TALURAHVA ÕIGUSLIK JA MAJANDUSLIK KORD ROOTSI AJAL

 

Sissejuhatus

Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Selle algus ja lõpp on vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla. Teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki lepingut loetakse Põhjasõja lõpuks.  Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa ja Taani esindajad.

Selles referaadis on teemadeks peamiselt eesti talurahva õiguslik ja majanduslik olukord rootsi ajal, kuid kindlasti on ka natuke materjali selle aja linnade majanduse ja ka põllumajanduse kohta.

Talurahva õiguslik kord rootsi ajal

Talurahva kohustused

Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö ( 3-6 päeva nädalas).

·        rakmetegu (oma vahenditega)

·        abitegu ( suuremate hooajatööde puhul)

·        jalategu ( ilma vahenditeta)

·        osaleti mõisavooris.

Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Koormiste täpne fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi.

Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse.

Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta.

Talurahva õigused

Rootsi valitsus oli sunnitud talurahva kaitseks välja andma ka mõned määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Umbusaldades ilmselt mitte põhjuseta siinseid baltisakslasi, võtsid eestlased sageli ette pikki reise Rootsi pealinna Stockholmi, et sealsetes ametiasutustes oma kaebe- ja palvekirjad üle anda. Rentnikele jäi vaid piiratud kodukariõigus ja voli lahendada väiksemaid talupoegade tülisid. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks. Kõige selle tõttu võib väita, et riigimaadel pärisorjus sisuliselt kaotati ja selle täielik kaotamine Eesti- ja Liivimaal oli lähemate aastate küsimus. Oleks siiski liialdus öelda, et eesti talupojad olid Rootsi aja lõpuks muutunud truudeks riigialamateks. Nõnda see polnud: talupojad vastandasid endid ikka kõikidele “sakstele” ja pidasid endid maa ainsateks tõelisteks pärisperemeesteks.

Metsagi üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. XVII sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel.

1668 Rootsi valitsus annab välja määruse, mis peavad pidurdama jõukama talurahva ja linnakodanluse liigset priiskamist. Piiratakse pidude pidamise aega, keelatakse liigne söömine-joomine, määratakse eri seisuste riietuslaad ja hind. Määrused ei avalda suuremat mõju, neist minnakse kontrolli puudumisel lihtsalt mööda.

Talurahva majanduslik kord rootsi ajal

Talumajanduse olukord

 

Püsima jäi esialgu sama ühiskondlik kihistus, mis oli orduaja lõpuperioodil.  17. sajandil sotsiaalne struktuur lihtsustus. Kadusid maavabad ja üksjalad. Püsima jäid varem adratalupoegadeks, 17. sajandist lihtsalt talupoegadeks nimetatud maarahva kategooria ja sulased ning vabadikud. Sulaste arv kasvas ja moodustas 17. sajandi lõpul 1/8 talurahvast.

Levisid kõik feodaalse rendi vormid.  Tähtsamaks rendivormiks kujunes teorent, mille põhiliik oli ordinaarne ehk nädalarakmetegu.  Täistalul tuli saata mõisasse tööle aastaringselt iga nädal 3-6 päevaks meesteoline koos hobuse või härjapaariga. Hooajatöödele oli vaja saata jalateolisi.  17.sajandi lõpuks kujunes sellest nädala-jalategu jüripäevast  mihklipäevani. Sügisel ja talvel pidid talud abiteo korras ketrama villa, niitma lambaid, pesema pesu ja tegema muid mõisa majapidamistöid.

Loonusrendi osa hakkas mõnevõrra langema. Oluliseks jäi endiselt viljaandam. Enamikes mõisates mindi 17. sajandi lõpuks üle viljakümniselt hinnusele (kindla suurusega maksule). Vakukoormised   (andamid loomade, munade, lina, heinte, humala, kapsaste, mee jne. näol) moodustasid loonusrendi teise osa. Tavaliselt nõuti täistalult:

1.      1 lammas

2.      2-3 kana

3.      10-15 muna

4.      koorem heina

5.      kott vilja.

Iseloomulikuna jätkus vakukoormiste muutmine rahaliseks maksuks  - vakurahaks.

Mõisakoormistele lisandusid regulaarsed riigimaksud – Eestimaa talupoegadelt hakati nõudma tollivilja näol adramaalt 4/5 tündrit (üks tünder = 132,83 liitrit, aga 1 tünder soola=10 puuda, 1 tünder head rukist = ca 5,4 puuda).

Alates 1641. aastast tuli maksta veel kindlustusmaksu ehk palgiraha ja küüdiraha.  Peale selle lisandus sellele ratsateenistuse kohustus.

Talupoegadel lasusid ka kirikumaksud. Pastorile anti vilja, mõnikord ka heinu ja puid, kirikumõisale tuli teha ka teopäevi. Kirikutalituste eest tuli maksta eraldi.

1645. aastal kehtestas Eestimaa kuberner  uuendatud maakorralduse. Sulastel ja teenijatel oli keelatud töökoha vahetus oma äranägemise järgi. Pagenud talupoegade abistamise või varjamise eest oli ette nähtud range karistus. Vabadikke kohustati hakkama talupidajateks või aastapalgalisteks (selle tingis vabade maade olemasolu).

Põllumajandus

Mõisate arv Eestis ulatus XVII sajandi lõpus üle 1000, jäädes selliseks kuni XX sajandi alguseni. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see andis suurimat sissetulekut. Eestist sai põhjapoolseim maa, mis suutis vilja välja vedada. Kõige enam kasvatati rukist. Põlluharimine toimus nii mõisates kui ka taludes endiselt kolmeväljasüsteemis. Põllud jagati talude vahel pikkadesse kitsastesse siiludesse. Tööloomadena kasutati valdavalt härgi. Lehmi peeti suhteliselt vähe: halbade liiklusolude tõttu oli piima müügiks tootmine võimalik ainult linnalähedastes mõisates.

Viljasaak olenes suurel määral väetamisest. Mõisates peeti loomi suhteliselt vähem kui taludes ja seetõttu oli talupõldudel saagikus isegi suurem. Vastukaaluks püüdis mõis laiendada külvipinda, sest põld hariti talupoegade tööjõuga

Linnad ja kaubandus

Eesti linnade ellu tõid  XVI sajandi lõpp ka XVII sajand olulisi muutusi. Kui senini olid suutnud kaubanduses osaleda isegi väiksemad sisemaa linnad, siis uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Siiani eesti linnade arengujõu taganud Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus kulges nüüd põhiliselt kahel mere- ja ühel maismaakaubateel: Arhangelski sadama ja Valge mere kaudu, vähemal määral Narva ja Soome lahe kaudu ning Pihkvast läbi Vastseliina ja Marienburgi ( Alûksne) Riiga. Viimasest kaubateest jäid eesti linnad kõrvale.

Tartu olukord kujunes ebasoodsaks, sest kaubateed olid ümber paiknenud. Vene transiitkaubandus hakkas kulgema läbi Narva ja Tartu osa rahvusvahelises kaubanduses vähenes. Tartu elanike arv vähenes ja moodustas umbes  ühe kolmandiku Liivi sõja eelsest elanike arvust ( oli umbes 2000 inimest).

Maakaubandusega tegelesid mõisaametnikud, pastorid, kõrtsmikud, sõdurid, linnakodanikud ja linna alamkihi esindajad. Aktiivselt tegelesid maakaubandusega vene kaupmehed, kes saabusid Pihkva aladelt. Nad tegutsesid rändkaupmeestena (harjuskitena).

Lääne-Euroopa majanduse elavnemine uusajal tõi kaasa ka suurema vajaduse mitmete toiduainete järele. Neid vajadusi sai rahuldada Eesti sadamate kaudu. Osalt veeti neist välja kohalikke saadusi, osalt Venemaalt toodut. Välismaale veetavate kaupade hulgas oli esikohal kõrgelt hinnatud rehtedes kuivatatud teravili. Tallinna väljaveost moodustas see tavaliselt  2/3, mõningatel aastatel isegi 85%. 1690-ndatel ületati Liivi sõja eelse väljaveo kõrgtase kahekordselt. Põhjendatult nimetati Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks.

Teiseks tähtsaks läände veetavaks kaubaks oli lina. Kohalikest saadustest eksporditi veel tõrva, tökatit, mastipuid, planke, laudu ja muud laevaehituseks vajalikku. Sisseveos oli tähtsaim sool, mille peamiseks laopaigaks jäi endiselt Tallinn.

Linnade majanduselus oli tähtis koht oma kindlale alale spetsialiseerunud poodnikel. Kõige laiem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel, kes müüsid talumeestele lihtsamaid tarbekaupu või vahetasid neid põllumajandussaaduste vastu.

Käsitöö oli kõikides linnades osa elanikkonna tegevusalaks. Peamiseks selle ala keskuseks oli Tallinn. Üksikud käsitööharud jagunesid alaliikidesse, millest igaüks moodustas omaette tsunfti. 17. sajandil võis omaette tsunfti moodustada iga käsitööharu, millega tegeles vähemalt kolm meistrit.

 

Tsunfti ülesandeks oli kaitsta oma käsitööharu valdkonnas tegutsejaid ja korraldada nende tööd.  Käsitöölistena töötas üle maa pärisorje-talupoegi. Selliseid väljaspool tsunfti tegutsevaid käsitöölisi töötas kirikute, kõrtside ja mõisate ümbruses. Nad rahuldasid kohapealseid vajadusi toodete järele.

 

Kokkuvõte

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni.

Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.

Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukrod siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.

Kasutatud kirjandus:

1.      http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Talupoegade_kohustused

2.      http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Rootsi_aja_algus

3.      http://estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=47&kateg=8&alam=12&leht=1

4.      http://narva.ut.ee/estica/est/ajalugu/rootsiaeg.html

a.      Mägi, Eesti rahva ajaraamat, Koolibri, Tallinn, 1993, lk 74

5.      Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Tõnu tannberg  EESTI AJALUGU I, Avita, Tallinn, 1997, lk 112-115

6.      Andres Adamson, Toomas Karjahärm, EESTI AJALUGU GÜMNAASIUMILE, Argo, Tallinn, 2004, lk 100-101 

7.      http://www-1.mtk.ut.ee/doc/Eesti%20majandus%2013-19%20saj.doc