Pipi Pikksukk            Astrid Lindgreni järgi.
                                                                  I
       Ühe väga väikese linnakese servas asus vana laokil aed. Aia sees seisis vana maja ja selles majas elas Pipi Pikksukk. Ta oli üheksa aastat vana ja elas üsna üksi. Ei tal olnud ema ega isa, ja õieti oli see üpris tore, sest nõnda ei saanud keegi teda magama saata just siis, kui tal kõige lõbusam oli, või sundida võtma kalamaksaõli, kui tameelsamini oleks tahtnud kompvekki.
       Segasumma suvila kõrval oli üks teine aed ja üks teine maja. Tolles majas elasid Tommy ja Annika. Nad olid väga kenad, kasvatatud ja kuulekad lapsed. Tommy ja Annika mängisid kenasti aias omavahel, aga nad olid sageli soovinud endale veel üht mängukaaslast.
      Ühel päeval, just sel ajal, kui nad väravas seisid ja arutasid, kas täna juhtub midagi või mitte, avanes Segasumma suvila värav ja sealt astus välja väike kõige eriskummalisem tüdruk. See oli Pipi Pikksukk.
      Pipi kõndis piki tänavat. Tommi ja Annika jälgisid teda, kuni silm seletas. Veidi aja pärast tuli Pipi tagasi. Nüüd kõndis ta tagurpidi. Kui ta Tommy ja Annika väravani jõudis, jäi ta seisma ning küsis:
     "Muide, miks te ei võiks tulla minu juurde hommikust sööma?
     "Aga loomulikult," sõnas Tommy, "miks ei võiks me seda teha?"     

Nad läksid sisse Segasumma suvila ripakil aiaväravast ja sammusid mööda kruusateed, mida ääristasid sammaldunud puud, suvila poole, ning sealt veranda kaudu kööki. 6. Kirjelda, missugune oli sinu arvates Pipi köök?