Kunstiajalugu – renessanss

Sõna renessanss tuleneb prantsuse keelest ja tähendab taassündi. Taassünni all mõeldakse antiikaegsete võtete taas kasutuselevõtmist

Itaalia renessanssi ajastu jagatakse kahte perioodi: 15.saj – Vararenessanss; ning 16.saj – Hilis- ehk Kõrgrenessanss.

Itaalias sai vararenessanssi keskuseks Firenze, hilisperioodil aga Rooma.

Tavaline vararenessanssi plazzo e. palee oli range kindlusetaolise ilmega, kolmekorruseline neljast tüvest koosnev ehitis, mille katus oli madal, akna ja ukseavad kas ümarkaarsed või nelinurksed; esimene korrus oli massiivsem, teine kergema ilmega ning kolmas veel kergem; alumise korruse kivid olid rohmakad ning seetõttu nimetatakse neid rustikateks ehk talupoeglikeks.

Arhitektuuri koha pealt võetigi renessanssi ajal taaskasutusele proportsiooniideaalid, samuti hakati kasutama pilastreid (poolsambaid).

15. sajandi maalikunstis oli levivaks teemaks usk, ent kunstnikud muutsid Piibli tegelased ning pühakud üsna inimeste sarnasteks. Levis ka antiikmütoloogia temaatika. Kirikute ja kabelite seintele maaliti enamasti freskotehnikas (maalimine märjale krohvile), puutahvlitele aga temperavärvidega. 15. sajandi teisel poolel hakkasid levima ka õlivärvid.

Kõrgrenessanssi olulisemaks stiilitunnuseks on harmoonia pildi terviku ja üksikosade vahel.

Mõisted:

plazzo – palee

rustika – talupojalik

pilaster – poolsammas

majoolikatehnika – põletatud savi reljeef kaetakse glasuuriga

baptisteerium – ristimiskabel

kontuur - piirjoon

Kasutatud materjalid:

„Üldine kunsti ajalugu“

http://et.wikipedia.org/wiki/Renessanss