast jalga sikutama.) MAKARONID: Santa Spagetti, mida olema mina teinud, et mind sedasi nuheldakse!! Kao siit, vanaeit! Kao siit ühes oma jubedate pükstega! MOOS: Mida? Kas sul on tõesti ikka veel külm? Püksid on ju küll head soojad, täitsa uhutud kohe, sihukestega mine või aknalauale kõndima! MAKARONID: Minul ei olema külm! MOOS: No kui sul on külm, siis ma otsin sulle veel midagi. MAKARONID: Mamma mia, see vanamutt ajama mind hulluks! Jumala eest, mina minema hulluks! Minul ei olema külm, hoopiski mitte ei olema! Väga palav olema, kas sina saama aru, kui mina sinuga kõnelen! MOOS: Jah, jah, ära nüüd karju! Küll ma otsin sulle midagi. Kasuka või mõne muu sooja asja! Kannata natuke, ma ei jõua nii kiiresti, ma pole ka enam noor, mullu suvel mind keedeti, sellest juba maailmatu aeg möödas! Vanust juba turjal omajagu, ei jaksa enam nii kiiresti lipata kui nooruses. Ole nüüd nii pai ja oota natike aega, siis saad sooja! MAKARONID: Ei, mina minema hulluks, täitsa hulluks! Mina juba tundma, kuidas mina kohe nüüd praegu püsti hulluks minema! Mamma mia! Santa Spagetti! Püha Pasta! (Moos tatsab minema, samal ajal aga ilmuvad lauale Banaanikoor ja Tühi Ketšupipudel.) HÕBEPABER: Appi! Nad on siin! MAKARONID: Ohhoo, keda mina nägema, see ju minu vana sõber Tomatiketšup! Mamma mia, kui kaua me pole kohtunud, juba terve päeva! Noorhärra Keefir, see olema minu vana semu Tomatiketšup, tema olema ka Itaaliast pärit, minu vana kamraad. Tema elama siin laua peal koos minuga nii kaua, kuni tema tühjaks saama, ja siis prügikasti kolima... Tere, vana sõber! Vaata, mida see õudne Moosi-vanamutt minuga tegema, mulle pajalapi püksteks jalga panema, nüüd mina välja nägema nagu kohvikann. Oh viletsust! Tule minu rinnale, sõber! (Läheb Ketšupit kallistama, kuid lükatakse eemale ja lendab uperpalli.) KETŠUP: Ei tunne sind, vanamees! Ära tule käperdama! MAKARONID: Mamma mia, mida see peab tähendama, sa lükkad vana sõbra eemale, Santa Spagetti! Kas sinusse enam tilkagi ketšupit pole jäänud! KETŠUP: Mitte tilkagi. Ja ära kutsu mind Ketšupiks, minu nimi on Gorilla ja ma olen Tema Kõrguse Aafrika kuninga Tarzan Esimese ahv! MAKARONID: Mamma mia! Ikka õigust räägitama, et tühjad ketšupipudelid lollideks ja õelateks muutuma! Mis ahv sina olema, sina olema ju pudel! KETŠUP: Aafrikas sai minust ahv, Gorilla, kas mõikad, nuudel? Ja nüüd jutul lõpp! Mida ma pean tegema, kuningas? BANAANIKOOR: Oota, mu Gorillake, proovime alguses heaga... Hõbepaber! Kas tuled koju Aafrikasse? HÕBEPABER: Ei tule! Mina ei taha elada prügikastis! KEEFIR: Ja sa ei peagi sinna minema, ole mureta! (Haarab lauanoa nagu mõõga pihku.) Kes tahab seda preilit tülitada, peab kõigepealt võitlema minuga! KETŠUP: Sina, hapupiim, kasi eest, muidu ma torkan sulle augu sisse ja sa jooksed keefirist tühjaks nagu lõhkine kruus! (Haarab kahvli.) BANAANIKOOR: Näita talle, Gorilla, kuidas Aafrikas võideldakse! (Ketšup ja Keefir hakkavad vehklema.) MAKARONID: Mamma mia, noorhärra Keefir, mina sulle pöialt pidama! Aga sina ette vaatama, Ketšupipudel väga tugev olema, tema olema ju plastmassist! Santa Spagetti aidaku sind, aga sinu nuga temale mitte midagi teha ei saama, plastmass olema ju kõva nagu toores kartul! KETŠUP: Kuuled, Keefiri-poiss! Aga minu kahvel torkab sulle küll ilusad augud sisse! Neli auku, kõik kenasti üksteise kõrval! Pärast on ilus vaadata, kuidas sina sirinal tühjaks jooksed! KEEFIR: Mina sind ei karda, tühi pudel niisugune! Kohe sa näed, mida Keefir oskab! MAKARONID: Ei, mitte sinna, noorhärra, seal sulama Või, seal olema see liuväli! (Juba on hilja, Keefir libiseb ja lendab pikali, kaotades oma noa.) KETŠUP: Jah, ma näen hästi, mida sa oskad! Liugu lasta! Mina jälle oskan kahvliga susata! HÕBEPABER: Appi! Appi! (Jookseb kilekoti juurde ja hüüab Vorsti.) Appi! Keefirile torgatakse auk sisse! VORST (ilmub välja): Missugune auk? Kes torkab? KETŠUP: Mina torkan! Ja torkan sulle ka, paksmagu, kui sa eemale ei hoia! Torgin su auke täis ja teen sust juustu! VORST: Mida? Sina teed minust juustu? Minust? Poolest Kilost Vorstist! Sina teed minust juustu? KETŠUP: Teen jah! VORST: Sina igavene punane toru! (Hakkab lähenema.) KETŠUP: Ära tule, liharull! Ma torkan su läbi! (Torkab Vorsti kahvliga, see jääb Vorsti sisse kinni.) VORST: Noh, olen ma nüüd siis juust? Olen ma nüüd juustu moodi? Olen ma auke täis, hallitanud ja haisev? Ütle, ütle, kas ma haisen? KETŠUP (taganeb): Ei haise... VORST: Tõesti või? Aga sa ju lubasid minust juustu teha? Tahtsid teha? Minust, Poolest Kilost Vorstist! Minust, ausast võileivavorstist, kes ma olen roosa ja kõige paremast lihast tehtud, tahtsid sina teha haisva, aukudega ja hallitanud juustu! Vaata, mis ma nüüd sinu endaga teen! (Virutab Ketšupile nii, et see läheb lapikuks nagu pannkook.) Sohh, valmis. Ärgu tulgu teinekord hüppama. (Vaatab talle sisse torgatud kahvlit.) See kulub majapidamises ära, sellest ma teen riidepuu. Tuleb teinekord näiteks mõni viiner külla, siis saab ta oma kile siia peale riputada. (Läheb oma kilekotti tagasi.) MAKARONID: Hurraa! Santa Spagetti nimel, oli see alles löök! Milline jõud! Oi, see Vorst olema väga võimas senjoor! Tema olema sama tugev kui pudrunui! Mina olema mitu korda näinud, kuidas pudrunui potis kartuleid puruks tambib, see olema väga põnev ajaviide, mina seda ikka vaatamas käima! Mitte ükski kartul ei pääsema pudruniua käest! Senjoor Vorst võima väga hästi ka pudrunuiana töötada, millised lihased temal, millised musklik! Ketšupipudel olema nüüd lapik nagu pann! (Võtab lapiku pudeli ja lükkab veerema.) Head veeremist! Tagasi Aafrikasse, jaa, jaa! Otseteed prügikasti! Mamma mia, meie olema võitnud! BANAANIKOOR: Ärge lootkegi! Hõbepaber on minu käes! (Nüüd märkavad kõik, et Banaanikoor on vahepeal Hõbepaberi kinni haaranud.) KEEFIR (tormab noaga tema poole): Lase Hõbepaber kohe vabaks, röövel selline! BANAANIKOOR: Ära unistagi! Kui lähemale tuled, rebin ta väikesteks hõbepaberitükkideks ja loobin laiali! Las siis imetakse tolmuimeja sisse, elagu seal, tolmukotis, kui Aafrika talle ei kõlba! KEEFIR: Kui sa teda kohe vabaks ei lase, siis ma tulen sinu Aafrikasse, keeran selle kummuli ja päästan Hõbepaberi ikkagi! BANAANIKOOR: Hehee, tule aga! Mis mul selle vastu saab olla? Tule aga tule Aafrikasse, kui julged! Litsume su seal laiaks ja pressime tühjaks, nii et keefir voolab nagu Niiluse jõgi, minu ustavatel krokodillidel on seal sees hea ujuda! Tule, tule, Keefiri-poiss, sinust saab meie juures Aafrikas päris hea kitseke, kelle peale lõvid ja pantrid võivad jahti pidada! HÕBEPABER: Ei, kallis keefir, ära sina küll prügikasti tule! Hüvasti! Minu saatus on juba kord selline kurb! Unusta mind! KEEFIR: Mitte iialgi! Ükski Keefiripakk ei jäta kunagi kaitsetut neiut hätta, kui ta peaks seeläbi ka tühjaks voolama! Banaanikoor! Ma tulen! BANAANIKOOR: Tule, tule, julge poiss! Tule minu järel! Vaata, kuidas kuningas Tarzan lendab, ja tee järele! Ühe hüppega prügikasti! (Haarab laua kohal rippuvast köiest ning vihiseb üle laua. Samal hetkel ilmub Banaanikoore maandumispaika hiiglaslik röster. Banaanikoor kukub sinna sisse, tõmmates endaga kaasa ka Hõbepaberi.) MAKARONID: Mamma mia, mis see veel olema! Suur nagu röster! Santa Spagetti, see ju olemagi röster! HÕBEPABER: Appi! Siin on nii kuum! Ma lähen põlema! KEEFIR: Ma tulen! (Ta haarab Hõbepaberil käest ja tõmbab ta röstrist välja.) HÕBEPABER: Oh, ma juba kärssasin tagumisest otsast! Suur tänu! KEEFIR: Jah, palav on seal röstris! Ma läksin ka üleni kuumaks! Kust see jurakas järsku välja ilmus? MOOS (ilmub röstri tagant nähtavale): No vaata, kallis vanamees, mis ma sulle kohale nügisin! Ahju! Toeta nüüd oma selg ja tagumik vastu seda sooja seina, siis sul pole enam kunagi külm! Toeta, toeta, või roni päris siia otsa ja pista jalad sisse, oi see on ka hea lämmi! MAKARONID: Mamma mia! Mamma mia! Mina ei oskama enam mitte midagi muud öelda! Mamma mia! See vanamutt tegema mind hulluks, ei, päris kindlasti! Mamma mia! Nüüd tema vedama terve röstri kohale! Santa Spagetti, on alles eit! (Makaronid istub rabatult, selg vastu röstrit.) MOOS: Ei, ära parem palu, mina su kõrvale ei istu, mina ei armasta kuuma, purk võib palava käes lõhki minna, siis on terve laud maasikamoosi täis. Istu aga istu, minul on siin ka hea. (Tuleb Peremees.) PEREMEES: Mis asi see siin nii hullusti haiseb? Taevas! Kas mingi asi on röstrisse kukkunud või? MAKARONID: Seal olema jah üks vana Banaanikoor! See haisema nagu surnud rott! PEREMEES (õngitseb Banaanikoore röstrist välja, see on täiesti must): Fuhh, kui kole! KEEFIR: Nüüd on ta tõeline Aafrika kuningas! Must nagu neeger! Elagu Tema Majesteet Tarzan Esimene! BANAANIKOOR: Ära irvita midagi! Mis sellest, et ma must olen! Ega ma sellepärast veel seda asja nii ei jäta! Minu prügikastist ei põgene keegi! Mina ei lepi sellega! Ma kuulutan teile kõigile sõja! PEREMEES: Õige jah, prügikast! See on mul juba mitu päeva välja viimata, kindlasti igasugu rämpsu täis! Üks moment, kohe teeme korda! (Viskab Banaanikoore prügikasti, seejärel viib prügikasti ukse taha ja valab tühjaks.) PEREMEES: Korras! Oli tõesti servani täis! Viimane aeg välja visata! KEEFIR: Aga Hõbepaberit te välja visata ei tohi! PEREMEES: Mida? Millist Hõbepaberit? KEEFIR: Sedasama siin. Tema koht pole prügikastis! Talle ei meeldi seal! Sellepärast ta sealt ära põgenes! PEREMEES: Armas aeg, kes see siis ometi nii ilusa hõbepaberi prügikasti pani? See pidi küll päris pime inimene olema! Ei, hõbepabereid tuleb alati alles hoida, neist saab ju igasuguseid asju meisterdada! Näiteks keerad hõbepaberi rulli ja teed endale sõrme ümber sõrmuse! (Teeb seda.) Või voldid endale kikilipsuks! (Teeb ka seda.) Või käkerdad hõbepaberi munaks, nii et ta on sul nüüd nagu hõbekuul ja viskad kellelegi vastu pead! (Viskab kedagi kuulikesega.) Hõbepaberiga saab igasuguseid asju teha. Kas te tahate endale hõbepaberit? Väga hea! Ma kingin selle siis teile. Ja ma küpsetasin ju saiu ka, võtame nüüd ahjust välja! (Võtab ahjust plaaditäie saiu.) Kas pole ilusad? Paneme igale lapsele ühe saia hõbepaberi peale, siis on peen! Täpselt nagu kuningalossis, kus süüakse saiu hõbetaldrikute pealt. Kohe tõstan ette! (Märkab kilekotti.) Oi, vabandust, mul vedeleb veel kilekott laua peal, päris piinlik, et kõik nii segamini on! (Võtab kilekoti ära, sealt veereb välja Vorst.) Vaata, pool kilo vorsti! Päris meelest oli läinud, ma ju käisin poes ja ostsin vorsti ning keefirit. Panen nad kohe külmkappi. KEEFIR: Külmkappi? Kas sinna valgesse lossi? MAKARONID: Väga õige, see olema sinule just õige koht! Ikka, ikka! Sina olema selle au igati ära teeninud, noorhärra Keefir! Ja sinjoore Vorst samuti! Milline löök! Mamma mia! Nagu pudrunui ausõna! Püha Pasta nimel, teist sellist jõumeest mina mitte kunagi varem ei olema näinud, ütlen ma! Külmkappi, jah, see olema teile mõlemale õige koht! Teie selle auga ära teeninud! VORST: Ei tea, kas tasub mind sinna panna! Mulle meeldis siin kilekotis ka päris hästi, sai juba kuidagi koduseks ja armsaks. Mulle sihuke suure kapi elu ei meeldi, ma armastan rohkem omaette olla. Noh, nagu maaelu meeldib rohkem või nii. Ehk jään ma siia kilekotti edasi, mul on sinna tapeet pandud ja puha. Las Keefir läheb üksinda sinna külmkappi, või mis selle suure maja nimi oligi. PEREMEES: Ei, see pole võimalik! Kui Vorst külmkappi ei lähe, tead mis temaga siis juhtub? Ta hakkab haisema ja läheb hallitama! VORST: Uhh, see on küll paha! Ühesõnaga, muutub juustuks, jah? Kas augud ka sisse tulevad? PEREMEES: Võivad tulla küll. VORST: Ei, siis pole midagi parata, siis ma lähen külmkappi küll. Juustuks mina muutuda ei taha! See on kõige hullem, mis ühe vorstiga juhtuda võib. Juust ju haiseb, on auke täis ja hallitanud... PEREMEES: Hea küll, hea küll! Tulge nüüd! KEEFIR: Head aega! Meil seisab ees uus reis! Ehk näeme veel kunagi! MAKARONID: Kaitsku sind Püha Pasta ja Santa Spagetti, mõlemad! Mina mäletama sind alati! MOOS: On sul tõesti jälle külm? Sul ju ometi ahi selja taga! Kas sellest on vähe? Mine siis ahju sisse! MAKARONID: Mamma mia, see Moos ajama mind hulluks! Sina ajama mind hulluks, hulluks Makaroniks! Ära kõnelema enam, mitte sõnagi! Kuss! MOOS: Mida? MAKARONID: Kuss! MOOS: Ah kuss! Noh, oleme siis kuss! HÕBEPABER: Jumalaga, kallis Keefir! KEEFIR: Jumalaga, Hõbepaber! (Peremees viib Keefiri ja Vorsti külmkappi.) PEREMEES: Ja nüüd siis saiad! Värsked saiad ehtsal hõbepaberil! Te olete ju mul külas, aga külalistele tuleb alati kõige paremaid asju pakkuda! (Jagab publikule hõbepaberile asetatud saiakesi.) Kasutatud kirjandus: Andrus Kivirähk "Sibulad ja šokolaad" |