Teatrimapp

Ita (Ilse) Ever

            Olla näitleja- ei, selleks pole mul minu varajases nooruses olnud vähimatki tahtmist ega ka ema- isa sundimist. Veelgi enam! Kodus puudus soosiv- suunav miljöö täiesti.

Ilse Ever sündis 01.04.1931.- kolmapäeval, Paides.

Vanematega kolis ta töö asjus Tallinna seejärel samal põhjusel Võrru. Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna, sest Ilse omandas „kohaliku keele“ liigagi korralikult ja vatras selles keeles liialt puhtalt.

Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest.

Eesti Draamateatri lavale astusin esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa.

XI klassis mängis Lavrenjovi „Murrangul“ peaosa- Tatjanat.

1950. aastal lõpetas ta keskkooli. Esialgu oli tal plaan minna Tartusse ja õppida arstiks. Aga sõbrad meelitasid teda Moskvasse GITIS- e eesti stuudiosse. Peale kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. 1953. aastal peale lõpetamist asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle.

Esialgu oli tal tööd vähe ja seepärast tegi ta ka raadios, kuuldemängudes kaasa. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene film oli „Andruse õnn“ 1955. aastal. Tuli juurde tööd Draamateatris. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli ta I estraaditöö- „Kellega seda ei juhtu“.

Kes oleks osanud arvata, et Ever on materjal teatrile, teleteatrile ja filmile. Vaadates nüüd “Igihalja vaatemängu” tatsavat vanaprouat, mühakat taksojuhti või poplaujat, Everi võimete tippdemonstratsiooni, tekib küsimus, kas on veel näitlejat, kes niisuguse show välja kannab? “Oi, mis te nüüd, neid näitlejaid on küllalt, kes seda teha võivad,” arvab Ever ja alustab endastmõistetavalt loeteluga, kuni Gunnar Kilgas teda katkestab. “Teevad ära küll, aga kuidas?” arvab tuntud telelavastaja. Sest mitte kõik suured näitlejad ei ole telenäitlejad ega sobi mängima filmi.

Ta mälestuste raamatus " Ita Ever" on juttu sellest, et Ever võib ümber kehastuda, häält muuta ja laval isegi silmnähtavalt pikemaks muutuda. Daamist võib saada kitsalaubaline labane mutt.
Eino Baskinile ei sisalda öeldu mingit küsimärki, sest küsimus olevat ainult heas, keskpärases ja halvas näitlejas. “Ita Ever on Eesti Eleonora Duse, Katharine Hepburn, Sophia Loren. Ja sellepärast, et need minu poolt loetletud näitlejad on võimelised mängima absoluutselt kõiki naisi, "Kolmekrossi" litsidest Prantsuse kuningannadeni. See on vaist! See ei ole õpitav.”

Ita Everi suurte juubelite puhul on ta lähedased arvanud nii:

Ka Everi "köögis" polevat teistel midagi peale hakata. Võimatu oleks seal leida äädikapudelit, soola-, pipra- või kaneelipurki, ütleb Baskin, sest Everi "köögis" puuduvad kõikidel pudelitel ja purkidel etiketid.
Ever ei valeta laval ja oskab ka elus usutavalt mängida. Baskin ütleb, et Ever võib hinge tagant ära anda viimase veeringu, olles ise piltlikult öeldes näljas nagu kirikurott, ja seejuures teha näo, et just praegu tõusis ta söögilaua äärest vähemalt Versaille palees.
Ever räägib raamatus ka sellest, et armastab eriti just telekaameraid, sest need olevat oma loomult kuidagi heatahtlikumad.
Aga kui roll on lame? “Kui öeldaks, et Ever tegi oma rolli halvasti, siis see on minu probleem, aga kui öeldakse, et tekst on lame, siis see ei ole minu, vaid teksti autori probleem.” On ammu teada, et teatritöödest Ever tavaliselt ära ei ütle, vaid haarab kõigest, mida pakutakse. Aga teleteatris võiks lamedast rollist lahti öelda ja ta on ka öelnud, kui tekstis puudub iva.
“Mõne näitleja esinemist teles ja filmis segab tema füüsis,” nendib Gunnar Kilgas. “Kui tahad teda kasutada, pead otsima rolli või teda rolli sobitama, aga Itat näita kuidas ja kust tahes. Talle on looduse poolt palju antud ja muidugi ei ole ta ise seda antut sööti jätnud.”
Pärast etendust läheb Ever meelsasti ka teleri ette. Ta armastab vaadata mitte ainult teatrietendusi või uudiseid, vaid on ka kirglik spordihuviline. See tähendab, et hõivatud näitlejal on ka seda aega, mida viita.
“Mulle tundub, et aja puudumine on lihtsalt vabandus mõne asja tegemata jätmiseks või saamatus korraldada oma elu,” arvab Ever.
Meistrid Ever ja Baskin kohtusid jälle ETV “Pühapäevitajas”, mis pole  juhuslik. Tahe mängida või šarže luua on nende loomuses igihaljas.
Eino Baskin: “Soojendasime üles need tohtrid, mis pole sugugi raha küsimus, vaid tahtmine teha, sest tasu on ju naeruväärne. Eks see materjali kokkusaamine on ju ka omamoodi raske, neli pühapäeva kuus pole naljaasi. Kõik, mis me oma ajal tegime, polnud kuld. Vaatasin näiteks seda Oja ja Juure värki, sama vana Tont, aga oleks pidanud tegema uue nurga alt, mõistate! Oja on ju andekas poiss!”

1953. aastast, Moskva Teatriinstituudi lõpetamisest kuni tänaseni on ta Draamateatri trupis ja mänginud siin ligi 120 osa. Teist sama palju rolle on ta teinud aga filmides, tele- ja raadiolavastustes.

Kasutatud kirjandus:

Helle Tamm „Ita Ever“ Eesti Raamat 1991.

http://www.miksike.ee/en/forum.html?thread_id=782&forum=16