BARBIE

Nukk on 29 cm pikk. Suurema osa pikkusest moodustavad jalad. Ülejäänud osal on peenike talje, uhke rind, sinna juurde blondid juuksed suured teineteisest kaugel asetsevad silmad, nöbinina, südamekujuline suuke – kõik habras ja armas. Nuku nimi on Barbie, mida on maailmas müüdud sadu miljoneid kordi ja mis on Ameerika firmale Mattel sisse toonud terve varanduse. Tohutu menu tõttu pole tegemist kaugeltki enam lihtsalt nukuga, vaid pigem ikooniga. Barbie sümboliseerib terve ajastu, nimelt 20. sajandi teise poole mängulusti ja muutumistahet; see oli suhteliselt rahulik ajajärk, mil massitarbimine on kasvanud nii nagu ei kunagi varem. Ja Barbiest on omakorda saanud nuku kui sellise kehastus ja sünonüüm. Nii mõnigi tüdruk ei soovi sünnipäevaks mitte nukku, vaid Barbiet. Ainult kokakoolal, Levise teksastel ja Miki-Hiirel on Ameerika elustiili ja selle dünaamika fetišina samasugune aura.

 Barbie leiutati 1959. aastal. Tema loojaks oli Ruth Handler, kelle ideevisand ei leidnud sugugi kohe üksmeelset heakskiitu. Kuidas palun, nukk-täiskasvanud? Mänguasi väikestele tüdrukutele, kellel on rinnad ja kes kannab kõrgel on rinnad ja kes kannab kõrgekontsalisi kingi? Algul kardeti, et nukuemad sellist uut perekonnaliiget vastu ei võta, aga läks vastupidi. Barbie alustas enneolematut võidukäiku ja jõudis peaaegu igasse kodusse, kus elas tütarlapsi. Kas ka poisid mängivad Barbiega? Võib ju juhtuda, et väike vend mängib kaasa, aga kui ta avastab, et on poiss, kellel eeldatakse olevat hoopis teisi huvisid, pöördub ta Barbiest ära. Sest see nukk ei ole lihtsalt mängimiseks, kätel kandmiseks, nukuvankrisse panemiseks, toitmiseks ja temaga rääkimiseks, Barbie on lihtsalt riietamisnukk. Niikaua kui lapsel on ainult nukk, mitte aga veel riidekappi, siis on see kõigest lõbu. Barbie vajab pluuse, pükse, seelikuid, mantleid, ballikleiti, pruutkleiti, tennisedressi, köögipõlle, saapaid, kümmet paari kõrge kontsaga kingi, öösärki, pesu, negližeed, pullovere, pearätikuid, supelkostüümi, peleriini, kokteilikleiti … Ta vajab sõpru ja sõbrannasid, kellel on samuti elegantne ja rikkalik garderoob. Ja lõpuks hakkab ta ametisse, temast saab stjuardess või tantsijanna ja ta vajab uusi vastavaid kostüüme. Või rokilauljanna või filmistaar, ja siis kannab ta pilkupüüdvat rüüd, et publiku ees laulda või Oscarit vastu võtta. Barbie juurde kuuluvad ka igasugused aksessuaarid: käekotid, vööd, ehted, kübarad. Ja ta peab elama vastavas interjööris, niisiis saab tema jaoks disainida villa, auto, aia, koduloomad ja muusikainstrumendid. Hiljuti pidi aga Barbie kaasa lööma USA presidendivalimistel – võitjale lubatakse pika lõhikuga ametisse astumise kleiti. Kogu seda Barbie - maailma on võimalik raha eest osta. Laps paneb nukumaja kodus kokku, paneb Barbie sinna sisse istuma, paigutab taas kõik ümber, võtab  siis nuku, riietab lahti ja paneb uuesti riidesse. Täna ootab Barbie külla sõbratari kooliajast, kellega tahab koos ujuma minna. Niisiis kannab ta kerget suvekleiti, näiteks roosat värvi, ja siis pakitakse Barbie rannakott: sinna lähevad bikiinid ja suur supellina, lisaks punase paelaga õlgkübar.

 Barbie on niisiis moenukk. Et Barbiel on modellifiguur, näeb ta alati šikk välja. Väike omanik võib nukule ise midagi õmmelda või meisterdada – see sobib kindlasti hästi. Ja sellal kui väike tüdruk riietab Barbiet ikka uuesti ja uuesti, naudib nuku elegantsi, paneb Barbie koos poissnuku, Barbie sõbra Keniga autosse ja saadab kinno või valimiskampaaniat tegema, mõtleb ta omaenese tulevikule. Kas mina olen ka kunagi nii ilus? Nii pikajalgne? Nii hea kehaehitusega? Kas mul on kunagi samuti nii palju riideid? Nii palju menu? Ja nii kihvt sõber?

 Nukuema ei pea pikalt mõtlema. See ettekujutus, mida tähendab olla noor tüdruk ja pilke endale tõmmata, tekib tal Barbiet vaadates iseenesest. Teisiti ei saagi olla. Selleks on nukk oma pikkade jalgade ja kuldsete juustega liiga võluv, liiga pealetükkivalt esikaanetüdrukulik. Ainult naiivne näoilme juhib tähelepanu kõrvale sellelt, et Barbie on õidepuhkenud neitsi, kes saadab ümbritsevasse maailma tugevaid erootilisi signaale. Küll katsetatakse tänapäeval Barbiet kujutada karjäärinaisena, kellel on sülearvuti ja mobiiltelefon, aga esmajoones on ja jääb ta seksikaks. Ja nukku ikka ja jälle riidesse pannes ja riidest lahti võttes ning talle hommikumantlit selga proovides saab ka kaheksa-aastane tüdruk võib-olla esimest korda aimu oma tulevasest naiselikkusest ja ahvatlemiskunstist. Kas see on hea ja õige? Väikesed tüdrukud on sageli koketsed, nad flirdivad küllaltki häbematult terve maailmaga ja kui nad on veel väga väikesed, nooremad kui kolme aastased, kergitavad nad tervitades koguni seelikut. Hiljem summutab loomulik häbitunne koketeerimise, sportlikud või vaimsed huvid varjutavad erootilised ja kaheksa-aastaselt on nii mõnigi tüdruk rohkem poiss kui plika. Sellegipoolest soovib ta endale Barbiet. Ta paneb nuku riidesse ja võtab siis jälle riidest lahti … Kui vaimustatud väikesed Barbie-omanikud nukust ka pole, reageerivad paljud vanemad skeptiliselt. Barbie tõmbab enesele pedagoogilise kriitika nooled: üks aspekt näib siin olevat eriti huvitav: traditsiooniliselt on nukud olnud laste lapsed. Nendega mängides harjutati emarolli. Oli võimalik osi vahetada ja nukulast käsutada, tema kallal nääksuda ja temaga tõreleda nõnda, nagu lapse ema seda teeb ja nagu lapsel tuleb taluda. Barbie on loodud teistsugusel eesmärgil. Täiskasvanut kujutava ja pilupüüdva ebajumalana näitab nukk lapsele tema enda tuleviku ideaalkuju. Barbiega mängides ei harjuta laps emarolli, vaid etappi enne seda: neiuiga, armumisega, pulmi.

Loomulikult võib seda ohtu kartmata teha. Iga tüdruk käib läbi oma arengutee ja kui näiteks üheksa-aastane plika, kes meeleldi ronib, kakleb, saab kingituseks Barbie, ei saa temast seepärast printsessikest, ta käitub nukuga vastavalt oma poisilikele fantaasiatele. Mõni teine üheksa-aastane, kes proovib salaja ema huulepulka, õmbleb Barbiele läbipaistva kleidi ja igatseb juba aega, mil tal endal on rinnad, aga seeläbi ei sünni talle kahju. Aga siiski on Barbie-kontseptsioonil üks nõrk koht. Nuku sihtrühm on enne lapse puberteeti, ja see õnnis aeg kuuenda ja kümnenda eluaasta vahel on Homo sapiensi elus ainuke faas, mis on enamasti vaba seksuaalsuse pingetest, olgu need siis hirmud või õnneootused. Sel ajavahemikul kujuneb vaimu tegevusraadius ja iga kaheksa-aastase lapsega, olgu siis poisi või tüdrukuga, on võimalik filosofeerida kõigist maailma asjadest. Seepärast pole arukas imeliselt süütu hilise lapsepõlve faasis torgata arenev isiksus ninapidi oma seksuaalsusesse ja ahvatleda teda nartsissismi harrastama. Eriti kehtib see tüdrukute kohta, kelle eelpuberteet kestab niikuinii lühikest aega. Eros teatab endast niikuinii varakult ja dirigeerib inimese tegemisi peaaegu elu lõpuni. Niisiis tuleks seda vaba aega kasutada raamatute lugemiseks või loodus ja tehnika saladuste uurimiseks, selle asemel et naiseks olemist harjutada. Barbie menu kogu maailmas näitab seda, et Eros ei peatu ka latentse faasi ees. Iseasi, kui väikesed tüdrukud ei pane seksikat disaini tähele, tõmbavad Barbiele öösärgi selga, panevad ta nukuvankrisse ja laulavad talle “Lapsuke, uinu mu kullake …”

 Barbie tekkelugu