Hülglased

 

Hülglaste sugukond hõlmab 13 perekonda 16 liigiga. Erinevalt oma lähisugulastest kõrvukhülglastest puuduvad hülglastel kõrvalestad ning maismaal liikumiseks pole nad võimelised eesjäsemeid kasutama.

Hülglased veedavad merel suurema osa oma elust – kas siis rannikuvetes või avamerel. Kaks hülgeliiki elutseb koguni magevetes. Vaatamata oma suurepärasele kohastumisele eluks vees, on hülged püsisoojased loomad ning hingavad atmosfääris leiduvat õhku.

 

Areng

 

Hülglaste evolutsioon on jäänud mõistatuseks. Vanimad hülglaste kivistised pärinevad miotseeniajastust ehk siis ajast 22,5-5 miljonit aastat tagasi. Enamus leiukohtadest sisaldab nüüdisaja loivalistega sarnanevaid skelettide jäänuseid, ent ühel liigil olid olemas koguni saba ja jooksmiseks kohastunud jäsemed. Tänapäeval on valdav arvamus, et hülglased arenesid üsna hiljuti kiskjalistest kärplastest. Kõrvuhülglased ja morsklased põlvnevad aga tõenäoliselt varasematest koerlastest. Vastavalt nendele teooriatele arenesid kõik need liigid välja ligikaudu 20 miljonit aastat tagasi miotseenis.

 

            Eluviis

 

Hülged veedavad suurema osa oma elust vees, harilikult elutsevad nad meredes. Hülged on võimelised ujuma kohe pärast sündimist või siis õpivad nad selle kohe selgeks. Vanaloomad tulevad maismaale sigima, karva vahetama või lihtsalt lesima ja tukastama. Enamik hülgeliike elutseb külmades vetes, kus nad leiavad endale sobivat toitu. Vähesed hülgeliigid elavad ka troopilistes meredes. Nendeks on lõuna-lonthüljes, Kariibi munkhüljes ning Havai munkhüljes.

 

            Paljunemine

 

Mõnede hülgeliikide isasloomad on monogaamsed, teistel aga juhtub, et isane paaritub mitme emasega. Lõuna-lonthülge ja hallhülge (Halichoerus grypus) suguküpsetel isastel on oma haarem ning nad kaitsevad ägedalt territooriumi, millel nende emased elavad. Emased hülged sünnitavad igal aastal üheainsa poja. Sünnituse ajal naasevad nad alati rannal alati ühte ja samasse kohta, mõnikord on vahet möödunudaastase sünnituskohaga vaid mõne meetri jagu. Innaaeg varieerub sõltuvalt liigist, kuid iga liik paaritub alati ühel ja samal ajal. Hülgepiim on hästi rasvane ja kaloririkas. Imetatav poeg on suuteline koguni 2 nädalat ilma toiduta vastu pidama, kui ema on jahti pidamas. Emasloom paaritub uuesti kahe kuni kuue nädala möödudes pärast poja võõrutamist. Viljastatud munaraku kinnitumine emakaseinale aga viibib. Seetõttu vältab hüljeste tiinus ligikaudu üheksa kuud ning sünnitus leiab aset alles peaaegu aasta hiljem.

 

            Toitumine

 

Hülglased toituvad mereloomadest. Suure osa nende toidust moodustavad kalad, kaheksajalad ja krevetid. Üksikutel liikidel on oma meelistoit. Kuigi enamik neist sööb vaid kala, püüab merileopard (Hydrurga leptonyx) näiteks pingviine ning koguni teisi hülgeliike. Selle sugukonna hiiglane – lõuna-lonthüljes – sööb hiid-sarvikraisid ning väiksemaid haisid. Meredes sukelduvad hülged toiudu järele umbes 90 meetri sügavusele (erinevalt inimestest, kes oma hingamissüsteemiga on ohutult võimelised sukelduma vaid 40 meetri sügavusele). Hülged sukelduvad vähese õhuvaruga kopsudes, mille läbi väldivad nn. Aeroembolismi tõbe. Sukeldumise ajal langeb ka nende südamelöökide rütm kümnendikuni normaalsagedusest, seetõttu jääb aju ja teiste tähtsate elundite jaoks vajalik hapnik verre. Hülged joovad maismaal olles meelsasti magedat vett. Osa teadlastest arvab, et hülged joovad ka soolast merevett. Võimalik, et nende neerud on suutelised mereveest soola eemaldama kergemini kui maismaaimetajate neerud. Samas on ka täiesti võimalik, et hülged saavad kogu vajaliku veekoguse kätte oma toidust, ega peagi merel olles üldse jooma.

 

            Hülglaste tüüpilised välistunnused

 

Karvastik

Hülglaste karvastiku moodustavad äärmiselt õrnad karvad. Naha all paikneb mitme sentimeetri paksune rasvakiht, mis kaitseb hülgeid külma eest.

 

Meeleelundid

Hülglastel on hea nägemine ja kuulmine. Haistmine on neil nõrgalt arenenud.

 

Hambad ja küünised

Hammaste arv ja kuju varieerub olenevalt liigist. Jäävhambad kasvavad poegadele suhu kolme kuu vanuselt. Ees- ja tagaloibadel on viis küünistega varustatud varvast. Varbad on ühendatud ujunahaga.

 

Liikuvus

Tänu voolujoonelisele kehale on hülged võimelised vee all väga nobedasti edasi liikuma. Maismaal seevastu on nad kohmakad.

 

Kehaehitus

Hülglaste keha on voolujooneline, nende eesjäsemed on ettepoole suunatud ning arengu käigus on need muutunud loibadeks. Hülglastel kõrvalesti pole, ent vee all viibides saavad nad kõrvaavad sulgeda.

 

Suhtlemine

Hülged suhtlevad omavahel mitmesuguste häälitsuste abil. Isasloomad lasevad kuuldavale hirmuäratavaid möirgeid ja klähvimist.

 

Hülglaste ja kõrvuhülglaste erinevus

 

Hülglased ja kõrvuhülglased kuuluvad loivaliste (Pinnipedia) seltsi. Liigid, kelle kõrvalestad on märkamatud, kuuluvad hülglaste (Phocidae) sugukonda, merilõvid ja sukelnorsud aga kõrvuhülglaste (Otariidae) sugukonda. Loivaliste hulka kuuluvad samuti morsad, kes moodustavad omaette morsklaste (Odobaenidae) sugukonna. Hülglastel on lühikesed eesloivad, tagaloivad on aga tahapoole suunatud ning need on maismaal liikumiseks kasutud. Suurem osa liikidest liigub maismaal äärmiselt kohmakalt. Edasi tõukavad nad end esiloibade küünistega, keha tagaosa veavad aga lihtsalt järele. Kui tagaosa maha langeb, tõukavad nad keha esiosa edasi. Kõrvukhülglased liiguvad maismaal osavalt ja nobedasti. Tagaloibade abiga tõstavad nad keha tagaosa püsti ning tõukavad seda ettepoole. Eesjäsemed on neile sealjuures toeks. Hülglastel on paks ja soe nahk. Kõrvukhülglaste nahk on hõredam ning kattekarvastikuta.

 

KAS TEADSID ET...

 

 

Kasutatud kirjandus: Kogumiku LOOMARIIGIS üks leht