Krokodillilised

 

Krokodillilised on kõrgeima arengutasemega roomajate selts, millel on 26 liiki ja alamliiki. Krokodilliliste selts jaguneb kolmeks sugukonnaks: Krokodillasteks (Crocodylidae), Alligaatorlasteks (Alligatoridae) ja Gaaviallasteks (Gavialidae). Elavad mage- ja riimveekogudes, ainult harikrokodill võib ujuda avamerele.

Krokodilliliste keha on sisalikulaadne. Neil on esijalgadel 4, tagajalgadel 5 varvast. Keha katavad sarvplaadid, pärisnahas paiknevad veel luuplaadikesed. Selgroog koosneb kokku umbes 67-st lülist, neist esimesed 9 kaela-, järgnevad 15-16 kere-, 2 ristluu-, ja ülejäänud sabalülid. Krokodillilistele kasvavad uued hambad, kui vanad on kulunud. Neil on kaheosaline magu ja neil puudub kusepõis.

Kuigi noored krokodillilised (edaspidi K.) on võimelised jooksma isegi kuni 12 km/h, on nad siiski kohastunud eluks vees. Neil on varvaste vahel ujulestad; nende pea ja keha on ühel joonel, millest ülespoole on vaid silmad ning ninasõõrmed (see võimaldab tal pinnal ujudes märkamatuks jääda), samuti on ninasõõrmed otseühenduses hingetoruga, mitte läbi suuõõne, nagu suuremal osal teistest selgroogselistest. See võimaldab neil hingata isegi siis, kui neil on vee all suu lahti. K-de kopsud on imelised, võimaldades k-del olla vee all kuni tund aega. Samuti on neil nahast kõrvaklapp, mis vee alla minnes sulgub, kaitstes K. sisekõrva vee all vee eest. K-del puuduvad huuled, mis tähendab, et ujumise ajal läheb neil suu vett täis.

Vastassugupoolt meelitavad K.-d eritades oma kehale muskuse-lõhnalist ainet. Emane muneb olenevalt liigist 10-100 muna kas mudasse või kõdunevatest taimedest pessa. Ta valvab mune kogu haudumise ajal. Enne haudumist hakkavad pojad häälitsema ning ema kaevab nad siis hoolikalt välja. K.-d hoolitsevad oma poegade eest ka hiljem. Mõned liigid näiteks kannavad pisemaid poegi ujudes suus kaitsmise eesmärgil.

Krokodillidel looduslikke vaenlasi praktiliselt ei ole. Küll aga on inimesed neid suurtes kogustes hävitanud, tavaliselt naha, kuid ka rahvameditsiini otstarbeks. Tänapäeval on nahka lubatud võtta vaid farmides kasvatatavatelt krokodillidelt.

 

 

Krokodillased

Krokodilliliste (Crocodylidae) seltsi kuuluvad kõrgema arengutasemega segatoidulised roomajad. Krokodillid elavad troopilistes ja lähistroopilistes kliimavöötmeis, soodes ja jõgede kallastel ning püüavad toitu vees. Neil on lame keha ja saba, lühikesed jalad ent tugevad lõuad. Ülalõual on umbes 20 hammast. Krokodillid on agressiivsemad kui alligaatorid. Nende koonud on kitsamad, kui alligaatoritel. Väiksemad krokodillid söövad kala, suuremad söövad ka imetajaid ning linde, kes jooma tulevad. Suuremad liigid vahel ründavad ja söövad inimesi. Emased munevad umbes 20 muna.

Tavaliselt on isased krokodillid keskmiselt 1,8 - 3 m pikad. Suurim krokodill (harikrokodill, Crocodylus porosus) on tihti 4,3 m ja vahel isegi üle 6 m pikad. Emased on lühemad.

Väikseim krokodill (kongo kääbuskrokodill) on vaid meetri pikkune. Krokodillaste sugukonda kuulub 11 krokodillide liiki, mis ei sisalda kaht Aafrika kääbuskrokodilli (Osteolaemus) ja vale - gaavialit (Tomistoma).

Niiluse krokodill (Crocodylus niloticus) elab nii soolastes kui magevetes Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Kunagi elasid nad ka Niiluse deltas ning isegi Vahemere ääres. See liik (nagu ka harikrokodill) ründab inimesi.

Harikrokodill (Crocodylus porosus) elab Kagu-Aasiast Austraalia ja Melaneesiani.

Sookrokodill (Crocodylus palustris) elab India ja Sri Lanka mageveekogudes. Nad on mõnele religioonile pühad loomad.

Ameerika krokodill, ka Teravkoonkrokodill (Crocodylus acutus) elab nii mage kui riimvetes Lõuna Floridas, Kesk-Ameerikas, ja Lõuna-Ameerika Loodeosas. Ilma teda häirimata ta inimesi ei ründa.

Orinoco krokodill (Crocodylus intermedius) elab Orinoco jõgikonnas Venetsueela ja Kolumbia aladel mageveejärvedes ja jõgedes.

Alligaatorid

 

Alligaatorid (Alligatoridae) on suured vees elutsevad roomajad. Neid on kahte liiki: suurem elab USA Lõunaosas, väiksem elutseb Hiinas. Alligaatorid erinevad krokodillidest mitmeti. Nende koon meenutab kolmnurka, kuna ta on krokodilli omast lühem; kui suu on kinni, pole näha alumist neljandat hammast nagu krokodillidel.

Ameerika alligaator (Alligator mississipiensis, all pildil) elab soodes Põhja-Carolinast Floridani. Pojad ja nooremad isendid on tumepruunid või mustad kollase mustriga. Täiskasvanud alligaatorid on mustad. Isased on keskmiselt 2,7 meetrit pikad ja kaaluvad 110 kg; emased on väiksemad. Kunagi olid 5,4 m isased tavalised, kuid tänu alligaatorinaha väärtusele hävitati suurem osa suurekasvulisi isendeid. Tänapäeval on nad täielikult looduskaitse all.

Alligaatorid veedavad päeval aega vees ulpides või kaljul lesides, jahti peavad öösel nii vees kui rannal. Noored alligaatorid toituvad veeputukatest, konnadest, kaladest jne; suuremad alligaatorid söövad isegi hirvi ja lehmi, kui nood vee äärde satuvad. Inimesi nad ei ründa, v.a. enesekaitseks. Alligaatorid on talveunes oktoobrist märtsini. Suvel ehitab emane alligaator taimedest randa pesa ning muneb 20 - 70 muna, mida ta valvab kuni nad 9 - 10 nädalat hauduvad.

Hiina alligaatorid (Alligator sinesis) on keskmiselt 1,8 m pikad. Nad elavad Jangtse jõe orus Shanghai lähedal. See liik on peaaegu välja surnud.

Kaimanid (Caiman) on alligaatorite alamliigid ja elavad mitmetes kohtades Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Neid on 2 liiki, pikimad kasvavad kuni 4,8 meetrini.

Erinevalt alligaatoritest, on kaimanitel luised soomused ka kõhul ning nende ninasõõrmed pole seestpoolt lahutatud.

Krokodill- ehk Prillikkaiman (Caiman crocodillus) on kuni 2,6 m pikk.

Laikoonkaiman (Caiman latirostris) on kuni 2 m pikk.

Gaaviallased

Gaavial (Gavialis gangeticus) on ainus tänapäevani säilinud Gaaviallaste (Gavialidae) liik. Gaavialid elavad jõgedes Pakistanist Myanmarini. Neid eristab krokodillidest ja alligaatoritest väga pikk ja kitsas koon. Nad toituvad peamiselt kaladest, mida nad püüavad pead küljelt küljele viseldes suuga kalu haarates. Inimesi nad ei ründa, kuid söövad meelsasti jõkke visatud laipu. Nad on umbes 3,7-4,6 m pikad, on teateid isegi 6,1 meetristest isenditest. Gaavial on ainus gaaviallane, sest nii-öelda vale-gaavial on tegelikult kitsaste lõugadega krokodill.

 

 Kasutatud kirjandus

  1. ENE Nr. 1 Tallinn “Valgus” 1985
  2. ENE Nr. 3 Tallinn “Valgus” 1988
  3. ENE Nr. 4 Tallinn “Valgus” 1989
  4. EE Nr. 5 Tallinn “Valgus” 1990
  5. Britannica (www.Britannica.com)
  6. InfoPlease (www.InfoPlease.com)