Renessanss
Renessanss (prantsuse
sõnast renaissance 'taassünd') oli keskajale
järgnenud kultuuriline murrang Euroopa ajaloos. 14. sajand muutis Euroopat ja eurooplasi
põhjalikult. Roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja
maailmapilt, elas läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suurimad
poliitilised ambitsioonid olid seotud ka kirikuga- selgeimaks märgiks oli paavsti
residentsi üleviimine Roomast Avignoni. Sellest sai alguse paavstide Avignoni
vangipõlv (1309-1377), mis lõppes roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemisega
ehk nn Suure Skismaga, mil korraga valitses lühikest aega 3 paavsti. Need muutused lõid Euroopas mitte ainult
poliitilise, vaid ka vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas aegamisi
olemast inimese maailmapildi keskpunkt.
Sõna „renessanss“ on
tulnud prantsuse keele sõnast renaissance, mis tähendab „taassünd“ ja
tähistab umbes 200 aastat kestnud ajajärku, mil tehti suuri edusamme teaduse ja
mõtlemise vallas. Seda rakendatakse harilikult perioodi kohta õhtumaa ajaloos,
mis ulatub 14. sajandi algusest 16. sajandist keskpaiga või lõpuni. Selle aja
teostes kasutati nime siiski kitsamalt kunsti ja kirjanduse taassünniliikumise
tähistamiseks. Renessansiajastule annab enesekindla ja tervikliku iseloomu
uudsuse ja väärtuslikkuse tunnetamine. Ajaloolisest perspektiivist nähakse renessanssi
pigem keskaegse pärandi edasiarenduse kui selle hülgamisena.
Renessanss
Itaalias
Taustaks olid suured
ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud
Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja
kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas..
itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad. Majanduslik võim
sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse. Tõusis huvi „maiste asjade“ üle ja
tahaplaanile jäi religioosne mõtlemine.
Renessanss
Saksamaal
Saksamaale ei toonud
renessanss sellist vabanemistunnet nagu Itaaliasse. Veel kaua püsis varasemast
keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst
otsekui ähvardas usklike põrguga, sama ajal kui neid Itaalias taevariigi
kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste maalidel olid enamasti
karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased. Ja ometi ei tunne ükski teine
ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut nagu renessanss. Kahjuks jäi see
hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes ainult paar aastakümmet 16. sajandi alguses.
1520- ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ja talurahvasõda lõpetasid selle
üürikese, kuid suurejoonelise lõigu saksa kunstis.
Renessanss
Prantsusmaal
Väga omapäraseks
kujunes renessanssikunst Prantsusmaal. Sõjaretkedel Itaaliasse nägi Prantsuse
kuningad seal uuelaadist kunsti ning soovides ka omal maal midagi taolist
saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii
jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas
Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale „ümber istuda“
itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma kauni, selge ja peene
renessanssikunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Renessansi kestvus
Renessanss kestis
nii kaua ja hõlmas nõnda avara maa-ala, et nüüd on see ajastu jagatud
perioodideks. Vararenessanss tähendab harilikult Itaalia kunsti Toscanas
1400-1500, mis oli keskendunud Firenze linnriiki, ning Giotto, Masaccio,
Donatello ja Botticelli teoseid.
Kõrgrenessanss
ühendab kunsti paavstide Roomas,
Firenzes ja Veneetsias, 1500-1540, peamiselt Michelangelot, Raffaeli ja
Tiziani.
Põhjamaade
renessanss haarab Põhja-Euroopa maade kunsti 1400-1550, hõlmates nii erinevaid
kunstnikke nagu Dürer Nürnbergist ja van Eyck Bruggest.
Õukonnastiil
14. sajandi lõpus
omandas gooti kunst Alpidest põhja ja lõuna pool rahvusvahelise värvingu, kuna
sidemed Euroopa õukondade vahel tihenesid. Uus stiil, rahvusvaheline gootika,
õitses kõikjal Lääne-Euroopas ajavahemikus 1380.-1430. aastani, levides ühest
keskusest teise. Arengut määrasid aristokraatide kiindumus elegantsi,
ornamentide mitmekesisusse ja dekoratiivsesse hiilgusse. Gooti kunsti
vaadeldavad detailid põimiti sageli realistlikumale taustale.
Tehnika
Teadlased hakkasid
kummutama vanu ettekujutusi maailmast ja lodudest ning tegid uute seisukohtade
tõestamiseks katseid. Nad leiutasid uusi riistu, mida nad oma töö juures
vajasid. Tähtede asukoha määramiseks kasutati armillaarsfääri- jaotistega
ringvõrudest kokku pandud sfäärilist metallsõrestikku, mille keskel oli
maakera. Galileo Galilei leiutas astronoomilise kompassi, mida võis seada mis
tahes nurga alla.
Kasutatud
kirjandus