Sümbolism

Kunstnikul on oma teostes võimalik kujutada kahte eri liiki asju: ühelt poolt päriselt olemas olevaid ja silmaga nähtavaid esemeid, maastikke, inimesi jne, teisalt aga igasuguseid ebatavalisi ja väljamõeldud olendeid, esemeid ja olukordi. Viimaseks pakuvad ainet, raamatud, muinasjutud, sündmused ajaloost, mütoloogia ja loomulikult ka kunstniku oma fantaasia. Just 19. sajandi kahel lõpukümnendil ja sajandivahetusel leidis see fantaasiast toituv kunst eriti palju pooldajaid ja oli suhteliselt populaarne. Niisugusel nähtusel olid keerulised ühiskondlikud põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike pettumine oma kaasajas. Kuna nad ei osanud ühiskonna vastuolusid parandada, tõmbusid nad tagasi oma fantaasia maailma. Väljapääsu otsisid nad igasugustest fantastilistest õpetustest, huvitusid kaugete maade kunstist ja usunditest, vanadest hävinud kultuuridest jne, millele nad omistasid salapäraseid, ebatavalisi, müstilisi jooni. Oma kunstis kujutasid nad fantaasia abil loodud nägemusi. Nende teostes on palju tabamatut, ebamäärast, vaid aimatavat; need kubisevad igasugustest mitmemõtteliselt vihjetest, võrdkujudest ja sümbolitest – viimased on andnud kõnesolevale kunstisuunale ka nime.

Osa sümboliste lõi igatsevaid, nukraid või luulelisi unelmaid, teine osa aga pühendus süngete õuduspiltide loomisele. Inimhinge varjupoolte esiletoomine, tähendusrikastes poosides tegelased, virildunud maskid, tardunud pilguga mustad silmad surnukahvatutes nägudes, saatuslikud surmameeleolud, võikad fantaasialoomad, luukered, kolbad – neid motiive võib sageli kohata sümbolistide loomingus. Enamik sümbolistide poolt valitud väljendusvahenditest pärines kas akadeemilisest kunstist (fotograafiline täpsus, kuid ja igav kujutlusviis) või siis juugendist (figuuride venitatud, sujuvad piirjooned, selged värvipinnad, püüe välise dekoratiivsuse poole).

Prantsuse kunstnikel oli suhteliselt vähe kalduvust sümbolismi poole, hoopis enam levis see aga saksa kunstnike seas. Kõige huvitavamateks prantsuse sümbolistideks on Odilon Redon (1840 – 1916) oma väga fantaasiaküllaste nägemuspiltidega ning peamiselt seinamaalide autor Pierre Puvis de Chavannes (1824 – 1898). Mõlema teosed on vägagi meeldivad ka oma välise, puhtmaalilise külje poolest. Puvis de Chavannes näiteks eelistas tagasihoidlikke sinakashalle toone ning selgeid ja lihtsaid vorme. Väga kuulus on ta maal, mis kujutab Pariisi kaitsjannat Püha Geneviéve’i kuuvalgel uinuvat linna valvamas. Legend jutustab, et 5. sajandil, kui hunnide väed Attilaga eesotsas Pariisi ähvardasid, innustas noor neiu Geneviéve hirmunud linnakaitsjaid võitlusele. Vaenlased löödigi tagasi ja neiu kuulutati tänutäheks Pariisi kaitsepühakuks. Rohkelt imeilusat sümbolismi leiame ka Belgiast, kus James Ensor (1860 – 1949) maalis kirgastes toonides võikaid maske, ja Hollandist, kus Jan Toorop (1858 – 1928) lõi kuidagi haiglasliku ja mürgise meeleoluga pilte. Neil näeme külmi rohelisi ja siniseid toone ning venitatud valgenäolisi inimesi. Inimlikult mõistetavam oli norralane Edvard Munch (1863 – 1944) – tema maal „Elutants“ näiteks väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vabadus, lootused ja pettumused, kuupaistelisel rannal tantsivate naiste puhasvalgete, lõõmav punaste ja mustade rõivastega annab ta edasi inimelu kulgu.