Meresõiduks tuli inimestel ehitada tunduvalt paremaid
veesõidukeid.
Neil pidi olema:
-vastupidavus suurtele lainetele (pardad olid painduvad, sest olid tehtud kas nahast,
kokkuõmmeldud laudadest või punutud kõrkjatest),
Kokkuõmmeldud laevad ei olnud nii jäigad ja pidasid vastu lainetes rullumisele.
-võime kasutada tuule jõudu edasiliikumisel (mastid ja purjed),
Parimate purjede valimine ja katsetamine.
-võimalus hoida laeva piki lainet (tüür ja aerud).
Kuidas saavutasid muistsed meresõitjad laevade merekindluse?
Rääkida piroogidest, kanuudest, eskimote nahksüstadest.
Otsime ENEKE-se st ja EE-st mõisteid: kanuu, kajakk, piroog
Kajakid
Põhja-Jäämere kaldal elavad eskimod kasutasid paatide
valmistamiseks ajupuid või vaalaluid.
Paadisõrestiku õmblesid nad kokku loomakõõlustega. Nii sai paat suurtes lainetes
painduda, ega olnud jäik.
Pealt kaeti paat põhjapõdranahast kattega.
Nahksüstad võisid ka ümber minna, kuid vett neisse sisse ei pääsenud. Nad olid
uppumatud.
Sõitja püsis vee peal ning sai kerge vaevaga aeru abil paadi õigeks keerata.
Kahelabalise aeru abil laveerisid eskimod osavalt jäätükkide vahel ja pidasid
harpuunidega jahti hüljestele, morskadele ja isegi vaaladele.
Mõned nahkpaadid kandsid mitukümmend inimest.
Kanuud
Ladina-Ameerika indiaanlased kasutasid väga kerget puukoorest õmmeldud paati -
kanuud.
Kanuud aerutati ühemõlalise aeruga.
Piroogid
Lõunamere saarte asukad kasutasid sõitudeks saarte vahel parvesid ja pirooge.
Väiksemad piroogid olid kuni 20 meetrit pikad, kuid ainult 70 cm laiad, ühestainsast
puutüvest õõnestatud paadid.
Piroogi külgedele oli ristpuude abil kinnitatud tasakaalu hoidmiseks paralleelne
külgpalk. Selle pardad olid kõrgendatud kokkuseotud laudade abil, et liiga palju vett
sisse ei tungiks.
Sellele vaatamata oli vaja kogu aeg puukoppadega merevett välja kühveldada.
Sellised piroogid mahutasid 30-40 inimest ja kogu nende varustuse.
Piroogidega sõitsid esmaasukad saarte vahel, sest laudadega kõrgendatud paadid ei olnud
küllalt tugevad avameresõitudeks ja kaugete saarerühmade asustamiseks.
Kaugsõitudeks ehitasid polüneeslased laudadest paadid.
Paadilauad saadi sel teel, et kuumutati maharaiutud puutüve otsa tulel niikaua, kuni see
lõhenes.
Lõhedesse taoti puukillud, kuni lauad eraldusid. Seejärel taoti lauad siledaks ja
puuriti nende servadesse augud.
Lauad seoti kokku kookosekiust nööridega ning kaeti õmbluse kohtades puuvaiguga.
Seejärel ühendati kaks piroogi omavahel põikpuudega üheks laevaks.
Piroogil oli ka puri. Sellised avamerepiroogid olid kuni 40 meetrit pikad ning neisse
mahtus 200-300 inimest.
Ka oma sõiduomadustelt sobisid need avameresõitudeks, kihutades 15-20 km tunnikiirusega.
Viikingilaeva ehitusest räägitakse hilisemates tundides.
Igaüks võiks meisterdada tööõpetuse tunnis parve või merepaadi. Koos katsetada paatide vastupidavust lainetele ja tuulele.