Ühes vanas kooliraamatus on lugu hiirtest.


MAJAHIIR JA PÕLDHIIR

    Üks majahiir, kes linnas uhkes majas elas, läks maale ennast natuke lahutama ja juhtus põldhiirega kokku. See võttis oma kaimukese ausasti vastu, muidugi jõudu mööda, pani temale viljateri ja pähkleid ette. Teine sõi pisut ja ütles siis:
    "Oh sina vaene loomake oma elamisega! Tule minuga linna, küll sa siis näha saad, kui suuresti meiesugune oma pead võib toita, kõige paremad road, söö aga himu otsa.”
    Põldhiir kuulis teise nõu ja läks temaga linna uhkesse majasse elama. Kahekesi läksid nemad sahvrisse, kus arutu palju leiba, juustu, searasva, vorste, võid ja muud söögikraami oli.
Majahiir ütles:     "Näes sa nüüd! Söö ja ole rõõmus, seda rooga on meil iga päev küll." Kui ta veel oli rääkimas, kolises lukk, kokk pistis võtme sisse. Hiired kohkusi d ja pistsid jooksu. Majahiir leidis oma augu varsti, aga põldhiir jooksis hirmuga sinna ja tänna, ja ime oli, et ta veel koka käest pääses. Kui kokk ära oli läinud, ütles majahiir: "Nüüd pole enam midagi karta, mingem tagasi ja söögem endid täis!"
    Põldhiir kostis: "Mis sul viga on kiita, sa leidsid oma augu, aga mina pidin hirmu pärast ära surema. Kuule, mis mõtted minul on. Jää sina peale rikkaks majahiireks, söö peale vorsti ja rasva, mina jään kehvaks põldhiireks ja lepin oma viljateradega. Sul peab ühtepuhku hirmu olema koka, kasside ja lõksu pärast, ma saan oma põlluaugu sees rahuga elada.”

Mis sina arvad, miks põldhiir nii otsustas?