Sissejuhatus

Kõrgrenessansis hakkas tõusma kunstniku isiku tähtsus. Nii kunstnikud ise kui ka neid ümbritsev ühiskond hakkasid rõhutama kunstnike erinemist tavalistest inimestest. 16. sajandil hakati toonitama erinevust loomise ja lihtsalt millegi tegemise vahel. Kui varem oli peetud ainult Jumalat loojaks, siis nüüd hakati kasutama sama mõistet ka seoses geniaalsete kunstnikega ning viidati sellega kunstniku inspiratsiooni jumalikule päritolule või koguni tema enda jumalasarnasusele. Selline mõtteviis soosis kunstnike individualismi, auahnust ja eneseteostuse otsinguid. Mõnel juhul võis eelkirjeldatud mõtteviis õigustada igasuguste loovate ideede tähtsamaks pidamist nende teostamisest. Kõrgrenessansi esimene suurmeister Leonardo (Lisa 1) on meile pärandanud suhteliselt vähe lõpetatud teoseid, see-eest aga uskumatult rikkaliku kogu kavandeid ja ideid kunstide, teaduse ja tehnika vallast. Milano hertsogi õukonnas töötas ta sõjaväeinsenerina ja pidude korraldajana ning alles selle kõrval võis tegelda maalikunsti, skulptuuri või arhitektuuriga. Kõrgrenessansi suurmeistrid ei otsi või ei usalda üldkehtivaid numbrilisi reegleid nagu nende eelkäijad, vaid hindavad nende enda loodud visuaalse kujundi veenvust ja jõudu. Leonardo kunst on üldistav ja suurejooneline, kuid selle loomisel toetub ta rohkem kogemusele ja nägemistajule kui matemaatikale.

Leonardo da Vinci elulugu

Sündis kuulsast notarisuguvõsast pärit Ser Piero Antonio (25a) ja külatüdruk Caterina (16a) vallaspojana 15 aprillil 1452 Vinci lähedal. Kohe pärast poja sündi abiellus Ser Pierro rikka 16 aastase Albiera di Giovanni Amandoga. Leonardo kasvas kehvas hurtsikus ema juures. Mõned biograafid on väitnud, et Ser Pierro võttis poja kohe peale sündi enda juurde. Tema loomingu analüüs näitab, et elas ema juures, kust sai kaasa mälestused armastusest, hellusest ja emalikust kaitsest, mis mõjutasid hiljem tugevalt tema loomingut. Leonardo sündis sõja ajal, palju oli röövimisi, vägistamisi, põletamisi ja vägivalda. Kui Leonardo oli aastane, hävitati küla täielikult. 1456 aastal viis Ser Pierro Leonardo enda juurde Vincisse. Tema naine oli jäänud viljatuks ja Ser Pierro vajas pärijat. Samas sai ta end nii näidata kui õilsat meest, kes võttis patulapse enda hoole alla. Catarina sai endale tagavarapeigmehe ja oli sunnitud lapsest loobuma. Leonardol olid võõrasemaga head suhted, samuti onuga, isa vennaga, kes õpetas Leonardot, juhendas ja pärandas hiljem talle kogu oma varanduse. Tema lihane isa ei pärandanud talle midagi. Leonardo esimene võõrasema suri noorelt, isa abiellus uuesti 16 aastase neiuga, kes oli samuti sigimatu ja suri noorelt. Kui Ser Pierri oli üle 50ne, abiellus ta kolmandat korda 16 aastase neiuga, kes 10 aasta jooksul jäi 5 korda rasedaks, siis suri. Ser Pierro neljas naine (abielludes 16 aastane) sai veel 6 last. Viimane laps sündis Ser Pierro 77 sünnipäevaks, seejärel mees suri. koos Leonardoga oli tal 12 last, neist 2 tüdrukut.
Vincis käis Leonardo koolis, õppis lugema ja kirjutama, arvutama ja natuke ladina keelt. Mida vanemaks ta sai, seda enam pidas matemaatikat teaduste aluseks, kuigi tegi ise liitmises jämedaid vigu kuni surmani. Ta oli mees ilma hariduseta. Kuigi omal käel tutvus põhjalikult kõikide teadustega, ei suutnud see haritlaste silmis asendada kooli. Eriti heideti talle ette, et ta ei osanud ladina keelt. Kuid seltskonnas oli ta oodatud noormees, edukas spordivõistlustel, armastas joonistada. Isa pidas poja huvi joonistamise vastu vaimuhaiguse sümptomiks. Kord olevat rentnik toonud Ser Pierrole plaadi soovides maali. Ser Pierro lubas otsida hea kunstniku, kes maali teeks ja viis plaadi Leonardole, kes maalis isa rõõmuks sinna koletise. Ta seadis selle pimedasse nurka nii, et valgus langeks vaid maalile, et isa ehmatada, mis tal ka õnnestus ja kinkis maali isale. Isa müüs maali Firenze kaupmehele 100 tukati eest, kes müüs selle edasi Milano Hertsogile 300 tukati eest.
1466 asus Leonardo koos isaga elama Firenzesse. Tollal 14 aastane Leonardo sai uue 16 aastase võõrasema. Ta käis sageli kirikutes ja kabelites maale uurimas, joonistas ja voolis. Ser Pierro tahtis, et poeg majast kaoks, kuna ta meeldis võõrasemale. Kui isa küsis, kelleks Leonardo tahab saada, vastas viimane kord et maalikunstnikuks, kord skulptoriks, ehitajaks, geomeeriks, metallivalajaks, relvameistriks, sepaks, muusikuks, kirurgiks, kellasepaks, linnupüüdjaks. Ta otsustas poja saata mehe juurde, kes tunneb kõiki käsitöid. Nii läks Leonardo õpipoisiks Verrocchio juurde, kus õppis 6 aastat õpilasena ja 4 sellina. 1472 aastal parandas Leonardo Verrochio tööd “Kristuse ristimine”, kuhu maalis uue ingli pea. Ta kanti Firenze maalikunstnike raamatusse kui Leonardo da Vinci.
1482 lahkus ta Firenzest Milanosse hertsog Lodovico Storza teenistusse. Maalis “Püha õhtusöömaaja” (1495-1497), mis on üks täiuslikemaid kõrgrenessanssi meistriteoseid. Oletatavasti selleks, et vältida frescole iseloomulikke tehnilisi takistusi, katsetas ta maali teostamisel tehnikaga, mis lugas töötada kogu kompositsiooni kallal korraga nagu õlimaali puhul. Kahjuks osutus valik (temperatehnika) vähe vastupidavaks ja lagunemise märgid ilmnesid juba kunstniku eluajal.
1499 algasid Milanos sõjasegadused, Milano okupeerimine. L lahkus Milanost ja reisis. 1503-1506 maalis Firenze Palazzo Vecchio suure sali seinamaali Firenze ajaloost - Anghiari lahing (hävis 16 saj keskel) ja oma ainukese meistri enda poolt lõpetatud tahvelmaali “Mona Lise e Gioconda” .
1516 keelati tal Itaalias laipade lahkamine ning kuningas Francois I kutsel asus elama Prantsusmaale, Cloux’ lossi, kus töötas surmani. Varsti pärast Prantsusmaale jõudmist tabas tema paremat kätt halvatus ja ta tervis halvenes. 23 aprillil 1519, tegi ta testamendi Francesco da Melzilile, kellele pärandas kõik oma märkmed, raamatud, instrumendid, joonistused ja raha. Samal aastal ta suri. tema haud unustati 17 sajandil ja leiti alles 20 saj lõpul.

Leonardo Da Vinci maalid

Madonna kaljukoopas (Lisa 4)

Õlimaal, tehtud aastatel 1483-1494, mille sügavus on mattunud poolhämarusse, nii et pildi vormid ja värvid sulavad kokku. Leonardo arvestab õhuperspektiivi. Vastavus nägemistajule pole Leonardo peamine eesmärk. Õrn heletumedus aitab luua kaunist tervikkujundit ja unistuslikku meeleolu. Maal kujutab iseloomuliku kolmnurkse grupina paigutatud madonnat Kristuslapse, ingli ja väikese Ristija Johannesega. See on kordus ühest Leonardo maalitud altarimaalist, mis peagi puhkenud sõjas läks Prantsuse kuninga valdusse ja asub praegugi Louvre¢is.

Püha õhtusöömaaeg (Lisa 3)

Fresko Milanos Santa Maria delle Grazie kloostri refektooriumis, mida ta maalis aastatel 1495-1498. Kunstnik üritab maaliga edasi anda lause sisu, mida Kristus viimast korda oma jüngritega lauas istudes neile ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, et üks teie seast, kes minuga sööb, annab mind ära!” Ta näitab selle lause erinevat mõju kuulajatele, maal haarab ka oma täiusliku perspektiiviga, mille käsitlus oli tollal väga uudne. Näeme, et iga ükskikfiguuri asend, samuti perspektiiv ja valguse-varju kasutamine tundub väga kaalutletuna, samal ajal loomulikuna, lausa ainuvõimalikuna, kui arvestada pildil kujutatut. Maalil on ka omapärane saatus. Värvide ebaõnnestunud koostise tõttu hakkas ta üsna pea murenema. Kui Napoleoni väed vallutasid Milano, muudeti refektoorium hobusetalliks. II maailmasõja ajal sai hoone pommitabamuse, kuid maal siiski säilis.

Mona Lisa (Lisa 5)

Mona Lisa (ehk “Gioconda”) on õlimaal puitpaneelil, mille Leonardo maalis aastatel 1503-1306. See väljendab esmakordselt mõjusalt ja poeetiliselt isiksuse mõistuse- ja hingeharmooniat ning enda tähtsuse tunnetamist. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine, läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistvat. Suure tõenäosusega on tuvastatud ka noore naise isik, keda ta maalis. Selleks on 24-aastane viie lapse ema Lisa Gerardini, jõuka siidikaupmehe Francesco del Giocondo abikaasa, kes siiani oli ainult üks paljudest kandidaatidest modelli tegelikule identiteedile. Sellisele järeldusele jõudis 25-aastase arhiivitöö tulemusena Firenze kunstiajalooõpetaja Giuseppe Pallanti oma hiljuti publitseeritud monograafias. Selle avastusega on kunstiajaloolt kahtlemata röövitud üks suuremaid mõistatusi.

Teised Leonardo Da Vinci maalid

“Angiarhi lahing” – maalitud aastatel 1503-1505. Maal üllatas oma uudse kompositsiooniga. Kahjuks ei ole see säilinud, sest järgi on jäänud vaid vähesed koopiad. Usaldusväärseim neist asub Firenzes Uffizi galeriis, koopia teosest on maalinud ka Poggi, kuid kõige kuulsam on Rubensi tehtud koopia. See on tehtud siiski originaali nägemata, ainult vanemate koopiate järgi.

“Kuningate kummardamine”(Lisa 2) – alustatud 1481. aastal. Maal, mille tellisid Scopetos asuva San Donato kloostri mungad oma kiriku altarimaaliks, jäi lõpetamata ja üle andmata ning sama süžeega asenduspildi maalis Filippino Lippi.

“Daam hermeliiniga” – Cecilia Gallerani portree aastast 1483

“Leda” - Originaal on kaotsi läinud, tänapäeval on maal tuntud ainult koopiate kaudu. Leonardo skitseeris, võib-olla aga ka maalis kaks erinevat Ledat (seisva ja põlvitava). Seisvat Ledat kujutav maal asus XVI sajandist peale Prantsuse kuningate kollektsioonides, ent XVIII sajandil maal kadus. Seisvast Ledast on järgi 9. koopiat. Et Leonardo joonistas või maalis ka põlvitava Leda, seda tõestavad joonistused, mis säilivad Boymans Museum’is Rotterdamis, Windsoris ja mujal.

“Bacchus” – maalitud umbes 1511-1515. Maalil oli algselt kujutatud Ristija Johannes ja see oli valmistatud Leonardo ateljees. Tänapäeval on suurem osa uurijaid seisukohal, et Leonardo maalis selle pildi jaoks kartongi või maalis teise pildi, aga Louvre’is asuv töö on tema õpilaste tehtud koopia. Samas maaliti pilt üle, kuna pühak oli seal kujutatud sobimatult alasti ning tänapäeval võib Johannese asemel pildil näha Bacchust, rist maaliti kepiks ja puusadele katteks nahatükk.

“Ristija Johannes” - 1513-1516 aastatel maalitud. Viimane Leonardo poolt täielikult loodud maal, mis asub Louvre’is.

Kokkuvõte:

Leonardo Da Vinci jättis ajalukku tugeva jälje. Tema leiutised ja avastused on meid palju aidanud, samas tema kunstialased saavutused, mis paeluvad inimesi tänapäevani. Salapärane Mona Lisa ja tema isiku tuvastamine oli suur mõistatus kõigile. Ta oli mees, kes muutis kõigi elusid oma saavutustega.