Rehepapi lood

     Sellel ajal, kui vilja veel sirbiga lõigati, kuivatati viljavihke rehetoa lae all partel.
     Rehepeksu ajal pidi reheahjul nii ööl kui päeval tuli all olema. Tuld valvas rehepapp.
     Teinekord puges rehepapile öösel valvates hirm naha vahele. Pimedusest kostvad naginad ja hääled tuletasid meelde pimeduse jõude - kuradeid ja teisi koledaid olendeid.
     Pärast oli muidugi rehepapil hea kelkida, kui julge mees ta oli olnud ja kuidas ta vanahalvale vingerpusse oli mänginud.

  Viljavihud - kimbuks kokkuseotud viljakõrred  Parred - aampalkide vahele riputatud puulatid.

                Vigur rehepapp           Juhan Kunder

     Ega ennemuiste rehepapil aega olnud uueaasta õhtulgi rehest koju minna.
     Istub ühel niisugusel kallil õhtul rehepapp jälle ahju ees ning mõtleb sinna ja tänna. Mõtleb viimaks: "Hakkan õige õnne valama! Mis ma muidu siin konutan!"
     Noh, öeldud ja tehtud. Rehepapp otsib tinatükikesed kokku - panni peale ja ahju.
     Ka vanapagan seal ning pärib järele: "Kuule, rehepapp, mis sa seal teed?"
     "Mis ma siin teen?" vastas rehepapp. "Natuke silmarohtu tarvis."
     "Sul ju endal head ja terved silmad, mis sa rohuga teed?" küsis vanapagan.
     Rehepapp vastu: "Noh, või mina siis niisugust rohtu teen, mis haigetele antakse. Teen ikka seda rohtu, mis terved silmad veel nii teravaks teeb, et nad mitmesaja versta peale sääske seletavad."
     "Kas sa mullegi seda rohtu ei võiks anda? Mul alati tarvis kaugele vaadata," palus vanapagan.
     "Miks ei!" vastas rehepapp. "Mõõda mulle aga kaabutäis kulda kätte, ning ma valan sulle kohe värsket rohtu silma."
     "Küll ikka!”