“Ma astusin kirikusse, seljas lai krinoliin, mille all ma ei kandnud midagi. Inimesed lamasid selili, ma astusin nendest üle ja nad vaatasid minu poole üles. Ma soovisin meeleheitlikult, et oleksin alasti Jumala ja kõikide teiste ees!” Võiks arvata, et see on ülimalt erootiline unenägu. Aga pigem väljendub unenägu seda, et une nägija tunneb end üksiku ja kaitsetuna. Marilyn Monroe sündis vallaslapsena ja kandis siis nime Norma Jean Mortenson. Tüdruk on kõigest 2 nädalat vana, kui ta antakse kasuvanematele hooldada. Kasuvanemad kohtlevad Norma Jeani sõbralikult, päevad kulgevad kindla plaani järgi ja pühapäeviti käiakse kirikus. Ta tahab olla hea laps ja palvetab seepärast innukalt. Aga ta näeb imelike unenägusid. Ta harjutab inimestele meeldimist. Veel ei tea ta, mida täiskasvanud temalt tegelikult tahavad, seda enam et hooldajad pidevalt vahetuvad. Kui Norma Jean on hakanud koolis käima, võtab ema ta enda juurde tagasi. Glayds Baker töötab ühes Los Angelese filmilaboratooriumis ja imetleb staare, keda ta tihti kinos vaatamas käib. Aga mitte ainult ema ei ela unistuste maailmas, seda teeb ka tütar. Hilisemates intervjuudes räägib Marilyn lastekodudes elamise ja isa kohta iga kord erinevat juttu. Praegu elab ta aga ema ja ema sõbratari Grace’i juures, kes avaldab tüdrukule suurt mõju. Norma Jean palvetab mõlema naise eest, kes meelsasti trimpavad, tantsivad ja hasartmänge mängivad. Kiriku asemel käib ta nüüd kinos. Ameerika majanduses valitseb buum ja filmitööstus (just oli läbi löönud helifilm) on Los Angelese tähtsaim majandusharu. Norma Jean istub tihti üksinda uhketes kinodes, elab sisse näidatavatesse lugudesse ning mõtleb ennast filmitegelase asemele.

  Grace õpetab tüdrukule staaride esinemisstiili. Ta meigib Normat, viib ta ilusalongidesse, sätib juustesse lehve ja ostab tüdrukule uusi kleite. Norma Jean on tähelepanelik õpilane, kes laiendab pidevalt oma repertuaari.

  Tema ema on vahepeal sattunud närvikliinikusse ja Grace soovib tüdruku lapsendada. Aga enne seda rändab laps veel läbi paljude kasuperekondade juurest. Kui ta jälle Grace juurde maandub on too saanud ka ema eestkostjaks. Nüüd võiks Norma Jeani karjäär alata. Aga siis Grace abi ellub ja uus abikaasa ahistab kasutütart seksuaalselt. Jahmunud Grace hoolitseb selle eest, et Norma Jeani “reis” jätkuks. Järgmistel kuudel ärkab Norma nii paljude onude ja tädide juures, et hommikuti ta enam ei tea, kus parajasti viibib. Vahepeal on ta saanud kaheteistkümneseks, näeb välja aga nagu seitsmeteistkümneaastane. Riided, mida ta kannab, on ümarate vormide jaoks liiga kitsad, ja kui ta ilmub kooli teksapükstega, saadetakse ta koju riideid vahetama. Kõik panevad teda tähele, mitte ainult poisid, kes teda vahetunnil piiravad. Ühe Ana-nimelise tädi juures, kes on ilmselt tüdruku vastu tõesti kena, elab ta kaks aastat, siis võtab Grace ta uuesti enda juurde – et kahe kuu pärast ilma tüdrukuta minema kolida. Toomaks tüdruku ellu pisut stabiilsust, pannakse Norma 1942. aastal, kuueteistkümnesena, mehele naabripoisile Jimile. Abikaasad peaaegu ei räägigi midagi teineteisega, sest neil pole teineteisele mitte midagi öelda. Jimist saab Norma Jeani esimene Daddy, nagu ta abikaasasid hiljem sagedasti nimetab.