Admiral

Tutvustuseks

Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid.

Koerlibliklasi esineb peaaegu kogu maailmas. Nende hulgas võib leida parkide ja aedade püsikülalisi. Lisaks admiralile kuuluvad koerlibliklaste hulka ka veel näiteks nõgeseliblikas, ohakaliblikas, leinaliblikas, koerliblikas, päevapaabusilm ja paljud teised kaunid liblikad.

Toitumine

Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik.

Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega.

Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole.

Areng

Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud.

Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada.

Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid.

Teised koerlibliklased, eriti näiteks koerliblikas, päevapaabusilm ning nõgeseliblikas munevad oma munad rühmiti. Ka teiste koerlibliklaste nukud on nendele tüüpiliste individuaalsete tunnustega. Koerliblika röövikud nukkuvad sageli kividel, mille tulemusena sulab nukk oma värvuse ja kujuga ümbritseva keskkonnaga niivõrd hästi ühte, et teda lihtsalt pole võimalik üldse märgata.

Ränded ja talvitamine

Kuigi admiral asustab ka meie aedu ning põlde, peetakse teda siiski Vahemere regioonist saabunud külaliseks. Meile lendab ta harilikult maikuu paiku.

Kohe pärast saabumist hakkavad emased liblikad munema ning suve jooksul koorub välja kaks põlvkonda admirale. Teine põlvkond jääb siia enam-vähem oktoobrikuuni. See tähendab seda, et need admiralid, keda juuli algul näha võib, on meile lennanud lõunast. Need admiralid aga, keda hiljem näha on, koorusid välja juba arvatavasti kohapeal munetud munadest.

Mõningatel admiralidel ja ohakaliblikatel, kes on samuti rändavad liigid, puudub rändeinstinkt. Kuigi sügis on saabumas, ei kavatsegi nad soojematesse piirkondadesse ära lennata. Selle asemel üritavad nad hoopiski talvituda puukoore- ja müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist.

On olemas aga ka admiralidest vastupidavamaid liblikaid. Näiteks täiskasvanud päevapaabusilmad ja koerliblikad on võimelised meie talve üle elama. Pakase eest peituvad nad puuõõnsustesse ja abihoonetesse.

Kaitse vaenlaste eest

Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma.

See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte.

Admirali vaatlemine

Admirali on võimalik vaadelda aedades, parkides, põldudel, metsaservadel ja teede ääres. Eriti suve lõpul, siis kui toiduvarud lõppema hakkavad, ilmuvad need liblikad välja igas aias. Seal leidub nende toiduks sobivaid nektaririkkaid õistaimi ning maha kukkunud puuvilju. Kui kusagil aianurgas nõgesed kasvavad, ja omanikul on soov admirali näha, tuleks need teatuks ajaks alles jätta, kuna nad võivad neid liblikaid ligi meelitada. Maikuust alates võib läbi luubi nõgeselehti vaadelda, et kontrollida, ega seal liblikamune näha pole.

Kas tead, et …

Nimetus „admiral” tekkis prantsuse keelest väljendist „admirable”, mis tähendab „imetlusväärne”. Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord „aldermaniks” (raehärra).
Ohakaliblikas on maailma arvukaim liblikas ja üldlevinuim (v.a kärbes) putukas.
Teel lõunasse arendavad koerlibliklased kiirust 8-15 kilomeetrit tunnis.

Põhiandmed

Klass: Putukad

Selts: Liblikalised

Sugukond: Koerlibliklased

Perekond ja liik: Vanessa atalanta

Suurus

Tiivaulatus: 55-64 mm.

Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal.

Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil.

Paljunemine

Innaaeg: Kevad.

Munade arv: Kuni 100.

Munade arenguperiood: 4-7 päeva.

Rööviku arenguperiood: 2-3 nädalat.

Eluviis:

Toitumine: Peamiselt õienektar, näiteks nõgeste, karikakarde ja ohakate

Eluea pikkus: Umbes 10 kuud.

Lähisuguluses olevad liigid

Rohkearvulisse koerlibliklaste sugukonda kuuluvad näiteks ohakaliblikas, nõgeseliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas.

Esinemine

Alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini.

Kaitse

Koerlibliklased on paljudes maades ohustatud seetõttu, et põldudelt ja aedadest on kadunud taimed, millest nad toituvad.

Kasutatud kirjandus:

Kogumik „Loomariigis”
Ene nr 1 lk 60
http://et.wikipedia.org/wiki/Admiral_%28liblikas%29

Piltide allikad: