“Vahetuslaps” Christine Nöstlinger

Autorist

Christine Nöstlinger (sünd. 1935 Viinis) on tuntud, armastatud ja paljuloetud laste- ja noorsookirjanik, kes läheneb uudselt pedagoogilistele ja sotsiaalsetele probleemidele. Teosed on fantaasia- ja huumoriküllased. Ta on pälvinud kõrgeid rahvusvahelisi auhindu: Hans Christian Anderseni preemia, Saksamaa noorsookirjanduse auhinna, Austria laste- ja noorsooraamatu auhinna jmt.
Tarbegraafikat õppinud Chr. Nöstlinger kirjutas usinalt ka päevalehtedele ja ajakirjadele ning tegutses tükk aega raadiotoimetajana.

 “Mida kõikidest minu raamatutest kindlalt võib leida, see on lapsele elu kannatlik selgeks rääkimine ja inimarmastuse ülistamine,” on Chr. Nöstlinger ühel avameelsushetkel tunnistanud.
Tema sotsiaalne sõnum on väga selge: mitte kellegi (olgu ta siis lapsevanem, kooliõpetaja või riigiametnik) pole õigust allutada teisi, eriti lapsi, enda tahtmistele, sest keegi ei pea selle pärast kannatama, et ta on teistest erinev. Ja selles jääb Chr. Nöstlinger alati kindlalt väiksema ja väetima poolele. Last lohutades ja julgustades ei pelga ta sealjuures näidata elu, eriti pereelu pahupoolt, mille on sünnitanud kaasaegne meeletu elurütm. Siin kerkib põhiliselt päevakorrale usalduse puudumine vanemate ja laste vahel, nende võõrandumine teineteisest. See tekitab terve konfliktsituatsioonide ahela, mille lahendused nii elus kui kirjanduses ei pruugi alati õnnelikud olla.

Sisututvustus

Ewald Mittemeieri isa tahtis, et tal oleks tõeline sõber ja ema tundis huvi ainult hästisisistatud “th”-ide vastu. Seepärast tahtsid nad teda Inglismaale Oxfordi kolledžisse saata, aga talle tuli appi tema õde Sybille, kes oli osav trikimeister.
Ühes matetunnis visati Ewaldi lauale sedel mis sisaldas järgmist: “Kas te nüüd võtate ta? Või mitte? Mu ema peab seda kohe teadma! Ta helistas teile eile sada korda, aga teil oli telefon pidevalt kinni. Lene.”
Mõningase uurimise järgi sai Ewald teada, et tema vanematel on kavas võtta vahetuslaps Inglismaalt. Sellest kavatsusest aga ei teadnud ei ta õde Bille ega Ewald ise.
Lennukile vastu minnes ei saabunudki Tom, kes oleks pidanud tulema, vaid tema vend Jasper. Põhjuseks ütles Jasper, et tema vend oli murdnud vasaku jala ja tema saadeti Tomi asemele.
   

    Pühapäev, 19. juuli.
Isa ja ema tahtsid Jasperi pakid autosse kanda, aga Jasper hakkas urisema. Ta urises tõepoolest. Nii nagu suur koer, kelle käest tahetakse konti ära võtta. Ehmunult loobusid isa ja ema oma abivalmidusest. Jasper haaras pambu, koti ja kohvri. Kirjapoogna mäetipuristi-fotoga oli ta enne seda lihtsalt maha pillanud, ja ema oli lahkelt naeratades selle üles tõstnud ja isale öelnud: “Ta on ju veel täitsa segaduses. Pole ka ime!”
Auto juurde jõudnud, avas isa pagasiruumi kaane ning Jasper viskas reisikoti ja kohvri sinna. Isa tahis ka ruudulise pambu sinna visata, aga pamp oli viskamiseks liiga raske.
“Uhh,” oigas isa. “Mis tal võib küll seal sees olla?” Ähkides vinnas isa ruudulise rätikusse seotud pambu pagasiruumi. “Vähemalt kakskümmend kilo!”
“See on kindla peale tema jõekivide kogu,” ütles Peter. “Seda tassib ta ühtelugu endaga kaasa!”
“Huvitav, väike kollektsionäär,” ütles isa, naeratas Jasperile ja osutas ruudulisele pambule pagasiruumis. “Stones?”1 küsis ta.
Jasper ei vastanud.
 “In Austria we have many stones, “ jätkas isa  vapralt. “If you are interested in stones, you will make eyes by us!”2
Jasper ei vastanud jällegi. Ta ignoreeris isa täiesti. Isa ohkas ja istus autosse. Ka meie istusime. Jasper ette, isa kõrvale. Ema taha, Peteri ja minu vahele. Ma kujutlesin, kuidas see peaks inglasele mõjuma, kui ta kuuleb: “You will make eyes by us!”3 Hakkasin itsitama. Peter ütles mulle: “Küll sa veel itsitamise unustad, ausalt!”

Isa püüdis Jasperile sõidu ajal pisut ümbrust seletada. “This is the big Oil-Raffinerie!”4 ja “This is a little town named Schwechat”5 ja “This is Zentralfriehof. All dead people of Vienna are living here!”6 Jasper ei võtnud vaevaks kõikide seal kalmistul elavate Viini surnute poole vaadatagi. Ka isa kena teadaanne: ”Now we drive the belt along!”7 (millega ta tahtis ütelda: “Me sõidame piki Gürtelit – see on ühe meie tänava nimi) ei avaldanud poisile mingit muljet. Jasper õngitses püksitaskust maapähkli-kotikese. Maapähklid koos koorega. Ta urgitses pähklituumad koorest välja ja mugis neid. Koored, suured kui ka väikesed tükid langesid tema paksudele reitele. Sealt toimetas Jasper need meie auto mustaplüüšilisele põrandale. Ma piilusin vargsi, aga väga uudishimulikult ema poole. Meie autot seestpoolt absoluutses puhtuses hoida on üks meie perekonna ülimatest seadustest. Igasugune patustamine selle vastu, kas minu või mu õe poolt, kutsus seni ikka ema lõpmatult pikka ja ägedat riidlemist esile. Aga nüüd naeratas ema ikka veel. Ainult pisut tardununa tundus see naeratus.

Ema lausus: “Peter, ütle palun Jasperile, et ta lõpetaks selle pähklisöömise. Ma küpsetasin tema jaoks ilusa tordi. Aga kui ta niiviisi edasi mugib, kaob tal söögiisu!”
Peter raputas pead: “Ma räägin temaga ainult hädakorral,” ütles ta Jasperi istmele osutades. “Me oleme nimelt surmavaenlased. Ja pealegi” – Peter vaatas emale kaastundlikult otsa – “ei tee ta niikuinii kunagi seda, mida talle öeldakse. Tema talitab raudselt vastupidi!”
“Kuule, kuule, Peter,” ütles ema. “Nii hull see nüüd ka ei tohiks olla!” Tema naeratus oli nüüd jäiseks tardunud.

 “Te ei kujuta ette!” Peter vahtis vihaselt kuklatuge enda ees ja punakaid juuksepahmakaid kuklatoe ümber. “Saatke ta tagasi!” ütles Peter. “Ta toob teile ainult pahandust kaela!”
 Jasperi pea nõksatas kuklatoest eemale, Jasper pöördus meie poole, pistis pea eesistmete vahelt läbi, vaatas Peterile otsa ja ütles üsna vaikselt, aga väga selgelt: “Shut up, old bloody bastard!”8 seejärel pööras ta jälle ringi, nõjatus uuesti kuklatoe vastu ja pühendus maapähklitele.
    Ema läks näost kaameks. Vaikselt ütles ta Peterile: “Ma arvan, et ta sai aru, mis sa ütlesid!”
    “Selge see,” vastas Peter. “Tal on ju koolis saksa keel. Juba kaks aastat!”

__________
1”Kivid?”    2”Austrias meil on palju kivisid. Kui sa oled huvitatud kividest, sa saad tegema silmi meiega.”    3”Sa saad tegema silmi meiega!”    4”See on suur õlipuhastusvabrik!”    5”See on väikelinn nimega Schwechat.”    6”See on kesksurnuaed. Kõik Viini surnud inimesed elavad siin!”    7”Nüüd me sõidame mööda vööd” (Gürtel – vöö. Sks. k.) 8”Pea suu, kuradi raisk!”