Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel. Alles 1629. aastal sõlmiti rahu, mille tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. Peagi sai Rootsi endale ka Taani valduses olnud Saaremaa ja Muhumaa. Nii oli kogu Eesti ala Rootsi valduses.
     Põhja-Eesti koos Hiiumaaga moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti koos Läti aladega moodustas Liivimaa kubermangu. Saaremaa jäi eraldi provintsiks.

     Sõjad, taudid ja näljahädad olid laastanud kogu maa. Talud olid jäänud tühjaks ning rahvast üsna väheks. Pärast sõdu tuli Eestisse uusi elanikke Venemaalt, Soomest, Lätist, Leedust ja mujaltki ning rahvastik hakkas aegamisi kasvama.
     Mõisate arv kasvas. Talupoegade kohustused suurenesid, eriti teoorjus - talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist. Lisaks senistele koormistele pidid talupojad maksma ka riigimakse. Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ka ihunuhtlust. Talupojad kaotasid oma isikliku vabaduse. Nii toimus Rootsi võimu perioodil talupoegade lõplik pärisorjastamine.

3. Mille poolest erines pärisorjus teoorjusest?

................................................................................................................................................

     Talurahva olukord halvenes niivõrd, et Rootsi valitsus oli sunnitud talurahva kaitseks välja andma mõned määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegudest kohtusse kaevata.
     Talurahva olukord muutus eriti raskeks siis, kui halva ilma tõttu vili ikaldus. Vihmase suvega mädanes põldudel hein, mida talvel loomadele toiduks anda, ning teravili kasvas vaevaliselt. Nii oli käes näljahäda.
     Kõige raskem ikaldus ja näljahäda tabas Eestit aastail 1695-1697. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Väga paljud surid piinarikkasse näljasurma. Suri umbes üks viiendik eesti rahvast. Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja.