Koostaja: Lii Nuut

 

Melon

 

Ladina keeles Cucumis melo. Melonitaim on üsna kurgitaime sarnane, enamasti lamanduvate hargnevate vartega, mis võivad kasvada 2,5-3 meetrit pikaks. Leidub ka puhmikulisi vorme. Õied kollased, enamasti ühesugulised. Vili on paljasseemneline kõrvitsvili, mis olenevalt teisendist, sordist või hübriidist võib olla väga erineva suuruse, kuju, koore värvuse jm. omadustega.

Meloni kodumaa on vaieldav. Selleks on hakatud pidama troopilist Aafrikat, kuigi umbrohuna esinevaid looduslikke, söögiks kõlbmatute viljadega meloni teisendeid leidub nii Aafrikas kui ka Ees-Aasias.

Tänapäeval viljeldakse kõikjal maakera soojemates piirkondades, eelkõige Vahemeremaades: Hispaania, Prantsusmaal, Portugalis, Itaalias, Marokos jm, aga ka Ungaris, Bulgaarias, Türgis, Iisraelis, Venemaal, Ukrainas, Kesk-Aasias jm. Eestis saab melonit kasvatada katmikalal.

Kaubanduslikus praktikas eristatakse põhiliselt kolme melonitüüpi: Siledakoorelised, mida nende iseloomuliku lõhna pärast ka ananassimeloniteks kutsutakse. Nende vili on piklikümar, ilma väljakujunenud ribideta. Koor on üsna sile, rohekas kuni ookerkollane. Viljaliha punakaskollane, roheline kuni valge. On hästi säilivad. Võrkmelonid on keskmise suurusega lapikümarad või ovaalsed, ribilised. Punakaskollane kuni oran˛ koor on tihedalt kaetud helepruuni võrgulise korkkoega. Viljaliha on rohekas, aprikoosivärvi või punakas kollane, väga aromaatne. Säilivus kehvavõitu. Kantaluubid on suhteliselt väikesed, aga väga hinnatud melonid. Ümariku või lapiku kujuga, selgelt ribilised või sügavate vaokestega. Koor tugevalt näsaline, paks, valge kuni kollakas või sinakashall tumeroheliste pikitriipudega. Viljaliha aprikoosivärvi, kollakasoran˛ või punane; magus, väga vürtsikas ja aromaatne. Maitse poolest on võrkmelonitest paremad. Säilivad 6-7 päeva.

Melonite toiteväärtus on suhteliselt madal, kuigi mõnevõrra kõrgem arbuusidest. Sisaldab 90% vett, 5-10% suhkruid, mineraalainetest enam fosforit ja kaltsiumit, vitamiinidest provitamiini A ja C-vitamiini. Vähe on orgaanilisi happeid. Foolhappe sisalduse tõttu on kasulik melonit süüa kehvveresuse korral. Kasulikuks peetakse meloni tarbimist ka bronhiidi, reumatismi ja podagra, samuti südame-ning neeruhaiguste puhul.

Melonid peavad valmima taime küljes. Valmimisest annab märku viljavarre kortsumise või rebenemise algus. Ka hakkab valminud vili meeldivalt lõhnama. Koore värvuse järgi meloni küpsuse üle otsustada ei saa.

Meloneid müüakse tükiviisi või kaalukaubana. +7-10oC temperatuuril ja 95%lises õhuniiskuses saab siledakoorelisi meloneid säilitada kuni 1 kuu, võrkmeloneid ja kantaluupe samades tingimustes kõige enam 2 nädalat.

Suurem osa meloneist süüakse värskelt. Kuumades maades on need heaks janu kustutamise vahendiks. Selleks sobivad kõige paremini täisküpsed ja jahutatud melonid. Siis on ka maitse kõige parem.

Melon sobib eelroaks või desserdiks, aga ka lisandiks mitmesuguste salatite või liharoogade juurde. Kasutatakse samuti kuivatatult, keedisena, kompotina, siirupina ja mitmel muul viisil. Lõunamaades toodetakse melonitest isegi viina.

 

Kasutatud allikad:

L.Meensalu, G.Roosve “Ananass või artiokk”, lk.98-100

EE nr.6, lk.257

http://www.foodsubs.com/Photos/galiamelon.jpg