Madonna

Madonna elulugu

 Keset motown-soundi, vabrikusireene, vaesust ja mustanahaliste soul-funki sünnib 16. augustil 1958 Madonna Louise Ciccone. Ja see sound ei lase teda enam lahti. Nimi Madonna pole mingi provotseeriv kunstnikunimi, selle paneb talle Itaaliast pärit ema. Hiljem tähendab see nimi lauljannale palju: süütust, puhtust, aga ka väljavalitust ja ürgjõudu.

Väike Madonna kasvab üles kaheksalapselises perekonnas. Koos viie venna ja kahe õega võitleb ta vanemate suurema poolehoiu eest. Madonna lülitub võitlusse tähelepanu eest varakult ning sellise agressiivsuse ja otsekohesusega, mis torkab silma. Tüdruk elab rängalt üle armastatud ema enneaegset surma. Ta austab küll isa – hiljem pühendab Madonna talle oma esimese albumi -. Aga hakkab ägedalt vastu tema religioossele kasvatusele. Ta vihkab ka nunnade juures kooliskäimist.

Puberteedi alguses – Madonna on varajase arenguga – vahetab ta kooli ja hakkab käima Junior High Schoolis. Ta tantsib, on cheerleader, asutab teatritrupi, laulab koolikooris ja hulgub mustanahaliste lastega ringi. Tantsimisest saab pelgupaik, kui kodus on järjekordne krahh. Provokatiivse käitumisega, ent sügavalt ebakindlale tüdrukule pakub tants tuge. “Kui alustasin tantsimisega, allutasin end enesedistsipliinile ja hakkasin endale esimest korda tõeliselt meeldima.” Samasse aega langeb ka üks teine “esimene kord”: viieteistkümneaastaselt kaotab Madonna koormava neitsilikkuse, tõsiasjast saab hiljem esimese superhiti teema. “See oli äge, minu jaoks oli see hüpe karjääriredelil.” Tõeliselt tähtis edasiliikumine karjääriredelil tuleb aga alles teise mehega. Madonnal on hea vaist inimeste suhtes, kes saavad teda upitada, ja kriitikud viskavad talle niisugust arvestajalikkust ette. Ta kohtub tantsuõpetaja Christopher Flynniga. Mees aitab tal pärast high schooli lõpetamist – Madonnal õnnestub see aasta tavalisest varem – saada stipendiumi Michigani ülikooli. Seitsmeteistkümneselt on ta lõpuks vaba perekonnast, isast, koolist, religioonist ja Bay Cityst (oma kodulinnast). Madonna tantsib ekstreemselt ja toitub ekstreemselt, nimelt makrobiootiliselt, see tähendab sööb ainult teraviljahelbeid ja jogurtit; ta ka riietub nii ekstreemselt, et seda on valus vaadata. Ta lõikab lõhki tantsutrikood, seob riideräbalaid tupeeritud juustesse, kannab tonnide viisi odavaid moeehteid.

Nii ekstreemsete asjade jaoks jääb Michigan varsti liiga ahtaks. Madonna tahab rohkemat, ta hoiab kokku piletiraha, jätab ülikooli sinnapaika ja seisab ühel päeval 1978. aasta soojal juulikuupäeval New Yorkis Times Square’il, taskus 35 dollarit ja kogu power. Siin on kõik teistmoodi. 1980. aastate alguse New York on magnetiks tuhandetele staarihakatistele. Igaüks tahab silma paista. “Olin harjunud sellega, et olin haug karbitiigis, ja järsku polnud ma mitte keegi. Aga mitte hetkekski ei tulnud mul mõtet tagasi minna.” Siin asfaldidžunglis märkab Madonna, et tantsimisega üksi end ära ei elata. Ta peab alatasa kortereid vahetama, mõnikord magama tänaval ja tal pole raha söögi ostmiseks. “Nii ma siis jalutasingi prügikasti juurde, ja kui see tõeliselt hästi lõhnas … avasin kaane. Kui vedas, leidsin friikartulid, mis keegi oli ära visanud.” Ta poseerib alastifotode jaoks, 10 dollarit tund, mis hiljem langevad Playboy saagiks. Ta tutvub maalikunstnik Keith Haringuga ja nad käivad koos grafiteid tegemas.  Grafitimärk (tag) BoyToy saab tema äravahetumatuks moeaksessuaariks. Lõpuks õnnestub tal produtseerida demofilm. Camille Barbone’i, oma merseeni, kasutab Madonna marketingi huvides niisama osavalt kui mehigi. Kui Madonna õhtuti diskosse tantsima läheb, on tal alati kaasas oma songi koopia. Mark Kammins, ülipopulaarse disko Danceteria disjockey, teeb väikesele pöörasele üritajale heameelt ja mängib tema pala Everybody. Laul mõjub plahvatusena. Värske sound äratab tähelepanu. DJ Kammins on Madonna uus redelipulk teel ülespoole. Kammoins muretseb Madonnale plaadilepingu Warner Brothers’i kaubamärgi Sire Records juures, millele lauljanna jääb truuks pikaks ajaks. Mis nüüd järgneb, on tophittide, skandaalide, megashowde, eneseinstseneeringute ja triumfide tulevärk. Kõigest nelja aastaga võitleb madonna endale välja koha popmuusika ajaloos. 1984. aastal on ta meelelahutusäri kõige tähelepanuväärsem naine. Millest ta kinni haarab, see muutub kullaks. Kuhu vaatad, igal pool Madonna. Tema elu muutub radikaalselt. Lauljanna ja pressi vahele tekib niisugune armastuse ja vihkamise segu, mis muutub tõeliselt luupainajalikuks vahekorraks.

Madonna on taibanud: mida skandaalsem, seda edukam on toode, isegi kui selleks tooteks on inimene, naine, staar ise. Küsimusele, miks ta kogu aeg krutsifikse kaelas kannab, vastab ta: ”Need on nii seksikad, seal ripub alati mees.” Kuigi ta pole klassikaline iludus ja tema lauluhäältki võib hinnata kõigest keskpäraseks, kerkib ta sfääridesse, kus elavad superstaarid.

 Tema lauludes tuksub alati aja pulss. Niisama kaasaegsed on ka tema muusikavideod. Need loovad uusi trende ja leiavad tunnustust, näiteks Lucky Star ja Express yourself. Madonna filmiesinemised lõppevad aga nurjumisega. Sellest pole midagi, tema karjääri ei ohusta enam miski. Madonna abiellub samuti ülespoole püüdleva näitleja Sean Penniga. Mees meenutab talle isa.