Sophokles (496-406) 

<Sophokles sündis Ateenas jõuka relvameistri pojana ning sai gümnastilise ja muusikalise hariduse. Teda valiti korduvalt riigiametisse, kuid poliitikas ta läbi ei löönud, aga see tõttu oli ta kirjanduses poole osavam. Ta on kirjutanud antiikteadete kohaselt 123 näidendit, millest suurem osa olid menukad.24 korral päris ta võidupärja, jäämata kordagi viimaseks. Aga meile on säilinud ainult seitse tragöödiat.

Ta loomingus kujuneb tragöödia lõplikult lüürilisest kantaadist draamaks. Ta kõige suuremaks saavutuseks draama teemal oli kolmanda näitleja juurdetoomine, mis võimaldas tegevust mitmekesistada. Ainestik pärineb temalgi enamjaolt kangelaskujudest ja müütidest.

Sophokles asetas põhilise rõhu inimese enda tegudele, tema otsustele ja võitlustele. Teda ei huvita sugukonna, vaid indiviidi saatus-saatust trotsiv riigikorrale vastuhakkav isiksus.

Sophoklese meisterlikumad teosed on ‘’Antigone’’. Tragöödia konflikt seisab Antigone ja Kreoni valitseja kohustuse vahel. Kirjutamata ja kirjutatud seaduste vahel, kus Antigone maksab oma eluga selle eest, et ta oma venna mattis, kuna vend oli reetur. Antigone võtab omalt elu samal ajal Kreoni poeg, kes armastas Antigonet tapab enese kus seejärel meeleheitel ema võtab omalt elu, siis jätkub Kreoni meeleheitlik kahetsus aga on juba liiga hilja.’

‘’Kuningas Oidipus’’

‘’Oidipus Kolonoses’’- Pime Oidipus lõpetab oma elupäevad vaikses õnnes ja kaaskondlaste lugupidamises.

‘’Elektra’’- Käsitleb sama ainestikku, mida Aischylose "Choefoorid". Sophoklese tragöödias keerleb aga tegevus Elektra ümber, kes, uskudes oma venna Orestese surma, on ise valmis jubedat kättemaksu enda peale võtma. Orestest ei tülita pärast ematapmist mingid erinnüsed, sest ta on teotsenud Apolloni kõikvõimsal käsul. See on teine karakteristlik erinevus Aischylose käsitlusviisist.

"Aias’’- Kui "Antigone" kujutab endast võimutragöödiat, siis "Aias't" võime nimetada autragöödiaks. Tema kangelaseks on Salamise vägimees Aias, tegevuspaigaks ning- ajaks Trooja sõda. Tundes end solvatuna ahhailaste otsusest, kes langenud Achilleuse relvad määrasid Odüsseusele ja mitte temale, ta kavatseb veriselt kätte maksta otsusetegijaile; kuid Athena pimestab ta meele ja ta märatseb mõõgaga kariloomade seas, pidades neid ahhailasteks. Tulles meelemärkusele ta veendub, et on end igavesti teotanud; jõuetu säärast häbi taluma, surmab ta enese. Vihased atriidid keelavad ta matmise, kuni ta leiab viimaks eestkostja oma suurmeelses vastases Odysseuses.

’’Philoktetos’’- Suurejoonelist karakterijoonistust kohtame tragöödias ‘’Philoktetes’’. Philoktetes on mürgise mao hammustusest haavatuna jäetud Trooja alla ruttavate ahhailaste poolt Lemnose saarele, kuid et Trooja vallutamine ilma tema käes oleva Heraklese võiduka ammuta osutub võimatuks, saadetakse Odysseus ja Achilleyse poeg Neoptolemos talle järele. Odysseuse kavaluse tõttu plaan pooleldi õnnestub: amb on juba Neoptolemose käes. Kuid viimase avameelsus tunneb pettuse ees tülgastust, ta reedab Philoktetesele kogu plaani, mispeale ta satub ägedasse vastuollu Odysseusega, kuni jumalustatud Heraklese ilmumine mõjustab Philoktetest vabatahtlikult nendega kaasa minema ahhailaste leeri.

‘’Trahhisland’’- On ainus Sophoklese säilinud tragöödia, milles naiselik armastus on tegevuse juhtivaks jõuks. Herakles on lõpetanud oma viimase vägiteo, vallutades Oichalia linna; nüüd ta tuleb tagasi oma naise Deianeira juurde, kes märkab murega, et Heraklese poolt talle läkitatud vangitaride hulgas on ka Oichalia kuningatütar Iole, kelle vastu Herakles pole ükskõikne. Deianeira ei tunne viha mehe vastu, ta tahab ainult võita uuesti Heraklese armastuse. Selleks otstarbeks saadab ta mehele mantli, mis läbi immutatud Heraklese poolt mürgise noolega tapetud kentauri verest ja mis kentauri enda sõnade järgi pidi taastama kustuva armastuse. Mürk nakatab Heraklese; võimetuna taluma tekkinud piinu ta laseb enda põletada tuleriidal. Deianeira aga, märgates oma saatuslikku eksitust, lõpetab elu enesetapmisega.

Sophoklese tegelased on sügavate ja õilsate tunnete kehastajad, mistõttu nende traagiline saatus on kaaskiskuv. Ta on võrdvääristanud naised meestega. Tegevuse arenemine on loogiline ja rangelt põhjendatud.