Rahvuslik jõulukombestik

Ajaliselt hõlmavad aasta kõige pikemad, tähtsamad ja kõige mitmekülgsema traditsiooniga pühad – jõulud - perioodi, mille piirdaatumid on toomapäev (21.detsember) ja kolmekuningapäev (6. jaanuar).

Jõulude nimetus pärineb muinasskandinaavia keelest.
Jõuludel ei ole mingit algset seost ristiusuga ning ta on vanem kui ristiusk Läänemere kallastel.
Jõulud pole mitte erilised Eesti pühad vaid kuuluvad paganlike põhjamaa rahvaste pühade hulka.
Enne ristiusku peeti jõulusid valguspühadena valgusjumala auks. (Vändra)
Nüüd peetakse Jõule Jeesuse sündimise mälestuseks.

Jõuluaeg algas Toomapäevast. (21.dets.)
Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest.
Toomapäev talve algus. (Nõo)
Toomapäev - enne jõulu toomas koputab kepiga veekaaned üle, vaatab, kas ilm on kindel. (Vastseliina)
Vanad inimesed ütlesid, et kui toomapäev tuiskab, siis tuiskab talve läbi. (Karja)
Toomapää saavad jõulu väravad lahti tehtud taevataadi poolt. (Pühalepa)
Toomapäeval kõnelevad ka loomad. Kord ütelnud hobune teistele loomadele, et peremees sureb pea ära. Peremees kuulnud seda, saanud sarnase ennustuse pääle nii pahaseks, et tapnud hobuse ära. Kuid see ei päästnud siiski teda - ta suri pea. (Rõuge)

Toomapäevast alates ei tehtud enam muid töid peale pühadeettevalmistuste. Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani.

Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba.
Meeste töö oli õllepruulimine.
Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg.

Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-Tooma, Tahma-Tooma, Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle.
Musta-Tooma väljaajamine on enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval.(Sahtlite koristamine.)

Jõululaupäevaks pidid olema lõpetatud välised tööd.
Lakke riputati kas pilliroost ehk õlgedest jõulukroonid.
Krooni külge riputati kõlkuma tühjad värvitud munakoored.
Mõnikord tehti jõulukroonid tehti heinputkedest või pulkadest, pandi paberid ja ehted külge.
Jõulukroon riputati lakke elutuppa.

Tuppa toodi jõuluõled ja lõikusaja esimene või viimane viljavihk. Jõulupühade aegas tuuakse heinad tuppa, nääripäeval õled ja kolmekuningapäeval kõlkad. (Vigala)
Õlgedel mängiti jõulumänge. Selle järgi, kui palju õlgi lakkeviskamisel partele üles jäi, ennustati järgmise aasta viljasaaki.
Peotäis õlgi visati lakke, tüükad ülespidi. Selle järgi ennustati järgneva aasta viljasaaki, aga ka seda, kes kauem elab. (Kuusalu)

Jõulukuuse komme tuli taluperedesse mõisate ja koolide vahendusel Saksamaalt ning kodunes 20. sajandiks. Kuuske ehiti küünalde, õunte ja õlgedest valmistatud tähekestega.Kuusele riputati ka piparkooke ja komme.Ehitud kuuske hoitakse toas tavaliselt jõululaupäevast kolmekuningapäevani.
Jõulukuusk oli juba päev vai kaks ennem kodu toodud.
Aga tuppa ei toodud teda enne kui jõululauba õhtu. Õhtul tõi isa kuuse tuppa. Laste mureks jäi kuuse kaunistamine. Küünlad pandi kuusele, sinna riputati präänikud ja kompvekid Taludes õlid ikke nii pikad kuused, et põrandalt latv ligi lage ulatas. Mõnel perel õli neske rist tehtud jõulukuuse jaust. Aga mõnedel oli veikse madala pingi sisse auk lastud, kohe kuusk püsti pandi.

Jõululaupäeval tehti terve pühade jagu toite valmis. Siis tehti piparkooke. Selle jaoks olid vormid: kõiksugu loomakujud ja südame ning inimese kuju.
Perenaine küpsetas igaühe nimele jõulukaku, see kakk tehti sellestsamast taignast, millest pühade sepikud tehti. Mõnikord pandi ühele kakule õnn sisse (see oli miski magus aine, siirup või kompvek jne.), siis lasti perel võtta ise oma käega.
Kes võttis õnnekaku, sellele pidi õnn tulema.(Märjamaa)

Jõululapäeva öösel pidi toit laual seisma ja öösel tuli üheksa korda süüa. Jõuluööl süüakse üheksa korda, et õnnistus oleks majas.(Kullamaa)
Peremees andis ka loomadele üheksa korda süüa.
Kassilt ja koeralt küsiti: "Kas sinul on ka püha?"
Legend räägib , et jõululaupäeva öösel pidid loomad rääkima.
Iga jõulu- ja iga uueaasta hommikul antakse loomadele, igale loomale üks käär üle leiva. Perenaine, olgu ta muidu nii kitsi kui tahes, siis ikka läheb, suur kuhi leivaviilukaid süles, lauta.Lammastele antakse tükiviisi, neid on palju ja nad muidu nabivad ära üksteise ees. Aga suuremad loomad, hobused ja veised, saavad igaüks oma kääru. (Kursi)

Jõulu ajal jäetakse söök kogu ööks lauale, et surnute hinged tulevad seda siis sööma. (Hargla)
Jõulu esimese püha, uueaasta ja kolmekuningapäeva öösel põleb tuli, et vaimud süüa näeksid. (Kodavere)
Jõuluöösel peavad kõik toidud lahti olema, mitte kaanega kinni kaetud. Siis ei ole sel aastal seal majas kurbust. (Tõstamaa)

Jõululaupäeva õhtul sõideti kirikusse ja seda ootasid lapsed aasta otsa. Sinna võeti ka kõige väiksemad kaasa. Tol ajal erilisi laste talveriideid polnud, nii et kõige väiksemad keerati rättidesse ja nad olid nagu pundid. Teel sõideti üksteisest mööda, hobustel olid kuljused peal. Ja tagasiteel kihutati eriti üksteisest mööda.
Jõulu- ja uueaasta öösi peab inimene öö läbi üleval olema, siis on ta aasta otsa virk ja vähe-magaja.(Lääne-Nigula)

Jõululauba üüssi loeti kõigile õnnesalmisi lauluraamatust.
Raamat lüüdi järsku lahti, ükskõik kust kohast, ja meestele loeti paremalt puult lehekülle pealt ja naistele pahemalt. Nii mitmes laps ta olli, siis nii mitmes salm loeti sellele ette. Ja sedasi siis pidi minema. (Kolga-Jaani)

Külaskäimine algas esimesel jõulupühal. Sellest ajast kuni kolmekuningapäevani (6. jaanuar) käisid perest perre ka näärisokud. Seljas pahupidi kasukad, soovisid nad majarahvale õnne ja edu ning said selle eest mitmesuguseid ande.

Tänapäeval käib jõuluajal ka jõuluvana, kes ise kingitusi toob. See üldlevinud komme sai Eestis tuntuks käesoleva sajandi esimese veerandi lõpuks.

Näärid kujunesid eraldi pühaks seoses aasta alguse määramisega 1.jaanuarile 1691. aastal. Nimetus ise pärineb alamsaksa keelest
(ni jar - uus aasta) ja on varem kasutusel olnud ainsuse vormis tähistamaks uue aasta esimest päeva.
Et näärid paiknevad jõulupühade järel ja jõuluaja keskel, on neid nimetatud ka teisteks jõuludeks.
Vana-aasta kombestik kattus suurel määral jõuluõhtu omaga, oli aga rõõmsameelsem ja vähem pühalik.
Kommetele lisandus inimsaatuse ennustamist. Valati õnne, ennustati mehelesaamist kukele viljateri või koerale konte valida andes jne. Uue aasta esimesel päeval käidi külas ja sooviti õnne. Kui esimesena soovis õnne meesterahvas, pidi see tooma õnne kogu aastaks, naisterahvas tähendas halba. Mõnel pool visati naiskülalisele vanad pastlad kaela või tuhka järele.

Kogu Eestis usuti, et mida sel päeval tehakse, seda tehakse aasta läbi.Tähine nääriöö ennustas rohkearvulist loomade sündi, härmas mets viljarikast aastat jne.
Jõulude viimasel pühal, kolmekuningapäeval, käidi talust tallu aega veetmas, mängiti jõulumänge, joodi õlut ja lõpetati jõulutoite.
Jõuluõled tuli välja viia ning vokid lagedale tuua. Saartel ja rannikualadel oli jõulude lõpuks nuudipäev (7. või 13. jaanuar). Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre ja lõid õlest nuutidega pühad välja, maitsesid õlut ja viisid õllenõude punnid kaasa.