14.sajandil muutus Euroopa kultuur põhjalikult. Oluliseks keskuseks kujunes Põhja-Itaalia oma kiiresti arenevate ja rikaste linnadega, sealt algaski renessanss (pr renaissance – taassünd), mis hiljem ka naaberriikidesse ja lõpuks üle kogu Euroopa levis. Roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, elas läbi tõsist kriisi. Euroopa kultuuripilt ilmalikustus, avastati maid, arenesid loodusteadused, leiutati trükikunst ja ka nooditrükk. Hakati väärtustama meelelist ilu, inimest vastupidiselt keskajale, kus võeti kõike mõistusega, ka ilu. Kiriku suhtes oldi kriitilised. Tekkisid ja võeti taaskasutusele paljud uued, ilmalikud, žanrid. Kõik uus hakkas väljenduma just nimelt ilmalikus muusikas. Kirik hakkas väljendama oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunsti ja muusika vastu. Uue maailmavaate ja kiriku vastasseis oli tugev.
Peamisteks tunnusteks on humanism, ilmalikus ja antiikkultuuri juurde naasmine ning emotsionaalsus ja harmooniline ilmekus võrreldes keskajaga. Tekkis 14-ndal, levis peamiselt 15.-16. sajandil. Viljeleti antiikfilosoofiat, tekkisid mitmed sotsiaalsed utoopiad.
Kunstis haarab renessanss peamiselt 15.-16. sajandit. Selle perioodi maalikunsti ja skulptuuri iseloomustab loodustunde tugevnemine ja realistliku ja looduslähedase käsitlusviisi lõplik võidulepääs. Maalikunstis rakendatakse kõiki perspektiivi ja anatoomia seadusi ning tähtsale kohale tõusnud portree ja skulptuur on jälle eraldi kunstiharud. Püüd reaalsuse poole valitses eelkõige Itaalias ning sealt levis teistesse Lääne-Euroopa maadesse. Kohe alguses ilmneb antiikkunsti mõju ning seda eelkõige arhitektuuris. Hakatakse uuesti kasutama akti ja monumendi žanri. Tuntuimateks renessansi-kunstnikeks on Donatello, Michelangelo, Leonardo da Vinci, Raffael, Sandro Botticlli jt.
Muusikaline renessanss kulges peamiselt 14.-16. sajandil. See oli seotud peamiselt Madalmaade, vähemal määral ka Itaalia, Veneetsiaga. 14.sajandil ilmusid uued žanrid ilmalikku muusikasse. Sündis mitmehäälne ilmalik laul. Renessansiaja muusika oli keskaegsest emotsionaalsem ja harmoonilisem, rohkem rõhku pandi sõnade ja meloodia sobivusele. Tohutult suurenes ilmalike teemade osakaal, eriti armastuslaulude. 16-nda sajandi hilisrenessanss oli saavutanud teatud küpsuse. Ta oli lüüriline, eepiline või dramaatiline.
Instrumentaalmuusika iseseisvus. Loodi esimene ooper “Daphne” (1598). Tähtsaim R-aja helilooming pärineb Madalmaade ja Veneetsia koolkondadest.
Kirik väljendas pidevalt oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunsti ja muusika vastu. Uue muusika ja kiriku vastasseis oli tugev.
Renessanssistiili muusika:
1) Kujunes uus kõlaideaal-muusikaline kooskõla lähtub tertsi-ja sekstiintervallidest: Hääled hakkavad üksteist jäljendama. Sellest sünnib imitatsiooniline polüfoonia.
2) Muusika on rohkem seotud tekstiga, lähtub teksti rütmist, rütmipilt ühtlustub.
3) meloodia on laulev ja lihtne.
Muusikaline kõrgrenessanss jääb 15.sajandi lõppu ja 16.sajandi algusesse. Selle ajastu suurkuju on Josquin Desprez, kes tegutses Itaalias. Ka Itaalia maalikunstis oli õitseaeg: Raffaeli ja Leonardo da Vinci ajastu.
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/renessanss2.htm
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/renessanss.htm
ENE nr 8 lk 98-100
Mina suhtun renessanssi-aja filosoofiasse ja kunsti tugeva poolehoiuga. Eelnevatel ajastutel oli enamus kultuurist kas valitsejate või kiriku kontrolli/suunamise/mõju-all. Selleaegne püüd kujutada kunstis reaalset maailma, omandada uusi teadmisi ja üle vaadata ning taasmõtestada vanu - on otseses kooskõlas minu maailmavaatega. Olles ise antiikaja suur fänn, imetlen ja olen tänulik neile inimestele, kes ei lasknud antiikmaailma meie kunstis ja mõtetes hääbuda.