MOODNE KUNST

Viimase saja aasta jooksul on kunstipilt tunduvalt mitmekesistunud. Kuigi tõetruu ja looduslähedase kunsti loomine pole kunagi katkenud on selle kõrvale astunud selline kunst, mis ei taotle mitte looduse täpset edasiandmist, vaid kunstniku eneseväljendust, tema tunnete ja meeleolude kajastumist kunsti vahenditega. Niisugusele väljenduskunstile panid aluse juba postimpressionistid ja üldiselt on avaks seda nimetada moodsaks kunstiks. Mõnikord alustataksegi moodsa kunsti käsitlust postimpressionistidest, vahel isegi impressionistidest. Käesolev referaat hõlmab 20. sajandi jooksul kapitalistlikes riikides loodud kunsti, mis ei sea oma eesmärgiks looduse täpset edasiandmist.

Moodne kunst hülgas vanad harjumuspärased traditsioonid ja tekitas sellega algul palju probleeme ja kahtlusi. Sel kunstil on olnud nii kirglikke pooldajaid kui ägedaid vastaseid. Enamik etteheiteid on aga tehtud moodsa kunsti tehnilisele küljele tegelikult on moodsa kunsti tõeliselt oluliseks puuduseks aga see, et ta on enamasti mööda vaadanud teravatest probleemidest. Ühiskonnas.

Moodsat kunsti on alles suhteliselt vähe uuritud ning lähedase ajalise vahemaa tõttu ei ole sellest veel välja selginud kõik ta olulisemad tunnused.

Moodne kunst ei ole mingi ühtne kunstinähtus, vaid ta koosneb tervest reast suundadest ja stiilidest, mis erinevad nii oma eesmärkide kui ka valitud väljendusvahendite poolest. Neid eri suundi nimetatakse v o o l u d e k s. Moodsale kunstile on iseloomulik mitmete voolude samaaegne esinemine ja omavahel sarnaste taotlustega kunstnike koondumine rühmitustesse. Samal ajal on ka kunstnikke, kes oma elu jooksul on loonud erinevatesse vooludesse kuuluvaid teoseid või tegutsenud mitmes eri rühmituses. Mõnede kunstnike looming on aga niivõrd isikupärane, et võib olla ainuke omas laadis.

Oma isikupära rõhutatud väljendamine ongi üks põhilisemaid kunstnikke püüdeid moodsas kunstis. Sellest on tingitud nii uudsete väljendusvahendite kui enne kasutamata materjalide ostmine, sest võime luua midagi hoopis uut ning oskus äratada tähelepanu võivad tähendada just eeldusi edu saavutamiseks.

Tihtipeale on moodsas kunstis loobutud sellistest vanas kunstis olulistest asjadest nagu hoolikas teostus, traditsioonilised värvide kooskõlad, joonistuse täpsus, peenuse või välise ilu poole pürgimise jne, jne. See aga ei tähenda, et need oskused oleksid kunstnikele tõesti kättesaamatud – kuigi nende hulgas on palju iseõppijaid. Moodsa kunsti tehnilise külje üle ei saa otsustada samadelt alustelt nagu varasemate aegade kunsti üle. Kui jätame kõrvale moodsa kunsti laiema ühiskondliku tähenduse, siis iga üksiku teose väärtus sõltub sellest, kui hästi ta valitseb oma valitud tehnikat. Ja selle põhjal võib ka sattunud pealiskaudsest seiklejatest, kel pole oma „teostega“ mida väljendada.

Kõige suuremaid muutusi on moodsas kunstis läbi teinud maalikunst ja just selles on kõige selgemini eraldatavad erinevad voolud.

Üksikud moodsa kunsti voolud ja stiilid vahelduvad väga kiirest. Ajakirjade, kunstialbumite, kino, televisiooni, rahvusvaheliste näituste kaudu saavad nad väga ruttu tuntuks ning peagi tärkab vajadus millegi veel uuema järele. Samal põhjusel veel uuema järele. Samal põhjusel on moodne kunst eri maades muutunud üsna sarnaseks, ehkki rahvuslikud jooned sellest veel päriselt kadunud pole. Kunsti sarnastumisele on kaas aidanud ka eri rahvustest kunstnike koondumine suurtesse kunstikeskustesse. Pikka aega oli moodsa kunsti pealinnaks Pariis, pärast teist maailmasõda on sellele lisandunud veel New York ja London.

EKSPRESSIONISM

Niisugust kunsti, ms seab oma eesmärgiks kunstniku siseelu, tema tunnete ja meeleoludu rõhutatud väljendamise, nimetatakse e k s p r e s s i o n i s m i k s (sõna „ekspressioon“ tähendab väljendust ja voolu nimetus on tulnud prantsuse keelest). Kuigi ka van Gogh ja foovid lõid väljenduskunsti, tarvitatakse nimetust ekspressionism siiski tavaliselt saksa kunsti puhul, sest seal avaldus ta kõige puhtamal kujul (tegelikult esined ekspressionistlikke jooni ka teiste Põhja-Euroopa riikide kunstis, näiteks norralased Edvard Munchil ning Belgiast pärit James Ensoril – mõlemaga kohtusime juba sümbolismi peatükis).

Saksa ekspressionism sai alguse 20. sajandi esimestel aastastel, seega umbes samal ajal kui Prantsusmaal fovism. Erinevalt viimasest ei taotlenud aga saksa ekspressionistid oma teostes ilu – saksa kunstile on ka muudel ajastustel olnud iseloomulik sisu rõhutamine, jutustavus ja vähene huvi teose välise ilu vastu. Kunstiteos oli ekspressionistidele vaid vahend, mille abil nad lootsid vahendada oma ajastu ühiskondlikke vastuolusid. Oma teostega tahtsid nad vaatajaid vapustada, liigutada nende tundeid, õpetada ja suunata. Kuid samal ajal rabelesid nad ka ise ummikus: polnud rahul valitseva korraga, ei osanud aga leida sellest väljapääsu. Tulemuseks oli masendus, tusk, pettumine kogu maailmas ning kõikjal ainult halva ja inetu nägemine. Oma tundepursete väljendamiseks valisid ekspressionistid kord räiged toored värvid, kord jälle tumedad porikarvalised toonid, hooletu rahutu pintslitöö, järsu lihtsustatud vormid, tahtliku moonutamise.

Saksa ekspressionistid moodustasid sajandi algul eri rühmitusi nagu „Die Brücke“ („Sild“), „Der Blaue Reiter“ („Sinine ratsanik“ – nimetus tuletatud ühe maali pealkirjast) või koondusid ajakirja „Der Sturm“ („Torm“) ümber. Nad töötasid välja oma seisukohad kunstiküsimustes, avaldasid neid mitmesugustes kirjutistes, katsetasid uudise suundi ja võimalusi, korraldasid näitusi. Nendega liitus ka mitte-ekspressioniste ning välismaalasi, näiteks Venemaalt pärit kunstnikke. Kõige tuntumad neisse rühmitusse koondunud sakslastest olid Ernst Ludwig Kirchner (1880 – 1938), Emil Nolde (1867 – 1956) ning Austriast pärit portretist Oskar Kokoschka (1886 – 1980).

Pärast Esimest maailmasõda muutus ekspressionism veelgi ühiskonnakriitilisemaks. Sõda oma koledustega läbielatust hirmutatud üksildasi inimesi, haavatuid, sante, kerjuseid, pahelisi urkaid jne kujutas näiteks Otto Dix (1891 – 1969). Mõnikord tundub aga, et ekspressionistid lausa vihkasid inimesi niivõrd koledad, mandunud, isegi värdjalikud on nad nende teostel. Palju harrastati neil aastail graafikat; ekspressionistlikult ilmekaid väljendusvahendeid kasutas ka revolutsiooniline naisgraafik Käthe Kollwitz (1867 – 1945).

Ekspressionismile tegid lõpu 1933. aastal Saksamaal võimu haaranud fašistid. Hitler isiklikult kuulutas kõik 20. sajandi moodsa kunsti voolud „mandunud kunstiks“, mis tuli hävitada.

Allikad:

Tiiu Viirand „Kunstiraamat noortele“