Nipernaadi filmis ja raamatus

 

Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.

Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.

Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.