| GILGAMEŠ Mets läks aina hõredamaks, õhk soojemaks. Eemalt hakkas kostma kõnekõminat. Seisatasin ja pidasin aru, kas minna edasi. Uudishimu sai siiski võitu. Aeglustasin küll sammu, kuid liikusin järjekindlalt edasi. Kõnekõmin valjenes üha. Korraga sähvatas hele valgus. Hetkeks kaotasin vist teadvuse. Ärgates leidsin end uhkel peol. Aga ei! Ma ei saanud millestki aru. Minu ümber liikusid vägilaskasvu mehed. Nad vestlesid omavahel võõrastes keeltes ja olid isemoodi riides. Viibisin suures ja uhkes, aga väga vanas lossis. Keset lossisaali oli suur pidulaud, mis oli kaetud lihakäntsakate ja õllelähkritega. Vägevad relvad olid nurka hunnikusse pandud. Köhatasin hääle puhtaks ja püüdsin teretada. Ausalt öeldes tundsin ma end kääbusena ja mitte keegi ei pannud mind lihtsalt tähele. Vaatasin tähelepanelikult ringi ja märkasin, et üks meestest tundus kuidagi eriliselt tuttav. Linased riided, murumüts, pastlad ... Käes - Kalevipoeg, meie rahvuseepose kangelane. Uskumatu! Nüüd leidsin vastused ka mõnele metsas tekkinud küsimusele. Kelle jälgi ma lumel nägin? .................................................... Missuguseid jalanõusid kandis vägimees? ................................................ Hüüdsin, lehvitasin, hüppasin ja püüdsin igati Kalevipoja tähelepanu äratada. Viimaks see mul õnnestuski. Kalevipoeg märkas mind ja astus ligi.Teretasin väriseva häälega, tutvustasin end ja küsisin, mis siin toimub. Lahkelt seletas vägimees, et siin toimub traditsiooniline eeposekangelaste kokkutulek. Iga saja aasta tagant tulevad kangelased külla ühele endi hulgast. Seekord oli võõrustajaks Kalevipoeg. Peremees lubas mind oma külalistega tutvustada.
|