LEONARDO DA VINCI

Viieteistkümnendal aprillil, laupäeval, kell kolm hommikul 1452 aastal, sündis Ser Piero ja Caterina poeg. Ta sai nimeks Leonardo.  Leonardo da Vinci  kuulus nende haruldaste universaalsete geeniuste hulka, kellele loodus oli kinkinud kõige mitmekesisemaid võimeid. Vinci ei olnud mitte ainult ainulaadse andega maalikunstnik, vaid ka skulptor, arhitekt ja insener. Vähe sellest - ta tegeles ka kõikide teadustega ja on nii mõnelgi loodusteaduse alal teerajajaks; ta oli andekas muusikamees, luuletaja ja improvisaator. See mitmekesisus, nii tähtis kui see ka võis olla tema kunstilise isiksuse väljakujunemisel, oli teisest küljest kahjulik, sest see killustas ta jõudu ja takistas teda kontsentreerumast ühel, siiski kõige tähtsamal - maalikunsti - alal. Pealegi oli Vinci rahutu, tujuka temperamendiga isik, keda huvitas peamiselt katsetamine, uute võimaluste otsimine, kusjuures viimistlemispüüd jäi tagaplaanile. Seetõttu osalt on ka tema maaliteoste arv väga väike.

Leonardo sündis Vinci külas Esnapoli lähedal, kus 1451. aasta juulis eostasid Caterina ja Ser Piero ,Leonardo  Selle asemel, et Caterinaga naituda, abiellus ta hoopis Albieraga, rikka Giovanni Amadori tütrega. Tema pojast Leonardost sai vallaslaps. Caterina, Leonardo ema, oli külaneiu ja notarile võis ta ainult lühiajaliseks meelelahutuseks olla. Leonardo terve elu kujunes tänu sellele, et ta oli vallaslaps ja et tal oli liiga hell ema.

Leonardo veetis oma esimesed eluaastad oma ema juures. Kõik tema maalid Madonnast on justkui tema emast Caterinast. Need maalid kannavad endas mälestusi Leonardo lapsepõlvest, emalikust hellusest, ema käe silitusest, tema süles istumisest, ema käest, mis sirutatud kaitseks lapse pea kohale. Madonna oli Leonardo jaoks lihtne ja armastav ema. Kunstnik tegi ta oma ema sarnase. Hiljem on Leonardo öelnud:” Kas sa ei ole näinud mägilaste naisi, kes kannavad viletsaid hilpe ilma eheteta, kuidas nad oma iluga ületavad kõiki, kes on ehitud?”

Kui ema näitas Leonardole lille, armastas ta lilli oma surmani, ja ema näitas Leonardole looma ja ta armastas neidki surmani. Lõppude lõpuks kuulub siia ka see salapärane Leonardo maal “Kuningate kummardamine”, kus last süles hoidva Madonna ümber on kogunenud külainimesed, aga kauguses kihutavad ratsanikud ja käib lahing. Kas pole siin tegu mälestuskilluga lapsepõlvest? Leonardo on öelnud” Oma lapsepõlve esimese mälestusena seisab mul meeles, kuidas ma lebasin hällis ja kuidas minu juurde lendas kull, kes oma sabaga tegi valla mu suu ja lõi mind mitu korda vastu huuli” Leondardole oli kotkas kui Tarkuse väljavalitu.

1456. aastal võttis Ser Piero ja  Leonardo vanaisa ta enda juurde Vincisse elama. Ser Piero muretses Caterinale ka külamehest abikaasa Accatabrigga di Piero del Vaca. Viieselt elas Leonardo juba Ser Antonio kivimajas, kus olid talle seltsilisteks ta 12 venda. Vinci`s läks Leonardo kooli. Õpetajad olid imestunud väikese poisi küsimuste ja vastuvaidlemiste üle. Koolis õppis ta kirjutama, lugema ja arvutama. Leonardo õppis ka geomeetriat ja ladina keelt. Kuid juba viieteistkümnesena leiutas ta uue võimaluse sõnade õppimiseks. Leonardo pidas matemaatikat teadmiste aluseks, kuigi tegi vigu isegi liitmises. Vincis sai Leonardost ka väänkaelte kamba juht, kes tegi oma jõuga taltsaks igaühe.

Keegi ei tea täpselt, millal avastas Leonardo endas kunstniku. Ent fakt on see, et tema esimeseks maaliks oli puuplaadil koletis isale. Ta lõi jubeda ning kohutava peletise, kes sülitas mürki ja puhus sõõrmetest tuld; koletis ronis välja mustendavast kaljulõhest ja sülitas haigutavast kurgust mürki, silmadest ja sõõrmetest tuld ning suits levitas õudust. Selle maali müüs Ser Piero saja tukati eest kaubitsejale Frienzes.

 1466. a astus ta õpilasena Verrocchio ateljeesse, kus ta viibis kuni 1480 a-ni. Verrocchio oli skulptor, kunstnik, juveliir jne. Pole kahtlust, et Verrocchio avaldas suurt mõju Leonardo arengule. Ateljees töötasid ka teised kuulsad kunstnikud, näiteks Botticelli, Perugino ja Lorenzo di Credi.  Leonardo alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega. Hiljem õppis Leonardo ka õlivärvidega maalima. Leonardo esimene kuulus töö oli sulejoonistus, mis valmis 5. augustil 1473. aastal. See joonistus näitas kunstniku leidlikku mõtteviisi, sest ta joonistas maastiku, nagu keegi pole seda varem teinud. Muidu on aga Vinci noorpõlve säilinud tööde arv väike
147(6, 2, 3?). aastal valmis maal "Kristuse ristimine", kus maalimises oli abiks ka Verrocchio.  Leonardo maalis esiplaanil oleva ingli ja maastiku. Erinevust kahe kunstniku vahel on eriti näha inglite maalimisel. Leonardo peatöö oli 1481 a alustatud "Tarkade kummardamine" Uffizis, mis aga kahjuks pooleli jäi; see, mis praegu näha, on pruun alamaal. Ometigi on see kaunis tähtis Vinci arenguloo tundmaõppimisel. Siin on meister ilmsesti lahti öelnud vanemaist Firenze kunsti traditsioonidest; siin on näha kõiki neid jooni, mis iseloomulikud tema hilisematele, küpse aja teostele: kaalutud kompositsioon, gruppide selge jaotus, ilmekad näod jne.

1482. a. kutsus hertsog Lodovico Sforza Vinci Milanosse, kuhu kunstnik jäi kuni 1499 a-ni. Hertsogi teenistuses arendas Vinci kõige mitmekesisemat tegevust - insenerina, skulptorina, muusikuna, pidude korraldajana jne. Mis puutub tema maaliteostesse, siis on ka sellest ajast säilinud vähe kunstniku enese käega maalitud töid. Kindel meistri originaalne töö on suurepärane "Madonna grotis", mis telliti kunstnikult 1483 a, praegu Louvre`i muuseumis Pariisis. Selle teose võrdlemisi hea koopia, valmistatud ühe Vinci õpilase poolt, mis säilib Londoni National Gallery`s. Groti madonnaga on Vinci end lõplikult leidnud. Selles töös võlub nii figuuride täiuslikult harmooniline kolmnurga kompositsioon, äraseletatud ilusa ilmega näod õrna ja pehme naeratusega (mis üks Vinci tööde peamisi iseärasusi), kui ka ainulaadselt nüansirikas hele-tumeduse käsitlus. Teosest hoovab vastu pidulik, kuid romantiliselt salapärane meeleolu.

1496 - 1497 a-ni lõi Vinci oma kuulsama maaliteose – “Püha õhtusöömaaja”  Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali seinal. Sellest on praegu säilinud ainult riismed. Maali hävingus on süüdi kõigepealt ajahammas, inimeste lohakus ja restauraatorite rumalus. Süüdi on aga ka Vinci ise oma taltsutamatu eksperimenteerimisihaga. Ta maalis selle mitte seinamaali jaoks sobivas freskotehnikas, vaid temperas. Ületamatu on selles töös kõigepealt kompositsioon. See on rangelt sümmeetriline. Keskel on Kristus, kelle figuur esineb avatud akna foonil tumedana; Kristuse figuuri jooksevad kokku ka ruumi arhitektuuri perspektiivi jooned, suurendades veel kord Kristuse figuuri keskset tähtsust. Kristuse kõrval istuvad apostlid on asetatud gruppidesse, mis koosnevad kolmest figuurist ja moodustavad igaüks omaette terviku; käteliigutuste, peade asetuse ja pilkude suunaga on aga need grupid kõik siiski ühtlaseks koguks liidetud. Kompositsiooni meisterlikkusega võistlevad üksikute peade sügav ilmekus, julge, võimas ja mitmekesine karakterite kujutamine, liigutuste ainulaadne loomulikkus. Oma "Püha õhtusöömaajas" on Vinci esimesena kõige järjekindlamalt realiseerinud kõrgrenessansi kunsti ideaali. Selle epohhitegev tähendus on üksikasjade ja üksiknähtuste maaliliseks tervikuks kokkusulatamises; quattrocento kunstile iseloomulik üksikasjade üksteise kõrvale asetamine on lõplikult kõrvale heidetud.

Võib oletada, et esialgu vapustas munki tõetruudus, millega olid kujutatud kõik detailid, alates laua nõudest linal kuni rõivavoltideni. Nagu praegugi, langetasid ka tollal sageli kunsti teoste üle otsuseid võhikud, lähtudes oma ettekujutlustest tõetruuduse kohta. Polnud seal midagi, mis oleks meenutanud selle teema varaseimaid käsitlusi. Traditsioonilistes versioonides istusid jüngrid vagusi üksteise kõrva laua ääres - üksnes Juudas oli teistest eraldi -ka Kristus jagas tõsiselt sakramenti. See uus pilt oli täiesti erinev kõigist noist maalidest. Selles oli tunda dramaatilisust ja ärevust. Nagu Giotto enne teda, oli ka Leonardo pöördunud tagasi pühakirja teksti juurde ja püüdnud kujutada, milline võis olla pilt, kui Kristus ütles: "Tõesti ma ütlen teile, üks teie seast annab mind ära! " Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid üksteise järel temale ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand? " (Matteuse evangeelium 26:21-2). Johannese evangeelium lisab: "Üks tema jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli lauas istumas Jeesuse rinna najal. Selle poole nüüd Simon Peetrus noogutas peaga ja ütles temale: "Ütle, kes see on kellest ta räägib?" (Johannese evangeelium13:23-4). Just see küsimine ja käeliigutus annavad stseenile dünaamika. Kristus on lausunud traagilised sõnad ja tema kõrval olijad tõmbuvad seda ennustust kuuldes ehmunult tagasi. Mõned neist demonstreerivad protesti avaldades oma armastust ja süütust, teised arutavad omavahel tõsiselt, keda Kristus võis silmas pidada, ja mõned vaatavad talle küsivalt otsa, oodates öeldu kohta seletust. Kõige ägedam on Peetrus, kus pöördub Jeesusest paremal istuva Johannese poole, et sellele midagi kõrva sosistada, tõugates tahtmatult ettepoole Juuda. Juudas ei istu teistes eraldi, kummatigi tundub ta isoleeritud. Tema on ainus, kes ei žestikuleeri ega ei esita küsimusi. Ta kummardab ettepoole ja vaatab kahtlustavalt või pahaselt Kristuse poole, kes dramaatilise kontrasina istub keset seda erutatud segadust rahulikult, näol alistunud ilme. Pole teada, kui palju kulus esimesel vaatajal selleks, et mõista ja nautida meisterlikkust, millega kogu seda dramaatilisust liikumist kontrolli all hoiti. Vaatamata ärevusele, mille Kristuse sõnad olid esile kutsunud, pole pildis midagi kaootilist. Kaksteist jüngrit tunduvad üsna loomulikult jagunevat nelja kolmeliikmelisse gruppi, mis on omavahel seotud žestide ja liikumisega. Selles mitmekesisuses on nii palju korda ja korras niipalju mitmekesisust, et on lausa võimatu ammendavalt kirjeldada seda liigutuste ja vastuliigutuste kooskõla.

Selle põlvkonna kunstnikud pidid võitlema, et ühendada realismi ja kujundlikkuse nõudeid. Kuid Leonardo lahendas selle ülesande ilmse kergusega. Isegi kui unustada hetkeks, mida stseen kujutab, võib ikkagi nautida figuuride suurepärast sobitatust. Kompositsioonis valitseb gooti maalidele omane loomulik tasakaal ja harmoonia, mida Rogiar van der Weydeni ja Botticello taolised kunstnikud, igaüks muidugi omal viisil, olid kunsti jaoks püüdnud taaselustada. Kuid Leonardo ei pidanud vajalikuks ohverdada joonistuse korrektsust ega ka vaatlus täpsust rahuldava üldpildi saavutamiseks. Kui unustada kompositsiooni ilu, tunneme end olema silmitsi tükikesega reaalsusest, mis on niisama veenev ja vapustav kui Masaccio ja Donatello töödes kujutatu. Aga ka selle saavutusega ei ammendu teose tõeline suurus, sest kõrvuti sellisete tehniliste komponentidega nagu kompositsioon ja joonistusoskus väärivad imetlust Leonardo sügav arusaamine inimeste käitumisest ja reageeringutest ning tema jõuline kujutlus võime, mis aitas seda stseeni meie silme ette manada. Üks tollane pealtnägija kinnitas, et nägi sageli Leonardot töötamas "Püha õhtusöömaaja" juures. Leonardo tavatses ronida tellinguile ja seista seal tundide viisi, käed risti rinnal, hinnates enne järgmisi pintslitõmbeid nõudliku pilguga seda, mis oli juba tehtud. Nonde sügavate mõtiskluste tulemusena on ta pärandanud meilegi ja isegi praegusel ajast räsitud kujul jääb "Püha õhtusöömaaeg" inimgeeniuse üheks suuremaks imeks.
Aastast 1498 pärinev dokument räägib teosest kui lõpetatud tööst. Iialgi pole tekkinud kahtlusi selles, et Leonardo pole seda täielikult ise maalinud. On olemas mõningaid ettevalmistavaid eskiise Windsoris (Kuninglik Raamatukogu), Weimaris, Viinis (Albertinumis) ja Strasbourg'is. Refektoorium on pidevalt kannatanud niiskuse käes. Juba XVI sajandist pärinevad tunnistused räägivad maali tabanud tõsistest kahjustustest. Vanemad restaureerimistööd pigem kahjustasid freskot, kuna ekslikult arvati, et tegemist on õlimaaliga. Alles L. Cavenaghi aastail 1904-08 tegi keemiliste katsetega kindlaks, et pilt on maalitud spetsiaalse temperaga, ja tema alustas korralikku restaureerimist. Hiljem jätkas seda aastal 1924 O. Silvestri, pärast refektooriumi purustamist lennurünnaku tagajärjel 1943. aastal aga M.Pellicioli. On olemas väga palju koopiaid, mõned neist pärinevad juba Leonardo eluajast. Leonardo maali kohal asuvatesse lünettidesse on hiljem maalitud Sforzade vapid, mis aga tänapäevaks on peaaegu täielikult hävinud. Refektooriumi vastas seinal asuvale Montorfano maalile "Ristilöömine" olid maalitud ka Ludvico il Moro ja Beatrice portreed. Hertsogi kirja põhjal aastast 1497 arvati, et need on loonud Leonardo. Tänapäevaks pole neist praktiliselt midagi järele jäänud, aga selle põhjal, mis on säilinud, võib päris kindlasti öelda, et Leonardo pole neid maalinud.

Lahkunud 1499 a Milanost, viibis Vinci lühemat aega Mantorvas, 1500 a Veneetsias ja 1501. a. asus Firenzesse, kuhu jäi kuni 1506 a-ni. 1503 a tegi Firenze raad temale ülesandeks maalida Palazzo Vecchio suure saali seinale üks maal Firenze ajaloost; teise suure pildi pidi maalima Michelangelo. Vinci valis teemaks “Anghiari lahingu”, mil firentslased 1440 a Milano sõjaväe üle hiilgava võidu said. Vinci maalis kartongi ja kandis osa kompositsioonist seinale. Siis jättis ta aga äkitselt töö pooleli ega puudutanud seda üldse enam. Ka kartong on hävinud, kuid väikese kujutluse saab Vinci tööst ühe joonistuse järgi XVII sajandist, mis kujutab selle kompositsiooni keskmist gruppi - võitlust lipu pärast. Võitluse hoogu, kirge ja julgeid liigutusi on vaevalt ükski teine meister nii haaravalt osanud kujutada.