Onegin ja Tatjana (Puðkin “Jevgeni Onegin”)

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Kunagi ei tasu milleski täiesti kindel olla. Siin maailmas on kord juba nii seatud, et miski ei ole igavene, kõik on muutuv ja pidevas liikumises. Südameasjad kui elu üks tähtsamaid osasid ning kirjanduses põhiliselt kajastatavaid teemasid omas keskset kohta ka romaanis “Jevgeni Onegin”.
Ühepoolne armastus oma õnnetu saatusega on arvatavasti igale inimesele vähemalt korra elus piina ja südamevalu tekitanud. On vähe sõnapaare, millest paari sajandi vältel ühtemoodi aru saadakse. Võib ju lõputult vaielda selle üle, et kes on süüdi. Niikuinii mõtlevad mehed ühtmoodi ja naised teisiti.

“Jevgeni Oneginis” on autori kujul eriline roll. Ajuti ilmub Puðkin romaani kui tegelane: ta on Onegini sõber, nad jalutavad koos Neeva kaldal, arutavad maailmaasjade ja luule üle.

                    Mu meelest see on tähtis faktor,

või teravkeelne lugeja

saab hakkama ehk väitega,

et minagi siin kogu aja

nii nagu Byron, kõrk poeet,

skitseerin enese portreed-

justkui ei suudaks luuletaja

poeemi kirjutada muust

kui omaenda isikust.

Ja samas püüab autor noort meest kirjeldada kui tollase suurilma tüüpilist esindajat, rõhutab tema pinnapealsust, kiindumust seltskondlikesse lõbustustesse, ballidesse ja kergetesse armuseiklustesse.

Alustades lugemisega, ei suuda keegi arvata selle armastusloo tegelikku kulgu ning lõppu. Kõik tuli ilmsiks romaani edenedes. Noore mehe ja vaesevõitu mõisapere vanema tütre vaheline armastuslugu on väga omane sellele ajastule- Peterburi restorani-, teatri- ja baarimiljöös tähelepanu keskpunktis olev Onegin ning maamõisa vaikelus elav Tatjana.

Pealinnast saabuv tark skeptik, kes ei uskunud armastusse. Ilmselt oli tema usk tapetud pealinna seltskonna kahepalgelisusega, kasuahnuse ning raha kummardamisega. Lapsepõlvest saati ei olnud Onegin kokku puutunud siira armastusega, vaid päevast päeva näinud kalki ja varandusel baseeruvat inimsuhete keeriseid. Küllap oli ka tema südames peidus hellus, armastus, hoolivus, kuid ta ei saanud seda välja näidata just elu heaolu pärast. Ja saabudes maale oma järjekordset rahasüsti päranduse näol kätte saama, võttis vastu noort Oneginit vastupidiselt pealinna võltssuhetele siiras armastus. Kahjuks aga oli noore mehe hing juba nii mürgitatud selle võltsiga, et ta ei suutnud või ei tahtnudki tulla välja harjunud kestast. Kuid maal kehtisid teised reeglid ja kui Onegin püüdis seal edasi elada harjumuspäraste reeglite järgi, siis tabas teda esimene tagasilöök. Erinevalt pealinna kahepalgelisusele põrkas ta kokku hoolivuse ja tõelise autundega. Duellile kutsumised ei olnud enam pelgalt mehelikkuse tõestamiseks vaid tõelise au kaitsmiseks. Arenevad sündmused ajasid noore mehe segadusse ja ta ei suutnud enam talitseda oma pealispinnalisust ning põgenes möllavate tunnete eest reisile.

Naastes lootis leida eest Onegin taas selle õhkava ja teda imetleva Tatjana, kelle ühepoolse armastusega jälle oma eneseimetlust upitada. Tema õnnetuseks kohtas ta tema suhtes külma ning abielus naist. Ja siis algas võitlus selle nimel, et Tatjana jälle õhkaks kurval pilgul Onegini poole, aga sellest võitlusest kujunes välja sügav armastus, mis omakorda jäi vastuarmastuseta jõudes liiga hilisele arusaamisele armastuse tähtsusest.

Ja noor tütarlaps Tatjana, kes oli kasvanud üles värskes õhus, romaanide mõju all. Talle oli antud hea haridus, ta valdas prantsuse keelt paremini kui vene keelt. Kirja Oneginile kirjutas Tatjana ka prantsuse keeles, sest see keel oli nagu tol ajal aadliperedes kombeks, kultuurikeel, milles sai väljendada peenemaid tundeid ja mõtteid. Noore tüdruku armastust aga haavati seltskonnalõvi hoolimatu käitumisega. Kindlasti on leidnud paljud õrnema soo esindajatest lugejad end sarnases olukorras Tatjanaga, kui too oma “unelmate printsi” taga nuttis, metsiku hundina kuu poole ulgudes. Ning suureks õnnetuseks tõrjus ihaldatu kõik tunded kulmu kortsutamata tagasi. Jevgeni ei osanud siis aimatagi, kuidas ta tulevikus tehtut kahetsema hakkab. Oskuslikult hoidus noormees kokku puutumast ja läbi käimast Larinite perega. Mõtlematult ja lihtsameelselt oli Onegin arvanud, et suudab Tatjanas kõik tunded pelgalt ühe jutuajamisega maha suruda ning tüdruku endast võõrutada. Tegelikult muutis ta olukorra neiu jaoks hullemaks. Tatjana igatses nüüd veelgi enam, kuid igatsus oli seda valusam, et lootus oli kadunud. Viimsed ning nõrgimad lootusekiirekesed mattis Onegin lõplikult oma lahkumisega senisest kodupaigast Larinite läheduses. Tütarlaps pidi leppima vaid õhkkonnaga, mille noormees endast oma vaikivatesse eluruumidesse jätnud oli. Tatjana otsustas aga oma eluga siiski edasi minna, sest polnud ju kindel, kas Onegin üldse kunagi naaseb reisilt ja kuidas ta siis Tatjanasse suhtub.Saatus võib aga oma keerdkäikudes mängida vingerpussi – uluva hundi roll vahetus. Igatsevast ning haavatavast Tanjast sai pealtnäha õnnelik, kuid end maksmapanev ja kahe jalaga maa peal seisev mehenaine. Oneginist seevastu armastusel sabassörkija, kes kuidagi selleni ei küündinud.

Ajad muutuvad ning inimesed koos nendega. Kunagi ei või teada, mis meid ees ootab. Nii leidis ka peakangelane oma suureks imestuseks tolle imekauni naise vastu endas tundeid tärkamas. Sellesama, kelle ta kunagi kauges elukevades ära oli põlanud. Nüüd oli Jevgeni kord loota, igatseda ning unistada. Mehe üllatuseks jäi tunnetele vastus saamata. Olukorda enam väljakannatamata otsustas Onegin Tatjana juurde selgust saama minna. Romantiliste hingedega lugejad ootasid kindlasti, et paarike teineteist peale pikki aastaid leiab ning õnnelikult elupäevade lõpuni kokku jääb. Naine otsustas aga hoopis oma truuduse ja rajatud kodu najal seisma jääda. Jevgeni saatis ta hinges pesitsevast armastusest hoolimata minema.
Puðkin otsustas ettearvamatu lõpuga teosele punkti panna. Arvatavasti säilitas romaan nii parimal viisil oma tõepärasuse ja usutavuse. Äratas mingil määral lootust alal hoidma ka kõige lootusetumates olukordades, kuid jääda uskuma juhusesse, et miski praegusel hetkel kättesaamatu ja kauge aastakümnete pärast teoks saab, on siiski liialt utoopiline ning samuti ahistav ja piirav. Säärast mõtet võiks kaugeimas südamesopis vaikselt heietada vaid juhul, kui see elamist-olemist segama ei kipu.