Vabariik

     Kõikides riikides ei möödunud revolutsioonid valitseja jaoks rahulikult.

     Mõnes riigis olid paljud vaesunud talupojad sunnitud linna elama asuma. Nad elasid kitsastes ja mustades agulimajades tehaste lähedal. Tööd said nad tehastes ja vabrikutes. Tööpäevad olid väga pikad ja palk väike.
     Töölistel ei olnud raha, et maksta laste kooliskäimise eest. Paljud lapsed pidid selle asemel töötama vabrikutes.

     Vaesemad inimesed polnud oma olukorraga sugugi rahul. Nad hakkasid mässama ja kukutasid kuninga. Rahvas otsustas, et hakkab ise tegema seaduseid, mis sobivad kõikidele inimestele. Kuulutati välja vabariik.

     Vabariigi valitsemine korraldati demokraatlikult. Kõik vabariigi kodanikud olid riigis võrdsed.
     Neil oli õigus otsustada, millised seadused nende riigis kehtima hakkavad. Neil oli ka kohustus täita riigi seadusi.

    Kuningad ja keisrid olid autokraadid, sest nad tegid ise seadusi, mõistsid isekohut ja valitsesid ise.
     Kui kuningas tahtis kedagi karistada, võis ta välja mõelda seaduse, mis lubas tal karistada. Kui kuningas tahtis rohkem raha saada, mõtles ta välja seaduse, millega kästi tema alamatelt rohkem makse koguda.
     Kuningas ei pidanud riigi valitsemisel arvestama teiste soove. Seepärast arvasid kuningad, et : "Kuningas, see ongi riik!"

     Demokraadid, ehk rahvaesindajad valitsevad kollektiivselt. Valitsemiseks on demokraatidel parlament ja valitsus, mille liikmeteks on rahva esindajad. Üks inimene saab oma tahtmist vaid siis, kui ta suudab kaaslasi veenda, et tema arvamine on kõige õigem.
    Õiglane demokraat ei unusta, et valitseda saab ta tänu rahvale, kes ta valis. Seepärast kuulab ta sageli, mida ta rahva heaks teha saaks.