ETTELUGEMISEKS 3. klassi 6. teema SIHID SILMAPIIRIL juurde. L. MERI "HÕBEVALGEM"      Ta hoiab käes lühikese varrega oda. See on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest, mis seljataha jääb, ta on ju tühi!      Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul, mehe võbelevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna: ta ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib teda edasi, kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees hällib mere hääletu süli, ühteaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.      Meid ei olnud palju, kõigest kaks tuhat hinge. Olime kalastajad ja küttijad, kui siia jõudsime ja liikusime enamasti paatides, mida olime õppinud valmistama suurtel järvedel ja jõgedel kalastamiseks. Soome-ugri hõimude tuhandeaastane rännak läände toimus piki suurte jõgede lisajõgesid.      Rännak oli aeglane imbumine läbi metsade, piki jõgede labürinti. Jõgi oli ainus tee, aga ka peamine toitja. Kui tekkis vajadus ühelt jõgikonnalt teise minna, veeti haabjat nagu kelku enda järel.      Siiski ei olnud me siin rannas esimesed. Kes olid enne? Ei tea, ei mäleta. Üks nende eluasemeid asus Kundas, teine, veelgi vanem Pärnu jõe kaldal. Nimetagem neid Kunda rahvaks. Nad elavad meis vaikselt edasi. Laenasime selle rahva keelest uuele nähtusele uue sõna: meri. See on kümme tuhat või enamgi aastat vana.      Meie keel ja enesetunnetus on tulnud idast, näojooned läänest. Seda on lihtne öelda ja raske omaks võtta. Inimene ei vali endale keelt, aga keel võib valida endale inimese. Midagi niisugust leidis aset ka Läänemere rannikul. Soome-ugri hõimud segunesid lõunast sissetulnud teist tõugu, heledanahaliste inimestega, kes olid meist märgatavalt osavamad töö riistu valmistama. Bioloogilisest pärandist säilis meie geenides kõigest veerandi ümber. Kuid me säilitasime oma keele ja keele kaudu ka juurestiku.      Keel ja kultuur on meie silmis märksa olulisemad kui rass.