EESTI -  ERINEVATE  RAHVUSTE   ESINDAJATE KODU

Põlisrahvastik

Rahvus on üldkasutatav sõna ja igaüks arvab teadvat selle tähendust. 

Sünnijärgsuse kriteeriumi alusel on rahvastiku demograafilised põhitunnused sugu, sünniaeg/vanus ja sünnimaa (-paik)/põlisus. Rahvastikuarengu seisukohalt on demograafilised tunnused olulisemad kui mis tahes teised sotsiaaltunnused. 

Rahvastiku põlisus hõlmab sünni- ja elukohamaa vahekorda. Sünnimaa on midagi niisugust, mida inimene ise ei saa valida ega elu jooksul muuta, piltlikult öeldes valivad selle tema isa ja ema. Seejuures pole esmatähtis mitte formaalne sünnikoht, vaid selle loodus- ja sotsiaalkeskkonna olemus, kuhu inimene sündides satub. Oluline on ka vanemate kodu ja sünnimaa sotsiaalne ühtekuuluvus, et toimuks vastsündinu ühene samastumine antud geodemograafilise põlisrahvastikuga. Tavaliselt kindlustab sedalaadi kokkulangevuse vanemate ja vanavanemate pärinemine ühest ja samast sotsiaalkeskkonnast ehk kokku kolme põlvkonna pikkune asumine käsitlusalusel sünnimaal.

Niisiis kuulub inimene põlisrahvastiku hulka ainult ühel maal ja sedagi vaid juhul, kui samas keskkonnas on elanud juba tema vanavanemad. Muidugi võib inimene elu jooksul oma asukohamaad vahetada, ja kui ta satub seeläbi teist laadi sotsiaalsesse või loodusgeograafilisse keskkonda, tuleb tal läbi teha uus adapteerumisprotsess ehk teisene sotsialiseerumine. Veresuguluse ja (vana)vanemate-laste suhtekompleksi ühiskondliku tähtsuse tõttu on rahvastiku põlvkondlikud sidemed äärmiselt tugevad ja teevad sedasorti uusadapteerumise, millest need sidemed enamasti ei abista, vaid takistavad, üpris pingutavaks ning aeglaseks. Kogu protsessi jooksul kuulub inimene siserännanute ehk immigrantide hulka ja see rahvastiku osa erineb alati - rohkem või vähem - maa pärisrahvastikust. 

(Kalev Katuse järgi, "Eesti rahvaste raamat" Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999)

 

Rahvus ja vähemusrahvus

Euroopa Liidu maades (tegelikult Euroopa Nõukogu kaudu kogu nn Euroopa regioonis, kaasa arvatud Taga-Kaukaasia riigid) on kasutusel lähenemisviis, mille raames määratakse isiku rahvus ja arusaadavalt ka vähemusrahvusesse kuulumine viie üksteist täiendava üksiktunnuse kaudu:

- põlisus ehk isiku ja tema (vana)vanemate sünnimaa,
- enesemääratlus,
- emakeel ja/või tavakeel,
- usukuuluvus ja
- kodakondsus.

Üksteist täiendades on põlisus, enesemääratlus, emakeel ja usukuuluvus ühtlasi Euroopa maades elavate rahvusrühmade eristamisel kõige olulisemad kriteeriumid, kodakondsus lisati aga vormilis-juriidilise isikutunnusena mõne riigi omaaegse statistikakorralduse tõttu. Rahvuse defineerimisel hõlmatud informatsiooni seisukohalt kuulub Euroopa Nõukogu käsitlus ilmselgelt "laiemasse" rahvuskäsitlusse, erinedes lähenemisviisist, mis toetub üksnes enesemääratlusele. Rahvastikuteaduslikust vaatenurgast on selline kontseptuaalne areng paratamatu ajal, kui teatud maid ja rahvaid hakkab emigratsiooni asemel iseloomustama immigratsioon ning sellest johtuv mittepõlisrahvastikku kujunemine. 

Euroopa Nõukogu rahvusdefinitsioon toetub selgepiirilisele arusaamale, et oma ajaloolisel kodumaal elavaid rahvusi - nii enamus- kui ka vähemusrahvusi - iseloomustab üsnagi erinev sotsiaaldemograafiline areng, võrreldes ühe või teise (hilis)rändetekkelise rahvusrühmaga. (Hilis)migrandid kujutavad endast pigem üksisikute ja perekondade kogumit, mida ühine rahvustunnus iseloomustab sageli vaid formaalselt. Pikemas ajaperspektiivis pole selline rändeprotsesside tulemusel tekkinud rahvuskogum koosseisult püsiv - osa sellesse kuuluvaid isikuid rändab edasi (või ka tagasi), samaaegu saabub jätkuva sisserändega uusi. 

(Kalev Katuse järgi, "Eesti rahvaste raamat" Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999)

Eesti rahvuslik koosseis

Enne Teist maailmasõda elasid Eestis vähemusrahvused, kelle päritolumaa oli Eestile territoriaalselt ja kultuuriliselt suhteliselt lähedal (nt. sakslased, rootslased, venelased, lätlased) või oli tegu rahvusega, kellel omariiklus puudus (juudid). 1920 - 1940 paiknesid Eesti ajaloolised vähemusrahvused oma traditsioonilistel asualadel: venelased Peipsi-äärsetes asulates ja riigi idapiiril, rootslased Loode-Eesti rannikul ja väikesaartel, sakslased ja juudid linnades üle Eesti, lätlased Lõuna-Eestis, nii maal kui väikelinnades. 

Pärast Teist maailmasõda on Eesti välisränne toimunud põhiliselt Eesti ja NSV Liidu vabariikide vahel. Sõja lõppedes oli rändekäive eriti suur esimesel sõjajärgsel kümnendil seoses sundrände täiendava mõjuga (sõjaväelaste sisseränne, eestlaste deporteerimine jne.) Esimesele migratsioonilainele järgnes mõningane vähenemine 1950ndate lõpul ja 1960ndate algul. Seejärel toimus rändevoogude teistkordne suurenemine, kuid hiljem on rännete intensiivsus pikkamisi vähenenud. Aastatel 1944 - 1990 rändas sisse-välja kokku 1,4 miljonit väljaspool Eestit sündinud inimest. Sel perioodil Eestisse tulnud välispäritoluga isikud moodustavad kõigis rahvusrühmades absoluutse enamuse. Praegused erirahvustest sisserännanud inimesed on saabunud valdavalt endistelt Nõukogude Liidu aladelt. Eeskätt pärinevad nad idaslaavlaste hulgast (venelased, ukrainlased) või on nende päritolumaa territoriaal-kultuuriliselt veelgi kaugemal (nt. aserid, grusiinid jt). 

Aastatel 1945 - 1989 Eestisse massiliselt sisserännanud venelased, ukrainlased ja valgevenelased paiknevad suuremalt jaolt linnades, peamiselt Tallinnas ning Ida-Virumaa tööstuslinnades Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel. Neil aastail kahanes eestlaste osatähtsus Eesti rahvastikus järjekindlalt. Alles Eestisse sisserände reguleerimine pärast Eesti immigratsiooniseaduse vastuvõtmist 1990, EV taasiseseisvumine 1991 ja illegaalse immigratsiooni vähenemine on aastail 1989 - 1997 toonud eestlaste osa mõningase kasvu (3%). Seejuures on neil aastail Eestist lahkunud ligi 90 000 inimest. Venemaale on reemigreerunud vähemalt 50 000 etnilist venelast ja 5000 muu rahvuse esindajat. Läänemaadesse, sh. Soome, on läinud juute, sakslasi ja ingerisoomlasi, kokku 5000 inimest.

(Aksel Kirchi järgi, "Eesti rahvaste raamat" Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999)

Rahvaloendustest Eestis

Ajavahemikus 1782-1858 korraldati Eestis seitse hingederevisjoni, mida võib pidada tänapäevaste rahvaloenduste eelkäijateks.

29. detsembri 1881 seisuga korraldasid Eestimaa ja Liivimaa Kubermangude Statistikakomiteed koordineeritult ja üheaegselt rahvaloenduse, mida võib pidada esimeseks Eesti maa-ala hõlmavaks rahvaloenduseks. Tabelis esitatud arvandmed hõlmavad 4 Eestimaa ja 5 Liivimaa maakonda, kuigi välja jäid Narva linn, mis kuulus Peterburi kubermangu ja Petserimaa, mis kuulus Pihkva kubermangu. 

Esimene üldine rahvaloendus Vene impeeriumis toimus 28. jaanuari 1897 seisuga (vana kalendri järgi). Tabelis on esitatud taas 9 maakonna arvandmed ilma Narva, Kreenholmi, Valga ja Petserimaata. 

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud sündmused mõjutasid suuresti rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu Eestimaal. Tekkinud iseseisev Eesti riik vajas baasandmeid rahvastiku kohta 1920. aasta Tartu rahuga kujunenud riigipiirides. 28. detsembri 1922 seisuga korraldas Riigi Statistika Keskbüroo rahvaloenduse, mis hõlmas ka elumajade ja korterite arvestust.

Järgmine rahvaloendus kavatseti korraldada rahvusvaheliste soovituste kohaselt 1930. aastal, kuid majanduskriisi ja finantsraskuste tõttu lükkus see edasi ning toimus alles 1. märtsi 1934 seisuga.

1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse küsimustikud olid põhiosas sarnased ja küllalt põhjalikud, Eesti oludele vastavad ning rahvusvahelisi soovitusi arvestavad.

1939. - 1941. aasta sündmused mõjutasid suuresti Eesti rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu; Saksa okupatsioonivõimud korraldasid 1941. aasta 1. detsembri seisuga seitsmest küsimusest koosneva loendusprogrammi alusel rahvastiku arvestuse.

Pärast Teist maailmasõda korraldati Eestis üleliiduliste rahvaloenduste raames neli rahvaloendust: 15. jaanuari 1959, 15. jaanuari 1970, 17. jaanuari 1979 ja 12. jaanuari 1989 seisuga. Nendel loendustel elanikele esitatud küsimused olid põhiosas sarnased, võimaldades saada omavahel võrreldavaid andmeid. 1959. aastal esitati peale aadressiandmete küsimist 15 küsimust igale elanikule. Rahvusi registreeriti Moskva etteantud nimestike järgi, ja mida polnud võimalik või vajalik välja tuua, on antud tabelis pealkirja "Muud" all. 

Viimane rahvaloendus toimus 2000. aastal. Selle tulemustega võid tutvuda Statistikaameti leheküljel


Eestis registreeritud rahvused 1881-1989 (1997*)

Rahvus  1881 1897 1922 1934 1959 1970 1979 1989 1997*
Eestlased   790455 867794 969976 992520 892653 925157 947812 963281 664871
Abasiinid   4   3   13   6  
Abhaasid   1 15 148 7 25 16
Adõgeed   5 8 4 16 7

Afgaanid

1 1
Agulid   1
Akanid   1
Albaanlased   1 1 1 1
Altailased   6 1 5 14 3
Ameeriklased   18 1 3 1 4 20
Amharid   1
Angoollased   2
Araablased   8 15 11 11
Armeenlased   3 11 24 648 604 845 1669 1236
Aserbaidžaanid 422 264 543 1238 666
Assüürlased   1 4 1 8 4
Austerlased   21 5 9 5 8
Avaarlased   19 16 28 69 28

Balkaarid

20 34 1 8 2
Bantud   1
Baškiirid   1 85 126 332 371 164
Belglased   1
Bengalid   1
Berberid   1
Bosnialased   1
Brasiillased   1 1 1
Bulgaarlased   4 3 98 163 190 262 184
Burjaadid   16 15 27 53 10
Dargid   3 6 27 45 19
Dolgaanid   1 4
Eskimod   1 10
Eveenid   1 2 4 96

Evengid  

7 5
Flaamid   2 2 1
Gagauusid   7 27 41 69 55
Grusiinid   7 22 433 422 450 606 410
Gruusia juudid 3 19
Guatemaallased   2 2
Guinealased   2 1
Hakassid   4 8 5 14 6
Halhamongolid   1 33 3 1
Handid   1 1 5 2
Hiinlased   9 6 17 8 8 22
Hispaanlased   3 6 8 7 10 10
Hollandlased   1 3 32 17 22 10 17
Horvaadid   6 2 3 2

Iirlased  

2
indialased ja pakistanlased   10 1 2 15

indoneeslased

1 1
ingerlased
ja isurid  
21 841 366 181 228 306 183
inglased   194 135 223 158 8 15 3 4 10
ingušid   1 5 13 19 7
iraanlased ja
pärslased  
1 4 5 5 5
itaallased   4 4 20 9 5 3 3 13
itelmeenid   1 3
jaapanlased   3 4
jakuudid   1 14 20 36 19

jeemenlased  

2
jukagiirid   6
juudid   3290 3837 4566 4434 5433 5282 4954 4613 2065
kabardid   13 17 22 47 25
kalmõkid   9 9 14 28 7
kanadalased   1
karaiimid   15 26 20 14 7 5 13

karakalpakid

6 5 5 3
karatšaid   5 15 11 23 1
karjalased   4 7 295 671 773 881 457
kasahhid   141 185 226 424 104
Kesk-Aasia  juudid   3 3
ketid   1
kirgiisid   10 21 49 46 81 21
komid   1 88 130 139 196 151
korealased   1 40 96 103 202 127
korjakid   4 12
kreeklased   1 22 25 72 114 104 182 109
kreoolid   1
Krimmi juudid   1 3 7 1
krimmi-tatarlased 1 1 4 12
krõzid   1
kumõkid   8 2 20 32 13
kurdid   3 2 13 4
kuubalased   1 3 3
lakid   4 3 16 43 14
laplased   1 1 5 1
leedulased   134 436 253 1616 2356 2379 2568 1652
lesgid   30 52 67 178 97
liivlased   13 1 1 1 2
lätlased   4153 5470 5435 2888 3286 3963 3135 1753
makedoonlased   5 1
malagassid   3
mansid   1 3 1 1
marid   56 120 191 359 241
moldovlased   2 229 451 738 1215 714
mongolid   3
mordvalased   22 3 391 532 723 985 673
mosambiiklased   1
mustlased   154 766 366 438 529 665 456
mägijuudid   2 3 2 11 1
namiiblased   1
nanaid   7 6 4
neenetsid*   1 2 11 1
negidalid   1
nganassaanid   1 1
nigeerlased   1 1
nivhid   1
nogaid   4 8 10 2
norralased   18 160 12 1 4

orokid

1
oromod   1
orotšid   312
osseedid   2 122 113 161 201 131
permikomid   12 20 29 38 26
peruulased   1
poolakad   223 1941 969 1608 2256 2651 2897 3008 1847

portugallased

2
prantslased   70 140 102 13 14 5 10 5
rongaod   2
rootslased   5548 6083 7850 7641 435 254 297 102
rumeenlased   2 1 26 32 47 88 65
rutulid   1 1
sakslased   46779 33362 18319 16346 670 7850 3944 3466 1524
serblased   2 5 9 18 16 14 9
slovakid   2 2 4
soomlased   103 379 401 1088 16699 18537 17753 16622 10537
sölkupid   1 1
šorid   2 1 11 4 3
šotlased   8
šveitslased   99 4 2 2
taanlased   44 87 228 15 6 3 62
taatlased   3 2 27 22 2
tabassaraanid   3 4 10 3
tadžikid   207 45 52 113 37

tatarlased

11 109 166 1534 2204 3195 4058 2446
tsahurid   4 2
tšehhid   12 25 92 28 42 39 37 17
tšerkessid   2 6 15 17 21 10

tšetšeenid

34 11 38 45 29
tšiillased   1
tšuktšid   1 2
tšuvašid   8 312 602 804 1178 632
tunganid   2 1 1
tõvad   3 2 4 2
türklased   8 16 6 23 22 23 13
türkmeenid   7 149 66 106 30
udehed   2
udid   1
udmurdid   8 167 236 309 413 217
uiguurid   13 29 6 12 7
ukrainlased   504 2 15769 28086 36044 48271 27603
ultšid   1
ungarlased   2 8 28 30 111 191 241 147
usbekid   465 224 397 595 128
vadjalased   3 70
valgevenelased   272 10930 18732 23461 27711 17136
valloonid   10 1 1
venelased   29385 38375 91109 92656 240227 334620 408778 474834 307109

vepslased

20 31 23 37 27
vietnamlased   1 2 18
Muud  847 2278 638 262
Teadmata  155 1566 8 14 87 7 300

Registreeritud 
Rahvusi

21 42 8 52 103 119 121 118

 

* NB! Mittetäielikud andmed, millesse tuleks suhtuda ettevaatusega ja kasutada ei ole soovitav, sest need on üksnes orienteeruvad näidud ja seetõttu esitatud ka tabelis kursiivkirjas. 

("Eesti rahvaste raamat" Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999)

 

Suuremad rahvusvähemused

Rahvaloenduste andmete järgi suuremateks rahvusvähemusteks on aastate jooksul olnud teatud rahvusrühmad. Vaata tabelit ja loe rahvusvähemustest lühemalt.

Rahvusrühmad

1934.a.

1989.a.

2000.a.

Venelased

92 656

474 834

403 925
Ukrainlased

2

48 271

36 467
Valgevenelased

0

27 711

21 125
Soomlased ja isurid

1 088

16 622

12 762
Juudid

4 434

4 613

2 275
Tatarlased

166

4 058

3 232
Sakslased

16 346

3 466

1 228
Lätlased

5 435

3 135

2 638
Poolakad

1 608

3 008

2 290
Leedulased

253

2 568

2 188

 

Venelased

XI sajandil vene vürst Jaroslav sooritas sõjaretke Peipsi aladele. XIV sajandist pärinevates ürikutes mainitakse mõningaid vene külasid Peipsi järve ääres ning ka küla Piirissaarel. XV sajandil kasvas venelaste arv Tallinnas, Tartus ja Narvas. Peale vene kiriku lõhenemist XVII sajandi lõpul ametlikuks õigeusu- ja vanausuliste kirikuks asusid vanausulised Peipsi-äärsetele aladele ja elasid võrdlemisi suletult. Järgmise pooleteist sajandi jooksul kasvas venelaste arv Eestis kuni 30 000. XIX sajandi lõpus venestamispoliitika tulemusena tuli Eestisse palju ametnikke, koolmeistreid, üliõpilasi ja professoreid. Kuid vaatamata nendele protsessidele enne revolutsiooni, oli vene elanikkonna osakaal ligi 6.5% kogu rahvastikust ja peale 1920. aastat - ligi 8.2%.

Pärast Teist maailmasõda tuli suur osa venelasi tööjõu sissevooluga. 1989.a. statistika andmete järgi elas Eestis 474 834 venelast, kuid juba 2000. aastaks see arv vähenes 403 925 inimeseni.

Rahvussümbolid

Riigivapil on kujutatud kahe peaga kotkast, mis sümboliseerib Euroopas ja Aasias elavate rahvaste ühtsust. Kroonid kotka peade kohal tähistavad föderatsiooni kõikide subjektide ja föderatsiooni enda suveräänsust, kuid ka kolme võimutasandi - seaduslikku, täitev- ja kohtuvõimu - liitu. Valitsuskepp ja riigiõun osutavad tugevale riigivõimule, riigi ja tema terviklikkuse kaitsele.

Riigilipu ajalugu algas 1883. aastal ja jätkus 1991. aastast. Valge-sine-punase lipu värvide tähendus on: punane - mehisus, võitlus usu eest, surmaheitlus, sinine - usk, ustavus, valge - isamaa, õilsus.

Tähtpäevad

Vene vaimuelu ühes kõigi oma tähtpäevade, kommete, ennete, tähelepanekute ja uskumustega on kummastavalt rikas. Ligi 1000 aastat kummardasid venelased eluloodust, püüdsid loodusilminguid aktiivselt mõjutada mitmete maagiliste rituaalidega, ohvriandidega Päikesele, Maale, Taevale, Veele. Peale Venemaa ristimist on paganlikud ja kristlikud elemendid kummaliselt segunenud.

 

Ukrainlased

Esimesed ukrainlased Eestis on tihedalt seotud Tartu Ülikooliga. Siin on õppinud Mõkola Guleka, hilisem väljapaistev ühiskonnategelane; Mõkola Vassilenko, hilisem nimekas ajaloolane ja sõltumatu Ukraina haridusminister; Mihhailo Kossats, Lesja Ukrainka vend.

1898. a. asutati "Tarbatu Ukraina Üliõpilaste Gromaada". Asutamise üheks eestvedajaks ja seltsi esimeseks esimeheks oli Fjodor Matusevski, hilisem tuntud ajakirjanik. Algul kuulus Gromaadase vaid 16 liiget, kuid aja jooksul laienes see nii palju, et asutati isegi väike naiskoor ja näitering. Ühingu tegevus katkes 1917. aastal.

XX sajandi alguses tegutses Eestis ka teisi ukrainlaste organisatsioone, kuid nendest on vähe teada.

Viimastel kümnenditel on ukrainlaste ühendusi moodustatud Tallinnas, Pärnus, Tartus, Sillamäel, Narvas jm.

Rahvussümbolid

Ukraina vapil on kujutatud kuldne kolmikhark helesinisel taustal, mis väljendab rahva ettekujutuses vabadust ja tahtekindlust. Sinine ja kollane värv rahvuslipul peegeldavad sinist taevast ja Ukraina selgeid veekodusid, ka ääretuid nisupõlde ja päikest. Ukraina hümniks on saanud 1863. aastal Pjotr Verbistki kirjutatud laul.

Ukraina rahvussümboliteks peetakse ka paju ja lodjapuu. Rahvasuu kinnitab, et seal, kus kasvab paju, püsib elus ka jõgi. Puhtuse ja ustavuse tinglikuks märgiks peetava lodjapuuga kaunistavad neiud pulmapärgi. Rahvuslinnud on toonekurg (püha lind, kelle naabrus ennustab õnne), pääsuke (jõukuse ja sugulassidemete sümbol) ja kägu (peakaitseingel, kelle käes on paradiisi võtmed).

Tähtpäevad

Ukrainlaste elu on ajast aega kulgenud maarahva kalendri järgi. Kõik rahvakalendri tähtpäevad on ristiusueelse päritoluga, seega paganlikud. Ent tuhande aasta jooksul on need kõik kristluse elementidega segatud ja täiendavad üksteist.

 Riigipühad

 

Valgevenelased

Valgevenelased on elanud Eestis juba Leedu suurvürtsiriigi ajal, kuid nende arv ei olnud suur. 1897. aasta andmetel oli valgevenelasi Eestis 272 inimest. Ka Tartu Ülikooliga olid seotud mitmed väljapaistvad isikud.

40-ndate aastate lõpus tulvanud tööjõu seas oli rohkesti ka valgevenelasi. 1989. registreeriti Eestis 27711, kuid 2000. aastal juba 21125 valgevenelast. Arvud peegeldavad nende siinsete valgevenelaste hulka, kes polnud minetanud oma identiteeti ja pidasid end jätkuvalt selle rahvuse hulka kuuluvaks. Kuid on palju ka neid, kes end poolakateks (Lääne-Valgevene pärit katoliiklased) või venelasteks (pärit Valgevene idaosast) nimetasid.

Enamasti elavad valgevenelased Tallinnas ja Ida-Virumaal. On tekkinud mitmeid rahvuskultuurilisi ühendusi, mille eesmärgiks on säilitada rahva identiteet ja kultuurtraditsioonid.

Rahvussümbolid

Rahvusvärvideks saab pidada valget, mis sümboliseerib puhtust, headust ja vabadust, ja punast, mis sümboliseerib tuld, mehisust, lahinguvaprust, ja ka Kristuse kannatusi ja surma. Valgevene rahvusvappi nimetakse pogonjaks (jälitus). Selle kirjeldus anti juba enam kui seitsesada aastat tagasi. Ka rahvuslikul valge-puna-valgel rahvuslipul on enam kui viiesajaaastane ajalugu.

1991. aastal tunnistati rahvuslipp ja vapp riiklikeks sümboliteks. Kuid see ei kestnud kaua: 1995. aastal lipp ja vapp muudeti, ja praegu nad ei erine palju nõukogude-aegsest.

Valgevene rahvuslinnuks peetakse toonekurge, rahvuslilleks - rukkilille.

Tähtpäevad

 

Ingerisoomlased

Rootsi suurriigi ajal, 1600. aastail tulid inimesed Ingerisse Soomest.  1643.a. oli Ingerisse tulnud soomlasi umbes 3861, kuid see arv võis olla suurem - tol ajal pandi kirja ainult mehed. Ajapikku sai neist elanikkonna enamus, eriti külades, ning neid hakati nimetama ingerisoomlasteks. 1917. aastaks oli neid Ingerimaal juba 127 000 ning selleks ajaks oli nende ajalugu juba 300-aastane.

1920.a. Tartu rahu järel pidi soomekeelne rahvas saama oma kultuurautonoomia ja väikerahva õigused, aga seda ei saadud. 1930.a. kaotasid ingerisoomlased  õigused oma kultuurile ja keelele.1928- 38 saadeti umbes 40000 ingerisoomlast Siberisse ja Turkestani . 1943. a. tõid sakslased  neist umbes 65000 Soome tagasi. Kui tekkis võimalus kodumaale naasta, üritas 55 000 ingerisoomlast koju pääseda, aga enamus neist sattus hoopis eriasulastesse Kalinini, Jaroslavli, Vologda ja Pihkva oblastitesse. Muuhulgas saadeti neid asumisele ka Eestisse.

Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma koduküladesse tagasi minna. Kuid enamasti ei olnud  neil kuhugi naasta: suurem osa asulaid oli maatasa tehtud, terveks jäänud majades elasid juba ammu  teised inimesed. Paljud pidid minema Nõukogude Karjalasse ja Eestisse. Ingerisoomlased olid sunnitud repressioonide hirmus pikka aega oma soome päritolu varjama. Kardeti õpetada lastele emakeelt, et neile mitte häda kaela tõmmata. Sellepärast ei oska oma emakeelt ligi 70% Eestis elavatest ingerisoomlastest.

1897. aastal elas Eestis  379 soomlast. 1934. aastal - pisut üle tuhande, 1970. aastal oli neid 18500, 1989. aastal 16622  ja 2000.a. - 12762 soomlast.

Rahvussümbolid

Rahvusvärvid: kollane - päikese ja viljapõllu värv, mis tähendab küllust; sinine - taeva ja vee värv; punane - võimu ja vere värv, samuti Nyenskansi kindluse seinte värv. Selle varemetel rajas Peeter I oma Euroopa Palmyra.

Vapp: vapi ajalugu ulatub XVI sajandisse, lõplik variant on kujunenud XVII sajandil: kollasel foonil sinine jõgi ja punased varemed. Lipp: koosneb rahvusvärvidest: kollased viljapõllud, Neeva jõe sinine vesi ja Nyenskansi kindluse varemete punane graniit.Hümn: "Nouse, Inkeri!" - "Tõuse, Ingerimaa!". Hümni sõnad kirjutas 1888.a. Mooses Putro.Rahvuslill: aaskannike (käoorvike).

Usk: ingerisoomlased on luterlased.

Tähtpäevad

 

Juudid

Juudid on rühm vanaheebrea rahvast lähtunud ja antropoloogiliselt tugevasti segunenud rahvaid, kes elavad hajusalt paljudes maades, sh Eestis. 

Esimene kord mainitakse Eesti arhiivides juudi nime 1333. aastal. Kuni 18. sajandini oli neid siin ainult ükskuid. Alates 1865, aastast lubati Eesti kubermangus alaliselt elada juutidel, kellel olid I gildi kaupmehe, kutselise käsitöölise või ülikooli diplomid. Loodi esimesed kogudused, rajati palvemajad, surnuaiad, omaabikassad, kultuuriseltsid. Tallinnasse ehitati suur sünagoog 1883.aastal, Tartusse 1901. aastal.

Pärast 1918. aastat siirdusid osad juudid  Venemaale, osad tulid ka Venemaalt Eestisse. Eesti võimud olid erinevate rahvaste suhtes lojaalsemad ja 1926.aastal kuulutati Eestis välja juutide kultuurautonoomia. Tallinnas avati 1923.a. Juudi Gümnaasium, Tartus keskkool ja Valgas algkool. Rajati juudi lasteaedu, spordiselts "Makkabi", naisteühing "Wizo", kaks korporatsiooni - "Limuvia'' ja "Hashmoneia", kaks juudi skautide rühma, rida draamaringe, klubisid ja raamatukogusid. Kokku tegutses Eestis 1939. aastal 32 erinevat juudi organisatsiooni.

1940. aastal juudi kultuurautonoomia likvideeriti, mitmed juudiorganisatsioonid lõpetasid oma tegevuse. 14. juunil 1941.a.  küüditati ligi 8% Eesti juutidest Siberisse. Saksa okupatsiooni ajal hukati Eestis kõik juudid, kes ei olnud jõudnud õigeaegselt evakueeruda.

Pärast sõda tulid kunagi Eestis elanud juudid koju tagasi. Lisaks neile sõitsid siia ka paljud juudid teistest liiduvabariikidest, kuna seal hakkasid tekkima antisemitistlikud ilmingud. 1960. aastaks oli Eestis 5486 juuti. Suurem osa neist, ligi 80%, jäid elama Tallinnasse.

2. aprillil 1989. aastal toimus TPI aulas Juudi Kultuuri Seltsi esimene aastakonverents. 1992. aastal reorganiseeriti Juudi Kultuuri Selts ning moodustati Eesti Juudi Kogukond. Tallinnas on taastatud juudi gümnaasium, koguduste juures on avatud pühapäevakoolid, kus õpitakse juudi keelt, juudi rahva kultuurtraditsioone ja kombestikku.

Rahvussümbolid

Tora - ivriidi keeles tähendab õpetust, teooriat.  Kõige suurem usukultuslik pühadus. Koosneb 613 jumalakäsust, moodustades kogu hilisema juudiõiguse aluse.

Magen David (Davidi kilp) - tähtsaim juudi sümbol. See on kuuetipuline täht kujuga, mille moodustavad kaks pealistükki, tippude vastassuunalise asetusega kolmnurka. Davidi kilp on loovuse ja tulevikulootuse sümbol.

Menora on Jeruusalemma templit ehtinud suur rituaalne algselt seitsme pesaga valgusti. See on juutide jutluse sümbol ja ta on kujutatud Iisraeli riigivapil.

Piiblijärgsed tähtpäevad

Ajaloopärimuslikud tähtpäevad

Kaasaegset tähtpäevad:

 

Tatarlased

Esimesed teated tatarlastest Eestis on pärit XIX sajandi lõpust. Esimese maailmasõja alguseks oli tatarlasi mõningatel andmetel juba ligi

2000, kuid paljud neist pöördusid pärast saksa okupatsiooni kodumaale. Eesti Vabariigi ajal elasid tatarlased peamiselt Tallinnas ja Narvas.

Nad moodustasid oma keele ja tavade hoidmiseks rahvuslikud ühendused. Teise maailmasõja ajal emigreerusid paljud tatarlased lääne poole. Sõjajärgsetel aastatel tuli Eestisse suure tööjõu vooluga ka palju tatarlasi ja 1989. aastaks oli neid juba 4058 inimest. Praeguseks on see arv vähenenud peaaegu poole võrra.

Tatarlased elavad enamasti Tallinnas, Maardus, Kohtla-Järvel ja Narvas. Nende kultuurielu on üpris tihe.

Tähtpäevad

 

Sakslased

Esimesed sakslased - kaupmehed ja vaimulikud ristirüütlid - tulid Eestimaale veel XII sajandil. Riias sel ajal oli asutatud Mõõgavendade Ordu, mille liikmed allutasid ja ristisid lätlasi, liivlasi ja eestlasi.

Keskajal elasid Saksa hansakaupmehed Eestis ja Põhja-Venemaal. Kauplemine Venemaaga ahvatles kaupmehi väga, seepärast neid tuli Balti aldele väga palju.

XIX sajandi lõppuks olid sakslased kõige arvukam etniline vähemus: 1881.a. neid oli Eestis ligi 47 tuhat inimest. Kuid 1946. aastaks oli neid Saksamaale ümberasumise, küüditamise jm. sündmuste tagajärjel jäänud Eestisse ja Lätti 800 ringis.

1960. aastatel algab sakslaste saabumine juba ida poolt. Nad püüdsid kasutada võimalust Eesti kaudu Saksamaale ümber asuda. Ka praegused Eesti sakslased on Venemaalt tulnud: Volga aladelt, Kasahstanist, Kaukaasiast, Ukrainast.

Sakslased ei sulandunud kohalikku elanikkonda, vaid püüdsid ka uuel kodumaal jääda sakslasteks. Nad järgisid oma tavasid, hoidsid keelt ja kombeid. Eestis asutati esimesed saksa kultuuriseltsid 1989.-1990.a. Tartus, Tallinnas, Viljandis ja Ida-Virumaal. 1991. aastast tegutseb kõiki neid ühendav Eestimaa Sakslaste Selts.

Rahvussümbolid

Lipp - kuldse, punase ja musta triibuline - on pärit 1817. aastast. See oli Saksa üliõpilaskorporatsiooni tunnusmärk.
Riigilipuks - Saksamaa vabaduse ja ühtsuse sümboliks - sai must-punane-kuldne trikoloor 1949. aastal. Rahvahümn loodi veel 1848. aastal.

Tähtpäevad

 

Poolakad

Esimesed teated poolakatest Eesti territooriumil on XVI sajandist, Poola kuninga Stefan Batori ajast. 1582. aastal sõlmiti Poola ja Venemaa vahel Jam-Zapolski vaherahu, millega Poola-Leedu riigile läks Lõuna Eesti koos praegusega Tartu linnaga. Arvatavasti sellest ajast on Tartu lipp valge-punane.

Rohkem poolakatest on teada alates XIX sajandist. Sajandi lõpuks elas Eestis juba ligi 2000 poolakat, kuid XX sajandi alguses nende arv vähenes poole võrra.

Eesti vabariigi ajal hakkas välja kujunema poolakate diasporaa, mida ühendas katoliku kirik. 1939. aastal oli Eestis juba 10 katoliku kogudust. Peale 1940.a. rahvusühendused likvideeriti. Sõja lõpuks poolakate arv jällegi vähenes. 2000.a. oli Eestis 2290 poolakat.

Rahvussümbolid

Üks legend räägib, kuidas kolm venda Lech, Czech ja Rus otsisid koos oma suguharudega endale maad. Päevaloojangul märkasid nad metsaserval hiiglasuurt tamme, mille otsas oli valge kotka pesa ja pesas pojad. Lech võttis pesast kotkapoja ja silmitses teda loojangupuna paistel. See oli ilus vaatepilt. Lechile meeldis see paik ja ta otsustas koos oma suguharuga jääda selle tamme juurde. Sellest saigi oma alguse Poola. Esimeseks pealinnaks oli Gniezdo, kotkapesa meenutuseks. Sellest ajast on vapil kujutatud valge kotkas punasel taustal. Ka riigilipp koosneb valgest ja punasest triibust. Valge värv sümboliseerib puhast südametunnistust ja ustavust Jumalale, punane aga Poola sõltumatuse eest valatud verd.

Neitsi Maarja kultus

Poolas on traditsiooniline Neitsi Maarja kultus. Aasta jooksul on mitmeid elusündmustega seotud pühi. Nii tähistatakse 8. Detsembril Neitsi Maarja patuvaba costamise päeva; 2. veebruaril Maarja puhtaks saamise püha; 25. märtsil - Neitsi Maarjale rõõmukuulutamise püha; 15. augustil - Jumalaema taevassemineku püha.

Tähtpäevad

 

Eesti Vabariigi rahvuspoliitika

Eesti Vabariigi rahvuspoliitika kujutab endast poliitiliste, juriidiliste ja kultuuriliste abinõude süsteemi, mille eesmärgiks on ühendada eestlased ja siin elavad rahvusvähemused hästi funktsioneerivasse ühiskonda. Juba Eestimaa Rahvarinde korraldatud esimesel Rahvuste Foorumil 1988. aastal öeldi välja kõigi rahvuskultuuride kaitse põhimõte. Aastatel 1988-1990 hakkasid Eesti muulased ka ise koonduma oma etnilise päritolu järgi kultuuriseltsidesse ja -ühingutesse. Kokku on Eestis tänaseks registreeritud enam kui 70 sellist vabatahtlikku ühendust. Olulisematest võib nimetada:

- Eestimaa Rahvuste Ühendus loodi 1988. aastal ja ühendab enam kui 50 rahvuslikku kultuuriseltsi ja organisatsiooni.

- Slaavi Haridus- ja Heategevusseltside Liit. Alustas tööd 1988. aastal Slaavi Kultuuride Ühinguna. Alates 1992. aastast on liit 1923. aastal asutatud organisatsiooni õigusjärglane ja töö jätkaja, korraldab aastas poolsada üritust, ainsana Eestimaa rahvuslikest kultuuriseltsidest annab välja ajakirja.

- Rahvusvähemuste ümarlaud EV presidendi juures. Loodi 1993. aastal, töötab konsensuse alusel ja ühendab suuremate rahvusvähemuste, Riigikogu, Venekeelse Elanikkonna Esindusassamblee ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse esindajad.

- Eestimaa Rahvusõiguste Ühiskondlik Teabekeskus Tallinnas - asutati 1994. aastal kodanikuinitsiatiivi alusel. Keskuse eesmärgiks on koguda, analüüsida ja levitada informatsiooni inimõigustest ja nende järgimisest Eestis.

Kuigi nimetatud muulaskonda ühendavad organisatsioonid töötavad suure intensiivsusega, puudub neil senini omavaheline infovahetus ja ühine tegevus. Selleks, et rahvuspoliitikas ilmnenud killustatust ületada, on vajalikud mõned organisatsioonilised abinõud:

a) luua Eesti Vabariigi Valitsuse juurde rahvusvähemuste voliniku ametikoht;

b) suurematesse linnadesse (Tallinna, Kohtla-Järvele, Narva, Tartusse) ja mõnedesse maakondadesse luua ametikohad rahvuskultuuri arendamise koordineerimiseks, millest hiljem võiksid saada kultuuriomavalitsuste kohalikud organid;

c) suurendada lähematel aastatel riigieelarves kultuuriseltsidele ja -ühingutele eraldatud vahendeid.

Takistuseks kultuurautonoomia ellurakendamisel on asjaolu, et väikesearvulistel rahvusvähemustel on raske rajada emakeelseid koole ja teisi kultuuriasutusi (praegu tegutsevad ainult juudi, rootsi, soome koolid ja rahvusvaheline kool). Oletatavasti saaksid mõnede rahvusvähemuste emamaad kaasa aidata siinsete rahvusvähemuste kultuurautonoomia asutuste - emakeelsete lasteaedade ja koolide, kirikukoguduste, raamatukogude jms. - tekkele. Taolised lepingud on sõlmitud Ukraina ja Valgevenega.

Allikas: Eesti inimarengu aruanne

 

Eestimaa Rahvuste Ühendus 

Eestimaa Rahvuste Ühendus (ERÜ) asutati 22. septembril 1988. a., mil toimus I Eestimaa Rahvuste Foorum. Osa oli võtnud  16 eri rahvuse esindajad. Ühendusse kuuluvate Eestis elavate etniliste rühmade esindajad otsustasid toetada eestlaste võitlust riikliku iseseisvuse eest, kuid sellal siiski veel suveräänsete vabariikide liidu raames. Otsustati asutada kõiki tegutsevaid ja veel loodavaid rahvuslikke organisatsioone ühendav ning nende koostööd koordineeriv Rahvarinde Rahvusnõukogu, kuhu kuuluksid kõigi organisatsioonide esindajad. 

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist 1991. a. valis ERÜ oma peamiseks tegevussuunaks integratsiooniprotsessi igakülgse toetamise. ERÜ põhiline eesmärk on esindada vähemusrahvusi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, kaitsta nende rahvuskultuurilist identiteeti ja arendada koostööd Eesti erinevate rahvuste vahel.

Eestimaa Rahvuste Ühenduse algatusel võeti 1993. a. vastu kultuurautonoomia seadus ja asutati Eesti Vabariigi Presidendi juurde Rahvusvähemuste Ümarlaud. Rahvusseltside ühendus jälgib ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse ning kultuurautonoomia seadusega sätestatud õiguste täitmist ning teeb Riigikogule ja Valitsusele ettepanekuid rahvuste vaheliste suhete reguleerimiseks. Samuti aitab ERÜ kaasa informatsiooni ja kogemuste vahetamisele, et edendada rahvusseltside tööd kohtadel. Ühenduse aitab oma võimaluse piires kaasa Eesti ühiskonna demokratiseerimisele ja tasakaalustatud arengule.

ERÜ arendab jõudsalt kontakte samalaadsete organisatsioonidega Baltimaades ja Põhjalas. 2001. aastast kuulub Eestimaa Rahvuste Ühendus Euroopa Vähemusrahvuste Föderaalliitu.

Tulevikus on ERÜ tegevuse põhirõhk seltside õigus- ja kultuurialaste koolitusprogrammide läbiviimine, samuti info - ja noortealase koostöö arendamine. ERÜ kavatseb aktiivselt kaasa lüüa rahvusvähemusi puudutavate seaduste ja seadusemuudatuste väljatöötamisel ning kolmanda sektori väljaarendamisel Eestis. Koostöös Rahvakultuuri Arendus-ja Koolituskeskusega käivitas ERÜ rahvaülikooli: 30. aprillil 2001. aastal alustasid õpinguid esimesed eesti-ja venekeelsed rühmad.

Praegu on Eestimaa Rahvuste Ühendus valitsusväline mittetulunduslik organisatsioon, mis ühendab 23 rahvuslikku kultuuriseltsi.

Ühendus annab välja infolehte ja arendab oma kodulehekülge

 

Rahvusseltsid

Sa võid lühemalt tutvuda rahvusseltsidega Eestimaa Rahvuste Ühenduse koduleheküljel

  1. Eesti Aserbaidžaani Kogukond
  2. Eesti Juudi Kogukond
  3. Eesti Leedulaste Ühendus
  4. Eesti Lätlaste Selts
  5. Eesti Moldova Ühing
  6. Eesti Mordva Kultuuriselts
  7. Eesti Rootslaste Kultuuriselts
  8. Eestimaa Poolakate Selts "Polonia"
  9. Eestimaa Sakslaste Selts
  10. Eestimaa Vene Kultuuriselts
  11. Eesti-Valgevene Kultuuriselts Spadtšõna 
  12. Idaeestlaste Selts
  13. Ingerisoomlaste Tallinna Selts
  14. Mari Kogukond Eestis
  15. Mihaly Munkacsy nimeline Ungari Kultuuri Selts
  16. Narva Tatari Kultuuriselts
  17. Rootsi-Mihkli Kogudus
  18. Tatari Kogukond Eestis
  19. Ukraina Kaasmaalaskond Eestis
  20. Ukraina Naiste Liit Eestis
  21. Usbeki Kultuuriselts "Safar"
  22. Valgevene Kultuuri - selts Batkavštšina
  23. Tšuvaši Kultuuriselts