MAALIKUNSTI AJALOOST

SISSEJUHATUS

Inimesed on juba kaugetest aegadest peale püüdnud luua ilu enda ümber. Muistsetest aegadest ja kadunud rahvastest teame palju tänu nende poolt loodud kunstile. Kunst peegeldab inimeste töid ja tegemisi, uskumusi ja maailmanägemist. Maalikunst on üks kunsti alaliik, mille väljendusvahendid on värv ja kahemõõtmeline kujutamispind, värvi kantakse pinnale harilikult pintsliga. Olulised on joonistus, heleda-tumeda ja valguskäsitlus, perspektiiv, faktuur ja kompositsioon, mis seob kujundite osad ja väljenduselemendid kunstitervikuks.

Ajaloo jooksul on kunst (sealhulgas ka maalikunst) pidevalt muutunud. Eristatakse erinevaid kunstistiile ja kunstivoole, mis iseloomustavad mingi ajastu kunstile iseloomulikke jooni.

 

KOOPAMAALID

Maalikunsti alguseks võib pidada noorema paleoliitikumi (u. 40 000 – 10 000 a. e.m.a.) koopamaale. Tuntuimad on Altamira koopamaalid Põhja-Hispaanias. Tolle aja kütid pidasid jahti suurtele jahiloomadele (mammut, piison, metshobune, põder). Saaki varitsedes ja jälgides õppis inimene tundma nende loomade kehaehitust ja liikumist, mida jäädvustati realistlikult koopamaalidel. Kontuurid uuristati seina või joonistati musta värviga ning kujutis kaeti seejärel värviga (kasutati musta, punast, pruuni ja kollast värvi). Looduslikud värvimullad segati vee, loomarasva või taimemahlaga. Koopamaalidel oli tavaliselt maagiline tähendus, selle abil usuti saavat jahiõnne. Näiteks usuti, et kui noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub sama ka jahil pärisloomaga.

MAALIKUNST VANAS EGIPTUSES, KREEKAS JA ROOMAS

Ka Egiptuse ja Ees-Aasia templite ning hauakambrite seinamaalid on seotud uskumustega. Egiptuse seinamaale iseloomustavad inimeste omapärased poosid – jalad ja pea on külgvaates, õlad ja silm otsevaates. Pildisarjad ja hieroglüüfid kujutavad enamasti sündmusi vaarao ja ülikute elust. Kujutati seda, mida loodeti juhtuvat, lootes, et siis see ka täitub. Vanad egiptlased ei tundnud perspektiivi, kaugemad esemed asetati maalil esimeste kohale. Tänu uskumustele ja rangetele seadustele püsis Egiptuse maalikunst umbes kaks ja pool tuhat aastat peaaegu muutumatuna.

Antiikaegsete templite ja elumajade seinamaalid pole säilinud, kuid tolleaegsest maalikunstist annavad ülevaate vaasimaalid. Vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad, mis jäid näha peente punaste joontega. Hilisemal ajal jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Punaseid figuure täiendati mustade pintslijoontega. Vaasimaalidel kujutati stseene Homerose eepostest, müütidest ja tolleaegsetest spordivõistlustest.

Rooma riik tekkis I aastatuhandel e.m.a. Roomlaste kultuur ja kunst sattusid kõrgema kultuuritasemega vallutatud naaberrahvaste mõju alla. Rooma seinamaalid on säilinud peamiselt Vesuuvi tuha alla mattunud Pompejis. Neil kujutati ruumi juba perspektiivis. Maaliti petlikke muljeid loovaid pilte – maalitud avadest paistaksid nagu teised ruumid või maastikud. Kasutati palju hõõguvpunast värvi, hoonete põrandaid katsid mosaiigid.

 

MAALIKUNST KESKAJAL

Keskajal olid ülekaalus usulise sisuga seinamaal (fresko ja mosaiik), altarimaal ning klaasi- ja miniatuurmaal (käsitsi kirjutatud raamatute illustratsioonid). Bütsantsi riik tekkis 395.a. pärast Rooma riigi jagunemist. Kunst rakendati kiriku teenistusse, kirik dikteeris ranged eeskirjad. Näiteks inimkeha kujutamine oli keelatud. Kõige varasem säilinud mosaiik- Konstantinopoli keisripalee mosaiikpõrand- kujutab mütoloogiliste loomade, inimeste, taimede ja hoonete maailma. Ristiusu süvenedes hakkasid mosaiigid kujutama ja ülistama ristiusu märtreid ja keisrit usuliste kombetalitluste täitmisel. Palju viljeldi ka ikoonimaali. Näiteks ikoon “Vladimiri jumalaema”, mis avaldas suurt mõju ikoonimaalile Venemaal.Venemaa päris koos ristiusuga Bütsantsilt ka kirikute ja ikoonide tüübid. Vene ikoonimaalid on aga leebemad ja inimlikumad. Suurimaid ikooni- ja seinamaalijaid oli Bütsantsist tulnud Theophanes, samuti tema õpilane Andrei Rubljov.

IX-X sajandi maalikunstist Lääne- Euroopas annab ettekujutuse miniatuurmaal paljude käsikirjade lehtedel. Kui varem kaunistati peamiselt initsiaale, siis nüüd hakati maalima kogu lehekülge täitvaid pilte, millel kujutati inimfiguure. Maalimiseks kasutati erksaid guaššvärve, mida täiendati kulla ja hõbedaga. Üks meisterlikumaid selle aja käsikirjadest on Ada käsikiri. Ka romaani kunstis (X- XII sajandil) oli lisaks freskole ja mosaiigile tähtsal kohal miniatuurmaal. Sageli maaliti terved leheküljed täis reas asuvaid pilte, mis pidid selgitama raamatute sisu.Stseene püüti kujutada võimalikult elamuslikult ja figuure liikuvatena. Miniatuur “Neljanda pasuna hüüd Saint-Severe`i apokalüpsisest” näitab keskaja inimese ettekujutust maailmaruumist.

RENESSANSIAJA MAALIKUNST

15. sajandil Itaaliast alguse saanud renessanss on murranguline liikumine kultuuris, mis tõi kaasa humanismi taassünni ja keskaegse mõttemaailma muutumise. Toetuti elurõõmsale antiikkultuurile. Vararenessansi esimene maalija oli Masaccio, kes maalis Firenzes freskosid. Tuntud on Sandro Boticelli tahvelmaalid “Primavera” ja “Veenuse sünd”. 16. sajandi kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit: Leonardo da Vinci (kuulsaimad maalid “Püha õhtusöömaaeg” ja “Mona Lisa”), Michelangelo (Sixtuse kabeli laemaal) ja Raffael (Sixtuse madonna). Veneetslane Tizian viljeles peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Tema altarimaalidel ja portreedel on soojade, elavate värvidega edasi antud rikkust ja külluslikku elulaadi.

Teistes Euroopa maades arenes renessanss hiljem. Väga tähtsad kogu maailma maalikunsti arengule olid Madalmaadelt pärinevad maalitehnilised uuendused. Õlivärvidega maalimine sai alguse Madalmaades. Madalmaade kunsti nurgakiviks on vendade van Eyckide ühistööna loodud Genti altari maalid 1432. aastast. Kahe ajastu piirimaile jääb Hispaania kunstniku El Greco looming – reaalne maailm tema maalides kuulub veel renessanssi, kuid kogu tunnetus ja usuline müstika on läbinisti barokne.

BAROKKIAJA MAALIKUNST

XVII ja XVIII sajandi algul ei kujunenud Euroopas ühtset kunstivoolu. Seda perioodi hakati tähistama üldnimetusega barokk. Maalikunst puhkes barokiajal õitsele. Eelistatud olid seina- ja laemaal – kirikute seinu ja lagesid katsid suured usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel, püüdis neid liita orgaaniliseks tervikuks. Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias oli Andrea del Pozzo (Sant`Ignazio kiriku laemaal), Hispaanias El Greco ja Diego Velazquez, kes on üks tuntumaid hispaania kunstnikke üldse. Tema portreed on tõetruud ja humaansed. Tema suurimad kompositsioonid on “Kojadaamid” ja “Vaibakudujad”. Flandria kunstnik Peter Paul Rubens oli oma ajastu feodaalse ülemkihi taotluste kõige tüüpilisem väljendaja maalikunstis. Tema maalides on hoogu, liikumist, jõudu, elulusti (“Leukippose tütarde röövimine”, Helene Fourment`i portreed, kus ta kujutas oma abikaasat).

Hollandi maalikunsti tippudeks kujunesid kaks maalijat, kes elasid ja töötasid üheaegselt – Frans Hals (üks kõigi aegade suuremaid portreemeistreid) ja Rembrandt, kes oskas anda nii piiblistseenidele kui igapäevase elu sündmustele üldinimliku, sügavalt tunnetatud ja haarava tähenduse. Ta maalis umbes 700 maali, kuulsaim on “Kadunud poja tagasitulek”, mis oli ta viimane maal. Prantsusmaal olid barokse suuna peaesindajaks Nicolas Poussin.

KLASSITSISTLIK MAALIKUNST

XVII sajandi lõpus arenes Prantsusmaal välja uus stiil, mis võttis eeskujud antiikkunstist. Seda hakati nimetama klassitsismiks. Maalikunstis antiikajast eeskujusid polnud, seega hakati jäljendama antiikskulptuuri – piirjooned ja inimeste kehavormid maaliti hoolikalt välja, värvide iseseisvat osa ei rõhutatud. Kujutati kangelaslikke stseene antiikajast, mida püüti seostada oma kaasaja sündmustega. Teosed pidid olema õpetlikud ja eeskuju andvad. Peamine klassitsistliku maali meister oli prantslane Jacques Louis David, kelle tuntuim teos on “Horatiuse vanne”. Jean Auguste Dominique Ingres lõi kauneid portreid ja naisakte. Klassitsism oli endas algusest peale kandnud eluvõõrast joont. Liiga rangete ettekirjutistega ja külma kaalutletusega hakkas ta vastuseisu tekitama kunstnikes, kes tahtsid kunstis väljendada tundeid, elamusi ja meeleolusid.

ROMANTISM

XIX sajandi teiseks pooleks arenes just maalikunstis välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus maastikumaal, õitsele puhkes ajaloomaal, paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestiku romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa (Caspar David Friedrich) ja inglise (John Constable ja William Turner) maastikumaal. Prantsuse romantismi esikteoseks oli Theodore Gericault`””Meduse`i” parv”. Romantismi tähtsaim esindaja oli prantslane Eugene Delacroix, romantilisi jooni oli ka hispaanlase Fransisco Goya loomingus.

REALISM

Nii klassitsism kui romantism idealiseerisid minevikku, XIX sajandi keskel alguse saanud realism huvitus kaasajast, lihtsatest inimestest ja argielust. Realistid püüdsid edasi anda kõike olemasolevat loomutruult. Kaasaja puuduste esiletoomisega püüdsid nad ka kaasa aidata nende kõrvaldamisele. Kõigepealt kerkis realism esile maalikunstis, nimelt maastikumaalis ( John Constable, Camille Corot). Jean Francois Millet kujutas talupoegi rasket tööd tegemas. Prantsuse realistid olid veel Gustave Courbet (“Matus Ornans`is”, “Kivilõhkujad”), Honore Daumier. Kõige ühiskonnakriitilisem oli realism Venemaal (Vassili Petrov, Ilja Repin, Vassili Surikov). Realismi tähe all sündis ka Eesti rahvuslik kunst. Esimese väljapaistva eesti soost kunstniku Johann Köleri töödes on realistlikke jooni.

 

IMPRESSIONISM

Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism, mis püüdis jäädvustada hetkelisi muljeid. Impressionistid loobusid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest, maalides valgust ja õhku, kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet, kelle maal “Impressioon. Tõusev päike” andis tõuke rühmitusele nime andmisel. Camille Pissaro maalis peamiselt suurlinnavaateid, Auguste Renoir aga inimesi. Impressionistide rühmitusega seostatakse ka Edouard Manet ja Edgar Degas, kes polnud siiski puhtakujulised impressionistid. Neoimpressionismi rajaja oli Georges Seurat. Neoimpressionistid uurisid teaduslikult, kuidas inimese silm näeb värve ja lõid vastavalt sellele oma teoseid, nende maalid jätsid eredavärvilise mosaiigi mulje. Koos impressionistidega alustasid tegevust Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne, kuid lõid neist peagi lahku. Neid nimetatakse postimpressionistideks, kuna nad tulid pärast impressioniste ja olid 20. sajandi moodsa kunsti eelkäijad.

JUUGENDSTIIL JA SÜMBOLISM

Maalikunstis peetakse juugendlikuks erilist sujuvust ja väljavenitatud figuure, piirjoonte rõhutamist, selgeid ühtlases toonis värvipindu. Juugendlikke mõjusid on näiteks P. Gauguini ja H. De Toulouse-Lautreci ning Ferdinand Hodleri loomingus.

Sümbolism tekkis 19. sajandi lõpus. Kujutati mitte nähtavat, vaid väljamõeldud ainest, anti süžeele mitmetähenduslikkus. Süžee muutus sümboliks, lihtsate kujundite kaudu püüti öelda midagi erakordset, anda kujutatule eriline, müstiline tähendus. Sümbolismi on viljelenud Gustave Moreau, Odilon Redon, Arnold Böcklin, Edvard Munch, Mihhail Vrubel. Põhjamaades, Venemaal, Eestis arenes sümbolism rahvusromantiliseks suunaks (Akseli Gallen-Kallela, Nikolai Roerich).

MOODNE KUNST

20. sajandi jooksul loodud kunst on mitmekesine. Moodsa kunsti all mõeldakse eelkõige kapitalistlikes riikides loodud kunst, mis ei sea eesmärgiks looduse täpset edasiandmist. Moodne kunst koosneb tervest reast suundadest ja stiilidest. Moodsa kunsti voolud on näiteks ekspressionism (kunstniku tunnete ja meeleolude väljendamine), kubism (esemete taandamine lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks, esindajad Pablo Picasso, Georges Braque, Fernand Leger), futurism, sürrealism (fantaasiakunst, mis loob nägemusi või unenägusid meenutavad kujutluspilte, esindajad Marc Chagall, Salvador Dali, Joan Miro jt), abstraktsionism (ei püüa kujutada midagi looduses olemasolevat, vaid kasutades maalikunsti vahendeid väljendab kunstniku meeleolusid, tundeid, suhtumisi. Esindajad on näiteks Vassili Kadinsky, Kazimir Malevitš, Piet Mondrian).

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Entsüklopeedia VI, Tallinn “Valgus” 1992

Peatükke kunstiajaloost, Tallinn “Valgus”, 1989

Viirand, Tiiu, Kunstiraamat noortele, Tallinn “Kunst” 1984