Mööbel ja moodMööbel ja mood
Mööblimood on alati olnud seotud ruumidega, milles mööbliesemed asuvad.
Nii on mööblimoe muutumine seotud uute vooludega arhitektuuris ja inimeste elustiilis.
Mööblimoes on alati olnud kaks suundumust:
- kunstnikud loovad mööbliesemeid, mis on pigem kunstiteosed, kui tarbeasjad ;
- teine on aga mööbel, mida inimesed muretsevad kodudesse.
| Milline oli siis moodne mööbel maailmas erinevatel kümnenditel?
Viiekümnendate aastate keskel hakati ameerika köökidesse ja puhketubadesse sobitama plastmassist, rauast, alumiiniumist ja plastlaminaadist mööbliesemeid. Kuuekümnendatel toimus Art Deco taassünd. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel võtsid mööblikujundajad üle palju ideid eelnevatest moevooludest. Tolleaegset mööblimoodi on raske suruda kindlatesse raamidesse. Järgnesid külluslikud 80-ndad aastad, kui sai lipukirjaks: "Mida rohkem mööblit, seda parem." See oli uusklassitsismi taassünd. Moes oli eklektiline mööbel.
|
Eesti...
50-ndad
Nõukogulik süsteem ja stalinistlikud väärtushinnangud tähendasid vaba tegutsemise lõppemist enamikule iseseisva Eesti aegseile arhitektidele.
Uued ehitised olid "vormilt rahvuslikus, sisult sotsialistlikus" stiilis.
Ehitama hakati esimesi raudbetoonkonstruktsioonidest paneelmaju .
Korterit saada oli raske, neid jagati vaid töökohtade elamispinnana. Tihti pandi mitu peret elama ühte korterisse.
Korterid olid väiksed ja kitsaste tubadega (1-3 tuba). Elutoad olid harilikult läbikäidavad, köök oli tilluke ja WC- ning vann asusid koos.
Majades oli keskküte ja maagaasil töötavad gaasipliidid. Sooja vett sai teha gaasipõleti abil, mis asus köögiseinal.
Et kitsastesse korteritesse jääks rohkem eluruumi, muutus ka mööbel.
Moodne mööbel oli äärmiselt lihtne kastmööbel. Mööbli valmistamisel oli rõhk pandud otstarbekusele ja mahu maksimaalsele ärakasutamisele.
Kaunistused puudusid peaaegu täiesti - tähtis on puidu esiletoomine, mida ilustatakse lihtsate intarsiatehnikas piltidega.
Mööbli valmistamiseks kasutati saepuruplaate, mis kaeti iluvineeriga. See muutis mööbliesemed kergeks ja ka odavamaks.
Peale puitplaatide kasutati mööbli valmistamisel palju metalli ja plastmassi.
Moodsad olid kerged puust käsipuude ja jalgadega tugitoolid, mille polsterdamiseks kasutati vahtkummi. Tugitoolid olid kaetud tähniliste, triibuliste ja lihtsate mustriruuduliste mööbliriietega.
Diivanid olid seljatoeta ja puust jalgadega ning neid sai kasutada ka kušetina.
Diivani- ja söögilauad olid ristküliku- või ruudukujulised ning lihtsa vormiga. Nad valmistati puitplaadist. Söögilaudadel olid väljatõmmatavad pikendusplaadid ja vaheplaadid, et ruumi paremini ära kasutada.
Ruumi paremat kokkuhoidu pakkus ka kastisarnaste vahedega kapp-riiul, kus võis hoida nii raamatuid, kui ka riideid.
Kodu oli moes kaunistada rüiu- ja narmastehnikas vaipade ja diivanipatjadega.
Kodudesse ilmusid esimesed televiisorid, külmutuskapid ja pesumasinad.
60-ndad 
Hruštšovi aeg tõi kaasa piiratud vabaduse ja kohe ilmnesid ka arengu märgid.
1950.-te lõpu liialdustest vabanemise ja poliitilise sula tähe all projekteeriti kuuekümnendatel aastatel mõningaid modernistlikust vaimsusest kantud hooneid("Vanemuise" teater Tartus).
Varastel 60.-ndatel said arhitektid omamoodi topeltdeformeeritud teavet lääne kunsti ja arhitektuuri kohta Ida-Euroopa ajakirjade vahendusel.
Seetõttu omandati 1960.-70.-ndatel aastatel avangardiideid nii-öelda vormiliselt, jäljendades ajakirjas nähtu visuaalset kujutist, vormi.
Fassaad, "pilt" sai sageli tähtsamaks eesmärgiks kui maja, ruumid või nende funktsioonid ise.
60-ndatel võtab hoogu juurde paneelmajade ehitamine. 
Ehitatakse kuni 4-toalisi kortereid.
Lastega peredele hakatakse andma vähemalt 2-toalisi kortereid.
Valmivad esimesed suured paneelelamute rajoonid Tallinnas Mustamäel ja Tartus Ülejõel.
Korterite planeering oli endiselt kitsas. Köök oli väike, kuid vannituba ja wc olid eraldi ruumides. Soe vesi tuli katlamajast. Majadel olid ka rõdud.
Hakati ehitama ka individuaalelamuid ja suvilaid. Nende ehitamiseks olid välja pakutud tüüpprojektid, millest tuli rangelt kinni pidada. Enamasti oli eramajadel viilkatus ja 2 korrust, kuid leidus ka 1- kordseid lameda katusega maju.
Suvila võis olla kuni 20 m2-se kasuliku pinnaga.
Ehitamine oli raske ka seetõttu, et ehitusmaterjali polnud poes saada - see oli defitsiit.
Mööbli valmistamisel jätkus puitplaatidest valmistatud kastmööbli võidukäik.
Moodsa mööbli juures kasutati mitmetoonilist puitu, ja värvi, et tekitada kontraste.
Moes olid painutatud vineerist valmistatud kumerate seljatugedega tugitoolid ja toolid, mis on kaetud kerge polstri ja ühevärvilise riidega.
Moodi tulid ümarad vormid.
Palju osteti metalljalgadega kausikujulisi toole (tehtud plastmassist või puidust) ja kumerate servadega kolmnurkseid metalljalgadel laudu.
Kodude seinu kaunistati terrakotakujukeste ja seinaplaatidega.
Kuuekümnendatel aastatel jõuavad televiisorid ja magnetoolad paljudesse peredesse. Ka külmkapp ja tolmuimeja pole enam luksusasjad.
Mõnedesse köökidesse jõuavad ka Saksa DV-s valmistatud elektrimikserid. Paljudel on kodus elekri-kohviveskid.
70-ndad
Eesti arhitektuuris ilmnes "1970.- 80.-ndatel aastatel" televisioonistumise" kasvav mõju
Vaadeldes 1980.-ndatel projekteeritud maju (nii ühiskondlikke hooneid kui ka eramaju), võib neid näha "kasvamas" aina suuremaks ja suuremaks ja vormilahendust muutumas üha komplitseeritumaks.
"Payton Place"'i, "Dallas"'e ja "Dünastia" tüüpi filmid ning Ameerika televisiooniseriaalide poolt esitatud elustiil ja imago, mida võis Soome TV kaudu näha juba alates 1960.-ndate lõpust, olid virtuaalseks pelgupaigaks, kuid said ka reaalseks "tegevusplaaniks".
Kuigi american-dream-tüüpi majade kopeerimine ei olnud võimalik (olid olemas ehitatavate ruutmeetrite ametlikud piirnormid, puudusid vastavad materjalid), kujunesid sel moel ka kliendi kujutlused "majast".
"Eestimaa uued mõisad" olid eriti armastatud rikaste kolhooside juhtide poolt.
70.-ndatel jätkus moodsate elamurajoonide ehitamine.
Ehitatakse ka esimesed kõrgelamuid, milles on lift ja 9-10 korrust.
Moodsad on läikiva lakiga kaetud mööbliesemed.
Moes olid suurelillelised kardinad ja metallesemed ja klaas kodu sisustamisel - vaasid, lambid, skulptuurid.
Kodusesse jõuavad esimesed värviteleviisorid, mis pole kuigi töökindlad.
Populaarsed on diaprojektorid, millega vaadatakse slaide. Muusikat kuulatakse lintmakkidelt ja grammofonidelt.
Elutuba 70-ndatest aastate lõpust ERM-i ekspositsioonist.
80-ndad
Enamiku perede kodu asub 80-ndatel aastatel paneelelamurajoonides, kus asuvad üsna ühenäolised korterid.
Moes olid suured tervet seina katvad klaasvitriinidega sektsioonkapid. Lahutamatu elutoa osa oli ka neljakandilistest kastidest ja patjadest koosnev nurgadiivan.
Paljudel on kodus kassettmakid ja muusikadekid ning kõlarid.
Väga paljud pered ehitasid endale ka suvila või koguni saunsuvila.
Minu kodud.
Esimese iseseisva kodu sain 1966.a. pärast abiellumist.
See oli ühetoaline kooperatiivkorter Mustamäel 5-korruselise maja 3-ndal korrusel.
Panime rahad kokku - tookord oli sellise korteri sissemaks 1125 rubla, rohkem meil rahapolnud.
Olime rahul, sest saime selle kätte enne lapse sündimist.
Missugune oli uue kodu mööbel?
Minu soovi kohaselt ostsime heleda mööbli. Riidekapp oli hele ja kolme uksega, siis olid veel kapp-raamaturiiul ja lahtitõmmatav laud.
Ühe villase vöökirjalise kollase-musta-valgekirjalise vaiba panin seinale, teisepuna-musta valgekirju lauakatteks.
Magamiseks oli lai kušettvoodi. Kušetil oli valge linane kate ja paar tikitud diivanipatja.
Köögis oli köögikapp ja 4 ümmargust taburetti.
Põrandale panin lihtsa villase triibulise vaiba.
Laearmatuur oli lihtne, suure taldriku kujuline, põrandalambil oli aga piklik valge kuppel.
Akende ette riputasin valged puuvillased pitskardinad.
Praeguse, teise kodu saime 1975.a. see on 3-toaline kooperatiivkorter Õismäel.
Suure toa jaoks oli mul valmis ostetud Ungari kaamelivillane vaip, mis juhuslikult sobis kokku punakates ja beežides toonides tapeediga.
Ostsin akende ette nailonkardinad ja beežid külgkardinad.
Elutuppa ostsime veel punase diivani ja 4 Tšehhi tooli, kokkupandava laua ja sektsioonkapi.
ka televiisori panime suurde tuppa.
Poja tuppa panime tugitoolvoodi ja sahtlitega kirjutuslaua.
Poja toas olid ka muusikariistad, kõlarid ja kassetid.
Kuidas ma endale korteri sain?
Siberist küüditamistelt sain tagasi 1955.a.
Oma isikliku kodu sain kombinaadi kaudu Supilinna 1957.a.
See oli 6 m2 suurune tuba vana hoovipealse maja I korrusel, ühise köögi kasutamisega naabritega.
Tuppa mahtus ainult voodi ja väike lauake ning 1 tool. Riided rippusid nagis.
Hiljem muretsesin voodiriiete jaoks kapi ja raamatukapi.
Korterinaabriks oli venelanna 1,5 aastase tütrega.
Naine töötas kombinaadis.
Et kombinaadis lastesõime polnud, oli laps ema tööl olles üksi kodus.
Väike Sveta oli oma võrega voodikeses. Voodi külge oli seotud lutipudel vedelikuga,mida laps üksi olles jõi.
Samuti oli nööri otsa seotud viiner või sardell, et laps seda põrandale visata ei saaks, süüa aga küll.
Ei mäleta, et oleks tüdrukut kunagi nutmas näinud. Ta oli küll "toodangut" andnud, kuid selle juures väga rahulik.
Lõpuks õnnestus mul kuuekümnendatel aastatel saada haridusosakonna kaudu suurem tuba Anne tänavale.
Suur oli mu pettumus, kui haridusosakonna a/ü esinaine armastusväärselt ütles, et omaette korterit meile eraldada ei saa.
Aga, kuna me oleme juba ühisköögiga harjunud, siis antakse mulle 2-toalisest korteris tüks 16m2 tuba. Teise toa saab keegi õhtukeskkooli õpetaja oma emaga, sest ka nemad on harjunud ühisköögiga.
Mööbli võtsin kaasa vanast korterist. Juurde muretsesin lahtikäiva diivanvoodi, lahtikäiva laua ja raamatukapi.
Päris enda omaks sain korteri alles 1975. aastal, kui mul õnnestus korterinaabrite lahkumisel vaba tuba endale saada.
KÜSIMUSED
Millal on sinu kodu ehitatud?
Milline on sinu korteriplaan?
Milline oli moodne mööbel siis, kui sinu vanavanemad/vanemad olid noored?
Kas sinu kodus on asju, mis on pärit möödunud kümnenditest?
Joonista üks oma kodu mööbliese, mis on pärit neist kümnenditest.
Mida toob tulevik majaehituskunstis?
Praegune aeg Eestis on mõneti kummaline ja vahest ehk isegi veidi naeruväärne. Ühelt poolt on meil pärandina hiiglaslik hulk kortereid-elamisüksusi, teiselt poolt ei vasta need kuidagi enam ühiskonna reaalsetele vajadustele, sest enamus arhitekte lähtus seni korterite ehitamisel üheksateistkümnenda sajandi lõpu keskklassi elamismudelist.
Pole aga mingit kahtlust, et praegu elame ajal, mil nii elamise stiil , perekonna koosseis kui ka ülesehitus, isegi selline tavaline toiming nagu toiduvalmistamine on oluliselt muutumas.
Korter või elamu ei pea enam olema väikeseks tootmisüksuseks koos ladude, köögi ja söögisaaliga. Köök ei pea millegi poolest alla jääma elutoa väärikusele, ei mööbli ega tegevuse kvaliteedi osas ja võiks isegi sellega mängeldes sulanduda.
On teoreetikuid, kes väidavad, et mitte ainult söömine, vaid ka näiteks pesemisprotseduur lahkub majast n.ö. linna - ühiskondlikule pinnale. Ning majja jääksid ainult voodi, info-vahendaja (arvuti) ja WC-plokk.
See ei juhtu tõenäoliselt küll lähemal ajal, kuid ühe arengusuunana võiks seda ju siiski silmas pidada.
Tundub päris loogiline, et praegune, monofunktsionaalselt ühikuteks jaotatud "elamisstiil" võiks asenduda mitmefunktsionaalse, universaalsema ruumiga.
