PÄRISORJUSE KAOTAMINE Mõisates muutus elu üha luksuslikumaks. Mõisal pidi olema ilus maja ilusate tubade ja mööbliga, suur iluaed ja palju teenreid. See nõudis aga üha rohkem raha ning seetõttu suurendati talupoegade koormisi veelgi. Mitmel pool puhkesid talupoegade rahutused. Kõige selle pärast hakkas valitsus nõudma, et mõisnikud teeksid talupoegade rahustamiseks järelandmisi ja lõpetaksid koormiste tõstmise. Talupoegade vilets elujärg peegeldus ka tolleaegsetes tööriistades. Kõik esemed valmistati puust, sest talupojal polnud võimalik rauda osta ka kõige vajalikumaks otstarbeks. Eestlaste olukord Vene valitsuse all hakkas paranema, kui Vene keisriks sai Aleksander I. Aastal 1816 kinnitas keiser Eestimaa kubermangus talurahvaseaduse, millega talupojad pärisorjusest vabaks kuulutati. Sama pandi aastal 1819 maksma ka Liivimaa kohta. Talupojad vabanesid pärisorjusest, neid ei lubatud enam müüa ega osta. Kuid maa jäi mõisnikule ja talupoeg pidi selle kasutamise eest mõisale tööd tegema. Mõisnik nõudis temalt teorenti, abitegusid ja muid kohustusi. Samuti säilis ihunuhtlus. Linna elama asuda või oma kubermangu piirest lahkuda talupojal luba ei olnud, sest mõisnikud kartsid, et muidu kaotavad nad liiga palju töölisi. Nõnda jäi talupoeg ikkagi mõisnikust sõltuvaks. Nii asendus pärisorjus teoorjusega. 1. Mis on teoorjus? Märgi õigete vastuste ette +, valede vastuste ette -.
2. Võrdle talupoegade ja mõisnike olukorda 19. sajandi algul. Jutusta. 3. Mis aastal kuulutati välja talurahvaseadused? Eestimaa kubermangus .................................................. Liivimaa kubermangus .................................................... 4. Milliseks muutus talurahva olukord pärisorjuse kaotamise järel? Kas talupojad saavutasid tõelise vabaduse? ........................................................................................................................................ ........................................................................................................................................ |